Mingi aeg ma andsin Marile vanu ajalehti, et ta õpiks rebima. Õppis ka, aga noh, paraku mitte enam ainult lehti.
Ostsin koju potitamiseraamatu – Mari rebis tükkideks.
Kotist kukkus viieeurine välja – Mari rebis tükkideks.
Andsime talle paberiploki, et saaks joonistada – loomulikult rebis tükkideks.
Kõik ta lasteraamatud – tükkideks rebitud.
Tolmuimeja kasutusjuhend – maailma piseimateks tükkideks rebitet.
Pudelite pealt nokib ära etiketid ja kleepsud.
Ükskord sai isegi ühe raamatukoguraamatu kätte, aga õnneks selle sain enne päästa.
Nüüd me siin elame, kõik kohad paberitükke täis ja vahepeal jälle kuulen kuskilt KÄRRRRRR. Esimese hirmuga alati mõtlen nüüd, et seekord läks mu pass või Mari sünnitunnistus või midagi muud sellist tagasihoidlikku.
Keelan, mis ma keelan ja panen nagu asju ära, aga IKKA ta leiab mingi asja, mis on paberist ja mida saab käristada. Väga hea parenting minu poolt, aga käisin just enne vetsus, tagasi tulin, siis vaatas mulle vastu selline pilt. Muidugi ega ma enne tegin pilti, kui olukorra lahendasin. Ju siis leidis Mari, et “Minu Albaania” on liiga vägivaldne teos.
Kui kellelgi on mingisuguseid dokumente hävitada vaja, siis tooge Marile.