Issand, kui kentsakas sõna… saunatamine. Igatahes, mulle ei meeldi saunas käia. Korraks võin sisse astuda, kui väga jahe on, aga no lihtsalt ei ole minus seda geeni, mis tunneks rõõmu kuskil väikses ruumis higistamisest. Ma ei saa kunagi normaalselt hingata, nii kuum ja vastik on see olemine, et peale minutit jooksen ma alati välja. Kardo seevastu on mega saunafänn, seega kui Saunatrip meile võimalust pakkus, et meile aeda saunakese toob, et saaksime ühe saunaõhtu pidada, oli Kardo küll mega õnnelik.

Muuseas, meil on saun, aga see on Lea juures ja sinna oleks nagu sõpradega imelik asja teha, et inimene loeb öösärgis raamatut ja siis mingid inimesed täiega rauaga saunas võtavad leili. Seega jah, väga tihti seda Lea oma ei kasutata. Nõnda toodigi meile selline “kaasaskantav” saun aeda ja mida ikka kutid tegema hakkasid, kui kohemaid grillima. Ma tegin päris palju pilte ka, aga ma olin need kuidagi suutnud ära kustutada, seega pidin leppima Lightroomi kuvatõmmistega… Õnneks on neil kodukal palju ilusamaid pilte :D

Saunatripi point ongi see, et saad sauna tellida täpselt sinna, kuhu ise tahad. Näiteks telkimisüritusele, enda maale või noh, kuhu iganes! Saun mahutab umbes neli-viis inimest, oleneb, kui suurtest inimestest räägime. Ma kujutan ette, kui lahe oleks sellega kuskil rannas telkides sauna teha, siis isegi mina läheks! Ainuke asi, et valgustuse ja raadio jaoks vajab ta elektrit, aga kui vaja, saab ka selleta hakkama ja minna temaga nn tsivilisatsioonist vähe kaugemale. Kui elektrit pole võimalik taha ühendada, töötavad lambid ja raadio akuga! Näiteks nii!

Kui ma nüüd kellelegi saunatuju peale ajasin, siis minge klikake Facebookis Saunatripile laik (siin) jätke kommentaariks, et soovite osa võtta ja võitegi võita 24ks tunniks sellise laheda sauna kasutuse mingiks vahvaks ürituseks. Ps! Pärnu kandis on võitjale saun+  transport tasuta, kaugemale soovides tuleb võitjal tasuda 0.6€ kilomeetri eest.

Noh, kui suured saunatajad olete? Või on mul isiklikult midagi viga, et ma saunas hingata ei saa :D?

Ma mõnikord igatsen aega, kus mu blogis ei olnud üldse reklaami. Kuigi asjadest olen ma kogu aeg kirjutanud. Uurisin just hiljaaegu oma blogi sellest ajast, kui Mari veel sündinud polnud ja isegi siis ma aeg-ajalt kirjutasin mingitest toodetest ja värkidest. Ilmselgelt oli see siiski natsa teistsugune, kui praegu. Kindlasti oli seda ka vähem, kui praegu. Tunduvalt vähem.

Ühest küljest on mul hea meel, et nii paljud firmad tahavad minuga koostööd teha ja et ma saan kõiki neid toredaid asju proovida ja teilegi välja loosida. Ma olen leidnud nii palju asju, mida ma igapäevaselt kasutan ja milleta enam hästi elada ei tahaks, muidugi olen ma proovinud ka nii palju asju, mis on sellised, et noh, teevad, mida lubatud, aga ostma ei hakkaks lihtsalt selle pärast, et mul juba on NII TOHUTULT PALJU ASJU.

Mulle on ette heidetud, et ma olen tarbimishull ja ma alati olen vaielnud, et ma ju ise ei ostaks kõiki neid asju, aga lihtsalt “amet on selline”. Hiljaaegu olen hakanud tunnistama, et okei, võib-olla ma natukene olen ka tarbimishull. Ma ise hakkasin mõtlema, et ehk on asi selles, et lapsena ma ei saanud kunagi eriti midagi endale lubada ja lihtsalt osta, mida ma tahan. Mitte, et mul nüüd midagi poleks olnud, aga ma ei saanud kindlat taskuraha ja ma mäletan, et mul oli alati väiksena selline unistus, et mõelda vaid, kui ma saaksin poodi minna ja osta SEDA, MIDA MA IGANES TAHAN! Miki Hiire ajakirjas olid kunagi sellised loosid, et kes selle võitsid, said minna mänguasjapoodi ja kahmata sealt nii palju asju, kui kätte mahtus, mäletate? Issand, kuidas ma tahtsin seda loosi võita, kuigi ma enda mäletamist mööda mitte kunagi osa ei võtnud.

Asjadega on mul see imelik asi ka, et kui ma juba seda asja oman, siis on mul tast edaspidi suht pohui. Ma kaotan nagunii ülipalju asju ära ja ma enamasti ei saa arugi, et need kadunud on. See on ka põhjus, miks Kardo ütles, et ta mulle kunagi enam ehteid ei kingi – ma nagunii kaotan umbes ühe kõrvarõnga ära ja teise viskan ära, sest “esimene on nagunii kadunud” ja siis leian esimese üles.

Samuti ei ole mul probleeme asjade ära andmisega. Ma olen heategevuseks annetanud kohutavas koguses asju – suuuuuuuuured prügikotitäied riideid, mänguasju, kodutarbeid. Praegu tassin asju Sarapuu kirbukale. Seal on mul kõik asjad 0,2€-paar euri, sest mul tundub imelik seal mega hindasid panna. Vaatan tihti seal ringi ja karjun appi, et no krt, mis hingehindu asjadele pannakse, hullumaja. Näiteks viimane kord kahmasin oma vannitoast kõik ilukraami, mille vastu ma huvi ei tunne, ühte suurde karpi, kleepisin peale, et 1 toode 1€ ja viisin kirbukale. Kuigi seal olid mingd 50€ kinnises pakendis isepruunistajad ja 30€ juuksemaskid ja asjad. Ma tahan lihtsalt koju ruumi – et osta uusi asju :D Haige inimene olen.

Nagu te mõistate, siis säärane eluviis ei ole kindlasti ee… raha säästev, vaid pigem on see suuremas osas üks arutu laristamine ja säärase elustiili jätkamiseks tuleb teenida raha. Kardo sissetulek on nagunii fikseeritud ja tema raha ma ei puutu, sest tema maksab nagunii siin majapidamises igasuguseid kommunaale ja asju, seega tunnen ma survet pidevalt aina rohkem teenida, sest äkki muidu ei jätku. Okei, mitte ainult minu enda suva pudi-padi peale, aga no mingid suuremad ajsad ka.

Rahast vist ei ole sobilik rääkida, nagu ma aru saanud olen, aga tegelikult on iga kuu ette tulnud mingeid suuremaid väljaminekuid, mis ma automaatselt “enda kanda” võtan. Ja siis tundubki, et kui küsitakse reklaamartiklit, siis ma ütlen, et okei, tavai, ma teen selle ära, sest raha on ju vaja ometi teenida, aga samas AEGA kõigi nende reklaamartilite jaoks on keeruline leida ja lõpuks jooksebki juhe kokku, et krt, tahaks rahumeeli niisama blogida, aga kohusetunne ütleb, et EI MALLU! Töö enne! Ja siis ma laksingi siin ühe reklaampostituse teise järgi ja tunnen ennast natukene nagu mingi nõme reeturblogija, kellel muud sisu pole, kui ainult üks reklaam teise järel.

Näiteks pakkus üks firma mulle väga suurt summat, et ma nendega koostööd teeks, aga MA EI TAHA NENDEST ASJADEST BLOGIDA, teisest küljest MA TAHAN MAJA SELLE SUVE JOOKSUL ÄRA SOOJUSTADA. Kas te saate sellest dilemmast aru? Ma isegi mõtlesin, et ma küsin neilt niiiii suure summa, et nad ütleksid, et eiei, sellist summat me ei maksa, et mul poleks isegi vaja mõelda, et kas teha seda või mitte, aga nad ütlesid hoopis, et issand, me võime rohkem ka maksta :D Nagu appppiii. Tahaks nii väga majale soojustust ja ilusat laudist ja suuremat terrassi ja… Samas tahaks olla mingi normaalne blogija, kes ei ole mingi näkane teleturg.

Kallid lugejad, musirullid :D Aidake mind ometigi! Mida ma oma eluga edasi tegema peaks? Ma tahan olla HEA blogija, aga samas ma tunnen ka, et ma olen vastutav igasuguse raha leidmise eest siin majas, mis hõlmab suuremaid väljaminekuid. Ärge valesti aru saage – ma ei heida seda üldse Kardo ette, sest noh mina saan alati lisa teenida, olenevalt, kui palju ma lisaasju teen, tema isapalk on nagunii alati see mis ta on :D See ei häiri mind üldse, aga samas mulle ei meeldi raha eest nn vastutav olla, sest nagu te postituse algusest aru saite, ma olen raha käsitlemisel üli kehv.

Ühesõnaga, sain südamelt ära, ärge siis mind väga vihake, vaid iga kord kui te mõnda reklaamartiklit näete, võite mõelda, et näed, selle eest ostis Mallu Kardole uue ratta ja selle eest saime reisile kindlustuse ostetud ja need kolm artiklit siin on nende Korfu reis ja see postitus näiteks see kord, kui Mallu läheb poodi piima ostma ja tuleb tagasi viie kilekotitäie asjadega, mida tal absull vaja pole.

Mul oleks vist mingit ravi vaja, help! Aga loodan, et te siis pikka viha ei pea ja oleme sõbrad edasi… Ma nüüd lähen ühe reklaamposti jaoks pilte tegema, kuidagi tuleb ju see spiraal kinni maksta, mida ma homme panna tahan :D Aga ma usun, et naised ei ole VÄGA pahased, sest mul on maailma ilusamad jalanõud ka välja loosida… krt, kus alles bribe’in.

Ma tegin nii palju vahvaid pilte see nädalavahetus, et patt oleks neid jagamata jätta. Iga pildi juurde räägin paari lausega siis, et mis värk oli noh.

Reedel käisime me Kardoga Nõmme turul shoppamas ja sellest on mul terve insta pilte täis, kes veel mind ei jälgi, siis kasutaja on Mallukaz, kui huvi on, saate sealt vaadata. Enamasti on pildid Lentsust ja Kardost, kes siis mind ikka pildistab :D

Esiteks sain ma teha esimesed õue-beebipildid elus! Nii soe ilm oli ja mul oli parasjagu Nõmme turult nii palju ilusaid lilli ostetud, et saime kohe kõik kasutusse panna. Ja see tilluke pöialpoiss oli nii nunnuke ja ilmekas (vaata teisi pilte shootist mu teisest blogist).

“Hmmmm, kas on piima isu või ei ole…?”

“Mina olen pisi-pisi, ära minult salmi küsi!”

Ma ei suuda meenutada, et mida ma siis laupäeval veel tegin, ainult pildistasingi vist. Aga ilm oli lihtsalt nii hea, et patt oli toas olla. Lisaks istutasin ma maja ette natukene lilli, et see majaesine nii suur pommiauk välja ei näeks. Kust saada hea hinnaga ampleid? Tahaks veel!

Kui juba pärg välja kistud oli, tegin Lentsust ka paar pilti GomeraKidsi uue komplektiga. See päev ta veel istuda ei osanud (vaata, kuidas klammerdub oksa külge ja vajus lääpa) uuel päeval juba jäi istuma :D

Ma leidsin Maximast paari euri eest suure karbi kriite ja nüüd tegeleme me Mariga igapäevaselt kalade joonistamisega. “AINULT KALA TAAN!” nagu preili korrutab. Siis mina joonistan kala ja tema sodib selle sinisega üle. Pildil on ta selle pärast nii etteheitev, et noh, teate ju küll, et pildisoovi väga pole :D Pilk on küll selline, et “i kill you!” :D Mõnusalt räämas ka veel.

Mari püksid on LAV-organic poest ja kuna mul on samasugused, tean ma öelda, et need on maailma mugavamad asjad!

Pühapäeva hommikul oli nii soe, et lapsed läksid kohe terrassile elu nautima. Okei, Mari läks ise, Lents vajas assisteerimist.

peaaegu sama suured :D

“Tee ote pai! Tubi tita!” :D

Eile veetsime lõpuks terve päeva Muugal Kardo vanaisa sünnat tähistades. Nii tore oli! Ja mina veel mõtlesin, et ma ei lähe, sest nii palju tööd on vaja teha. Lõpuks tassisin arvuti kaasa, et okei, teen siis seal ja… ei teind essugi! Nautisime seltskonda ja ilma ja nii tore oli!

Vana hea Rolf ringi liipamas

Mari otsustas peale eelmisel aastal mesilase käest nõelata saamist, et kardab KÕIKI putukaid. Ka sipelgaid. Seega istus kärru, et teda “kätte ei saadaks”

Lastevahetus

Mari ja Lentsu onutütar, ehk siis… nõbu?

Lents sünnipäevalapsega (sünnipevavanamees oleks vist imelik öelda :D)

“Ooo, mis uhked rinnakarvad! Härra, kas tohiks krabada?”

Vot, selline tore nädalavahetus oli meil. Mis teie nädalavahetusel head tegite ja kuidas mõnusat ilma nautisite? 

Täna oli mul taaskord tore võimalus pildistada enda projekti (link) raames ühte perekonda. Sellesse ägedasse neljaliikmelisse perekonda kuulusid ema-isa ja kaks vahvat poisiklutti, kellest vanem sündinud raske geenirikkega. Ma ei hakka siin nii detailidesse laskuma, sest keda see huvitab, leiab haiguse kohta ise ka netist infot, selle nimeks on spinaalne lihasatroofia II. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et lapse lihased ei arene õigesti ja ajaga mitte ei saa tugevamaks, vaid vastupidi, see haigus ainult süveneb.

Ragnar ja Liis said pisipoja Ranari haigusest teada alles siis, kui poja oli 11 kuune ja haiguse esimene märk oligi see, et laps ei hakanud eakohaselt roomama ega ka kõndima. Algus oli raske – haigusega tuli leppida, kuid Liisil polnud aega nutma ja norutama jääda, sest ta nägi, kuidas see lapsele mõjus. Seega on vanemad südameasjaks võtnud, et pojal oleks nii hea ja tore elu, kui võimalik. Ja just niimoodi, lõbusalt mänguväljakul ja mööda metsa jalutades, me tänase pildistamise ära tegimegi.

Mul oli ausalt selle perekonnaga nii tore. Väike Romek ja Ranar olid nii lahedad väiksed kutid ja Ranar lobises nii palju ja muudkui kamandas oma vanemaid. Küll liivakasti, küll tahtis liblikat näha, siis liugu lasta ja maast käbi. Muuseas täna kiikus Ranar ka esimest korda selle kiiguga. Issand, ma ei tea selle kiigu nime? Mis kiik see on?!

Mul oli nii äge näha, kuidas ta vanemad lihtsalt teevad temaga absoluutselt kõike, just nagu täitsa hariliku väikse poisiklutiga. Mis siis, et natukene teistmoodi. Ema Liis ütles, et siis teeb küll kurvaks, kui poeg ütleb, et ta tahaks ka joosta, aga tegelikult on lahendus ju kerge – kahmad krati sülle ja jooksed koos temaga.

Mulle meeldib mõelda, et kõik asjad meie elus õpetavad meile midagi. Iga pere, kellega ma selle projekti raames kohtunud olen, on õpetanud mulle väikestest asjadest rõõmu tundmist, raskete olukordadega tegelemist ja leppimist, piiritut armastust ja lihtsalt elurõõmu. Ma ei taha üldse kõlada nagu mingi klišee-mutt, aga päris ausalt nii on.

Mina soovin igatahes nende perele ainult kõike paremat, et ikka igas päevas oleks neid väikseid rõõme ja no ma usun, et kindlasti ongi, sest nende kahe vahva marakratiga muud moodi ei saagi. Lihtsalt hea meel on, et nendega tutvuda sain ja selle toreda perega natukene juttu puhuda, ringi jalutada ja nalja visata. Okei-okei, pilte tegime ju ka :)

Ootan ikka uusi peresid oma projekti raames perepilte tegema. Sel nädalal enam aega pole, aga uuel nädalal on plaan isegi Tartusse tulla, seega kui Tartus mõnda sellist erilise lapsega perekonda teate, siis las nad kirjutavad mulle aadressil marianntreimann@gmail.com.

Ma räägin seda sajandat korda, aga olge kõik nunnud ja hinnake kõike ilusat, mis teil on :) Head ööd, sõbrakesed! Ma lähen oma lapsekarja sisse magama (eile öösel magasin näiteks voodijalutsis, sest ma ei mahtunud kuskile paremasse kohta :D).

Tere Mallukas,

Loen tihti Su blogi ja hindan väga, et Sinu blogis kajastuvad asjad täpselt, selliselt nagu need on… et kui tuju on paha, siis ongi tuju paha ja kui kõik on hästi, siis ongi kõik hästi ja kui on meelepaha ja nurinat, siis nii ongi :D  Mitte ei hakata ilustama, stiilist, et shitaks halb on olla, aga teeme näo, et kõik on hästi, sest avalikkusele ei meeldi vingus näod. Ja meeldivad ka ausad kommentaarid – igalühel on oma arvamus, ja neid juletakse ka kirja panna. Juletakse arutleda ja ka lahendusi püstitatud teemadele pakkuda. Mida muud ühelt lahedalt blogilt oodata enam – lihtsalt Super!

Aga pakuks teema arutluseks ka Sinu lugejatele välja – olen mitmendat aastat kimpus lastevanematega, kes paistavad arvavat, et mida kallim ja uhkem kingitus õpetajale (jõul,sünnipäev, lapse sünd, abielu, klassi lõpetamine) jätab klassi lapsed paremini meelde, kui lihtne ja südamest tulnud kingitus. Olen vist igavnenud arusaamade ja prioriteetidega lapsevanem, kes hindab seda, et õpetaja minu lapsi õpetab, kuid talle on selle töö eest ette nähtud ka palk, töötasu näol. Ja mina hindan oma laste õpetajat omal moel – ehk aastaringselt, mitte mingil konkreetsel päeval. Ja kingituseks – enamasti lilleõis, või midagi mis pakub emotsiooni – küpsetasime enne jõule lapsega piparkooke, kaunistasime paelaga, kirjutasime kaardile jõulusoovid ja viisime koos üle. Olengi seda, meelt, et tegelikkuses pakkuks õpetajale ju selline kink palju rohkem rõõmu, mis on südamega tehtud.

Meil ühes klassis on nii, et nüüd on tulemas algklasside lõpp ja klassijuhataja vahetub. Lapsevanemad, tahavad teha õpetajale 150 eurose spa kinkekaardi, koos erinevate hoolitsuste ja veekeskuse külastamisega.  Mida arvate teie nii kallist kingist õpetajale?

Mina esmalt mõtlen oma ette, et kuna õpetaja on juba eakam, siis võib olla on tal mingi tervise probleem, mis ei luba tal mõnda hoolitsust nautida. Või hoopis, äkki ta ei käigi spades. Kahju, kui selline kink ka raisku läheks. Vastu võttes peab ju õpetaja ikka naerulsui olema ja naeratades rõõmu üles näitama. Ei saa ju öelda, et oi.

Jõulude ajal oli  teises  koolis  teema, et lapsed said jõuluvanalt paki, kus oli sees tintenpen ja shokolaad, ( kokku u 6 euri pakk) ja õpetajale kingiti haapsalu sall ( tellitud. ja umbes 95 eurot). Ja tintenpeniga võis hakata kirjutama siis, kui käekiri lubas. Mõni laps siis peale jõuluvaheaega alles.

Ma ei ole kingituste tegemise vastane. Mina hindan pigem seda, et see oleks olnud südamest tänulikkust näitav kink, kui keegi lapsevanematest oleks selle salli valmis teinud.

Ja siis keegi julgeb  oma arvamust välja öelda, saad sõimata, et kinkimine on tänulikkuse väljendamine ja see pole sunniviisiline. Enamasti on kujunenud nö ladvik, lapsevanemaid, kes kingitusi välja mõtleb, ja raha selleks kogub.

Meie peres on paraku tänulikkuse väljendamine… teistmoodi. Asjad on toredad. Aga asjad ei näita tänulikkust. Tänulikkust näitab emotsioon. Südamega klassi poolt tehtud ühtne läbimõeldud kingitus.

Samas, kas klassilõpu kingid ei peaks tulema klassi laste poolt? Aga kui lapsevanem otsustab mitte rahakogumise rallis osaleda, siis ei mainita ka lapsenime ära. Seega on see kinkimine muutunud, pigem vanematepoolseks pugemiseks. Minu arvamus. Aga mida Sina Mallukas arvad?

***

Mul muidugi pole kogemust kooliga, aga ma eeldan, et lasteaias on umbes sama, mis koolis. Mõni aktiivsem vanem pakub midagi välja ja teised nõustuvad. Vähemalt meil pole olnud mingit tüli. Samas mul ei tule praegu ühtegi kingitust meelde, issand, oleme ju ikka kinkinud? Minu meelest kunagi oli mingi kinkekaart…

Mina olen Mari kasvatajatega nii rahul, et võiks neile hunniku haapsalu salle kinkida, kui keegi ära orgunniks. Aga mis teie koolis/lasteaias kingitakse?

Vahelduse mõttes siin suure reklaamimise keskel võtan need paar minutit, et midagi… antireklaamida? On selline sõna olemas? Igatahes kargab mulle iga päev FBi seinale ette mingi firma nimega BabyBoo Eesti, kes teevad mingisuguseid… katteid. Selliseid.

Ma lihtsalt ei saa aru. Miks? Koduleht väidab nii:

• Turvahällikate kaitseb beebit tuule, tolmu, uudishimulike pilkude ja päikese või muu ereda valguse eest.
• Imetamiskate annab 360-kraadise peidupaiga, nii saab beebi rahulikku söögikorda nautida ja ema olenemata asukohast alati privaatselt imetada.
• Katte avausest on võimalik beebit jälgida.
• Lihtne kasutada.
• Sobib kõikidele turvahällidele.
• Praktiline ja armas katsikukingitus igale uuele emmele.

Esiteks, tuule ja tolmu kätte ei maksa imikut nagunii külitama jätta. Uudishimulike pilkude eest kaitsta? Ah? Mingi maikel tsäksonid on kõik oma beebidega või :D? Nagu võõraid nii väga huvitaks suva titte “uudishimutseda” ja kui huvitabki, siis mis selles paha?

Imetamiskatetest ei saa ma nagunii aru. Ma kannan lihtsalt riideid, millega on mugav diskreetselt imetada, mingit telki endale peale visata ei viitsiks.

Katte avausest on võimaik beebit jälgida, aga ilma katteta on seda ka võimalik teha, kujutate ette :D

Ma ei tahaks elusees kingiks seda räbalat ja ise ka kellelegi ei kingiks. Tarbimishull või mitte, siis ma ei näe pointi maksta 45€(!!!) selle eest, et ma oma titekese kuskile hauduma mässida saan. Praegu nii soojad ilmad ja KINDLASTI ei soovita ma seda üle turvahälli või vankri tõmmata, päris kindlasti! Seal hakkab beebil hirmus paha. Päikse eest saad last kaitsta nii, et keerad vankri teistpidi. Pole vaja vaesekest ilma õhuta kuskile sauna jätta. Issand, mis video ma nende fbist leidsin SIIN, apppi. Nagu mingi kassipoeg oleks kotti topitud, las rabeleb seal, peaasi, et silma alt ära on ja jumala eest keegi uudishimuliku pilguga ei vaataks.

Hesus.

Nagu turvahällide burkad oleks keegi leiutanud

ah ma siin disreetselt imetan, keegi ei saa raudselt arugi, et ma siin armeetelgis koos lapsega, tiss ripakil olen!

Kui keegi mulle selle kingiks, siis ma arvaks, et see on vihje, et mu laps on nii kole, et parem oleks ta maailma eest ära peita :D

Aga no kui kellelegi meeldib kuumarabanduses laps ja telkides elamine, siis mul on teile veel mõned imelised tooted pakkuda:

diskreetne majakate, mis peidab teie perekonda kurja silma eest

Leidsin veel diskreetsema imetamiskatte, no nüüd on küll kindel laks, et ükski nip-slip ei tule!

Kui sind on alati juhtimisel häirinud see, et mingid matsid sulle aknast sisse vaatavad, siis su probleemile on imeline (ja loomulikult diskreetne) lahendus!

Ma ei suuda meenutada, kelle blogist ma lugesin, et nende majas lapsed mitte kunagi ei näksi toidukordade vahepeal. Ma olin suht üllatunud, aga mõtlesin, et okei, võib-olla head emad suudavad siis nii hästi neid lapsi “taltsutada”, et kõht ei lähegi vahepeal tühjaks. Meil on suht kogu aeg mingi näksimine teemas. Endal ja lapsel ka. Nüüd lugesin, et kumbki äärmus pole hea, nimelt sööb umbes 30 protsenti Eesti eelkooliealistest lastest kas liiga harva või liiga sageli, selgus Baltimaade lapsevanemate hulgast läbi viidud uuringust.

Laste toitumise eksperdi ja Eesti Toitumisnõustajate Ühenduse juhatuse aseesimehe Reelika Õigemeele sõnul vajavad lapsed 5-6 toidukorda päevas. See tähendab siis seda, et lapsed peaksid sööma umbes iga kolme tunni tagant, mis tähendab, et lisaks kolmele peamisele toidukorrale vajab kasvav organism päevas kaks kuni kolm vahepala. Kui ma Mari lasteaias käisin, siis ma nägin, et isegi seal saavad lapsed vahepeal midagi nosida. Näiteks sel päeval oli maasikaid ja õunu. Üks poiss palus leiba, sai kah.

Kodus on nii, et lasteaiapäeval sööb Mari hommikuti mõnikord ühe kohukese/jogurti ja ülejäänud toidukorrad tulevad siis lasteaias. Selleks ajaks kui aed läbi, proovin ma tavaliselt söögi valmis saada, aga no iga kord ei õnnestu ja mõnikord pole ma veel söögi tegemisega algustki teinud. Siis annan talle kah midagi nosida, et ta päris ära ei kooleks siin nälja kätte.

Jah, eks tervislik valik oleks anda puuvilju ja juurvilju, aga kui ma aus olen, siis peale nende saab ta aeg-ajalt ka viinerit, lihapalle, jäätist, saia, kommi ja jumal teab mida veel. Seega kui Danonki saatis meile hunniku jogurteid ja vahepalasid, siis andsin neid ikka vahepeal lapsele kätte. No püha jeerum, kus siis hakati pahandama, et see ju puhta suhkur ja miks ma seda lapsele andsin. Muidugi on õige tervislikult toituda ja näiteks kui ma süüa teen, siis mingi “jama” nagu viinerikaste või muud sellist asja ei tee ma iialgi.Ikka puhas ja värske toit, aga no tõesti tahan aeg-ajalt lapsele lubada midagi magusat kah. Muuseas, nendes uutes Danonki jogurtites on vähendatud oluliselt suhkuru sisaldust. Muidugi ei ole see päris suhkruvaba, aga nagu öeldud, ei kavatse ma kuskilt “aasta ema” auhinda nõuda, nii et pole vist hullu, kui Mari ka teinekord maiustada saab.

Muidugi on meil igasuguseid vahepalasid, aga ma ei ole lihtsalt nii radikaalne, et noh laps ei tohi iial midagi magusat saada. Sööme siin puuvilju ja pähkleid ja rosinaid ja joome smuutisid ja mugime marju. Aga noh, neid jätse-komme-kohukesi-jogurteid ka.

Ma ise ka pistan neid piimatooteid Danonki saadetisest ja ma muidu pole väga jogurtisõber, siis neid söön hea meelega. Aru küll maitsest ei saa, et oleks vähem suhkurt sees, kui vanasti :D

Eile just sõbrannaga rääkisime, et eelkooliealisi (noh, meil on kolmepoolesed), neid saab nii kenasti kaasata söögitegemisse. Tahavad nad ju kõvasti aidata ja mõnda tööd saab neile ju usaldada. Näiteks midagi segada, soola juurde panna, midagi valada, isegi lõigata olen Maril lubanud. Need toimingud on toredad ema-lapse ühistegevused ja teisalt aitab see lapsel mõista, mis häid asju toidu sisse pannakse ja hiljem mekib ta valmis toitu ka julgemini.

Kui ei oska lapsega midagi teha, siis no kõige lihtsam variant on smuuti. Ka pannkoogitaignaga saavad mudilased abiga kenasti hakkama. Kui aga rohkem aega ja mässata viitsite, siis üks tervislik ja maitsev vahepala võib olla ka brownie.

Mina lähen nüüd kalapoodi, sest mul on plaanis õhtusöögiks teha üks mõnus lõhepasta! Aga teie jätke siia blogisse kommentaaridesse vastus, kui tihti peaks sööma eelkooliealine (see vastus on siin postituses täitsa olemas) ja kolm kommentaatorit võidavad Danonkilt kinkekoti!

Ps! Selveris on mai lõpuni kampaania, et kui ostad kaks Danonki toodet, võid võita jooksuratta! Rohkem inffi leiad SIIT!

Lisaks huvitab mind päris ausalt, et mis vahepalasid teie lastele annate? Kas üldse annate? 

Ma olen nii kohutavalt väsinud, et see on lausa hullumeelne. Täna on olnud viis pildistamist, millest kaks suutsin ma kogemata samale kellajale panna. Õnneks saime kõik pildid kenasti tehtud ja värki, aga see pidev suhtlemine ja toimetamine ja tegelemine tekitab mulle alati sellise kiire pildistamisepäeva lõpuks jube kurnatud tunde. Mõneti on see imelik, sest mulle meeldib inimestega väga suhelda ja keeruline see mulle ka pole. Minu juurde satuvadki ainult eriti vahvad inimesed ka. Täna tuli näiteks üks oma poega pildistama, aga tõi Marile oma ema tehtud tegelusraamatu. Kui lahe! Ma teeks pilti, aga no nagu öeldud, ma olen nii väsinud, et lihtsalt ei suuda noh.

Kuidagi suutsin ma veel Nõmme turule ronida, õhtusöögiks asju osta, hunniku lilli juurde soetada ja koju tagasi roomata. Ma miskipärast arvasin, et mul on veel jaksu täna peenraid tegema hakata, hehe. Seda ma muidugi teha ei jõudnud. Hakkasin hoopis kuumsuitsulõhesalatit tegema õhtusöögiks. See oli lihtsalt nagu NII HEA. On ikka vahe sees, kas osta oma kala kuskilt Selveri soodukast, või korralikust kalapoest. Ma käisin Nõmme turul Peetri lõheärist läbi. Naljakal kombel on mul väga sobiv “reklaamfoto”, mille Kerli ükskord ammu turul minust tegi.

Reaalselt mingi paar nädalat tagasi just ostsin Selkust lõhet ja see kala haises nii räigelt…kalaselt. Ma kunagi nägin ühte Gordon Ramsey saadet, kus ta rääkis, et kalal ei tohi olla absull mingit kalalõhna. Igatahes oli see lõhe mega imelik ja mulle ei maitsenud see toona ikka üldse. Proovi veel raha säästa eksole :D Nüüd ostsin normaalsest kalapoest korraliku tüki kuumsuitsulõhet (luudeta) salati tegemiseks ja suure käraka fileed grilli peale viskamiseks, et seda siis homme süüa ja see maitseb kõik nii hea! Krdi never ei osta enam seda Selku limast lõhet. Võib ju paar euri odavam olla, aga no pole seda lõpuks väärt.

valmis salat

see sõbrake läks grillile

Meil olid kõik aias, Mari jooksis oma uute tiibadega ringi (link) ja mina kokkasin, kui ühel hetkel vaatan, et Mari ei ole tagaaias. Ees ka ei olnud. Toas ka ei olnud. Täitsa parakas tuli lausa peale, värv oli ju kinni, kus ta siis on? Vaatasime igaks juhuks tänavale ja tõepoolest, seal ta oligi. Oli näinud, et mingi mees kõndis kahe tütrega maja eest mööda, suunaga tiigi poole ja Mari otsustas värava lukust lahti teha ja nendega kaasa minna. Ta pole elu sees midagi sellist teinud!

Õnneks see mees jäi seisma ja üritas aru saada, et kust see haldjatiibadega tüdruk välja kargas, kui meie juba tänavale jooksime. No täitsa lõpp noh! Mida värki?! Samal ajal tuli naabritüdruk sõbrannaga koju ja Mari otsustas, et hakkab siis hoopis nendega sõbraks. Alguses mindi koos naabritüdruku aeda, siis tulid nad meile aeda (ja tuppa) ringi silkama.

Ehk siis selline imeline päev, kus Mari iseseisvus nii väga, et leidis endale esimest korda iseseisvalt sõbrad ja esimest korda lahkus  kodust, et võõrast meest jälitades metsa joosta. Püha jeeesus.

Ma juba jupp aega mõtlesin teile näidata, et mis ma vahepeal Alist tellinud olen. Mul on seal muidugi juba mitukümmend lehte tellimusi, aga enamik on väike pudi-padi ja taustad fototuppa, küll aga on sattunud mõned…tavaasjad ka, mida näidata tahan. Esiteks siis need, millega ma väga rahul olen.

See tore taldrik sattus mu teele nii, et ma nägin Instas mingeid mega fancysid puust taldrikuid lastele, aga need maksid 40€ tk pluss saatmistasu aussist ka veel lisa 40€. Seega läksin otsisin Alist ja muidugi leidsin, mida tahtsin. Ok, mitte päris üks-ühele samad, aga no täitsa toreda sellegipoolest. Ma küll valisin õnneliku näoga taldriku, kätte sain kurva, aga vahet pole.

Hind 14.92€ (LINK)

Tublid kokad lõikavad sibulat nagu proffid, mina nii ei oska. Peale silmaoppi on mul silmakesed mega tundlikud ka ja ma tahan kiiresti hakitud saada. Seega ma kasutangi nüüd seda junni, kui on vaja väikseid sibulatükke. Suurtega udjan niisama noaga poolpimedana mööda lõikelauda, kuni sibul enam-vähem hakitud on. Alguses mõtlesin, et raudselt ei kasuta seda vidinat, aga olen ikka täitsa palju abiks võtnud.

Hind: 0.92€ (LINK)

Selle silikoonist jääkuubikuresti üle olen ma küll nüüd natukene ebanormaalselt ja ülevoolavalt õnnelik. Teate, kui lahedad on väiksed jääpallid? Vastus – mega lahedad! Ainult, et nad on tõesti pisikesed ja selle veiniklaasitäie mahla sisse läkski mul terve rest ära. Ok, eks ma priiskasin ka nendega, kaks klaasi saab ikka täidetud. Muuseas, kas te teadsite, et kui vormi panna kuuma vett, siis saad uued jääkuubikud juba u poole tunniga.

Hind 4.61€ (LINK)

See on selline tore silikoonist asi, et paned küüslauguküüned sisse, peksad neid vastu lauda selles ja siis need koored tulevad ise ümbert ära. Muidugi võiks seda teha ka kuskil purgis, oleks vb isegi mugavam, aga tundus selline naljakas vidin ja siis ostsin. Vajalik ta otseselt pole, aga no las ta olla. Kui mul küüslauguküüsi üle jääb, siis panen need tavaliselt sinna sisse, siis ei kao ära kuskile. Sada korda on nii olnud, et vaatan, et küüslauku pole ja siis sada aastat hiljem leian kapipõhjast mitu kuivanud küünt.

Hind 1.96€ (LINK)

Ma olen miljon korda öelnud, et ma pole väga kellavend, aga no kui ma seda kuskil aliexpressifänni blogis nägin, siis pea euri eest on siin kella rohkem kui küll. Alles täna sain, aga katki veel ei ole ja töötab :D

Hind 1.54€ (LINK)

See on lihtsalt nii ägeeeee asi! Väike sprei, mis tegelikult käib sidrunisse, aga miks mitte ka apelsini. Saad lauale asetada, et igaüks näiteks oma grilllõhele ise sidrunit spreitada saaks. Töötab idekalt ja kõik on mega hämmingus sellest alati :D (Jah, ma räägi sinust, Mikk)

Hind 1.52€ (LINK)

Ma tahtsin sittadest ostudest ka kirjutada, aga Lents juba piriseb ja tahab tuttu minna. Homme siis! Ja ootan teie ägedate leidude linke ka!

Muuseas, kõik pildid on mu uue Samsung Galaxy S8+’ga tehtud. Kas teid huvitaks selle telefoni arvustus ka?

Mis iseloomujooni teie oma sõprade juures kadestate? Mul on üks sõbrake, kes suudab lihtsalt igas olukorras nii adekvaatseks ja loogiliseks jääda, et karju või appi. Näiteks võin mina talle rääkida, et “no kujuta ette, mida see inimene tegi, on ikka haige tont” ja tema ütleks selle peale kindlasti, et ju siis tal on endal mingisugused probleemid, mis panevad teda nii ja naa moodi käituma ja tegelikilt ei pruugi ta üldse paha inimene olla, aga lihtsalt ei teadvusta endale oma tobedat käitumist. Päriselt alati on ta üli aruka jutuga ja suudab kõike nii mõistlikult võtta, et tahaks kohe ise ka selline olla.

Kõige rohkem kadestan ma aga ühte sõbrannat, kes on iga hommik kell 6 üleval ja ta ei ole üldse unine, vaid lihtsalt ise ärkabki nii vara. Magama läheb ta umbes 12 paiku, aga see teeb ikka kõva 18 tundi päevast, mil produktiivne olla. Ma olen vastupidiselt hommikuti täiesti koomas. Ma ei suuda tavaliselt isegi rääkida, vaid ainult kähisen midagi ja ei jõua end voodist püsti ajada.

Nagu öeldake, küsi ja taevaiša annab. Täna hoolitses minu varajase ärkamise eest vanajumala asemel hoopis Omniva kuller, kes helistas mulle kell SEITSE hommikul. Kuna ma vastu ei võtnud, siis ilmus ta lihtsalt 7.30 mulle ukse taha ja helistas nii kaua, kuni ma vastu võtsin.

Ega ma just ülemäära õnnelik ei olnud, aga nüüd on kell 11 ja ma olen juba töödelnud ära kaks shuuti, teinud hommikusöögiks Marile ja endale smuutikausi, nagu popp on, vastanud paarile meile, vedelenud terve perega voodis ja saanud täis kustet, Mariga müranud, kohvi joonud ja nüüd leian isegi minuti blogimiseks, enne kui jälle pildistama hakata tuleb.

Ma tunnen lihtsalt survet elu lõpuni smuutisid teha, sest Ave saatis mulle ägedad kookospähkli koorest kausid ja kookoslusikad, nii et olla vähegi endast lugupidav instagrammer, tuleb ju sellised iludused kohe kasutusse panna. Ütlen kohe ära, et Mari sõi kaks ampsu ja siis läks võttis ohates jäätist. Ma ei tea, võin-olla ei ole ma lihtsalt nii hea smuutitegija, kuigi sisse sai maasikat, kirssi, vaarikat, banaani, spinatit, mett, pähkleid, chia seemneid ja üks mürgine lill, mille ma panin sinna vaid kaunistuseks :D

Väike pildikene ühest mõnnast raseduspildistamisest. Ma olen ju rohkem tittede peal, aga olen selle shuudiga mega rahul. Männiku karjääris on ikka nii hea pildistada. Saab vett ja metsa ja liiva ja kõike ära kasutada.

Ma olen ikka täitsa lõhestunud. Üks osa minust tahab enne reisile minekut kõik vajaliku ära teha, et saaks reisil puhata täiel rinnal, teine osa minust tahab juba praegu puhata ja mängida :D

Iga ema vist teab, et lastele shoppamine on lihtsalt nii vahva tegevus. Palju vahvam, kui endale shoppamine. Näiteks iga jumala kord, kui ma astun riidepoodi, kus müüakse asju suurtele ja väikestele, siis sammun ma sirge seljaga kohe titeasju vaatama. Ma tegelikult käin igasugustes poodides – kaltsukates ja kirbukatel ka, aga kõige rohkem meeldivad mulle eeskõike ikka Eesti oma tegijad ja siis vaatan edasi põhjamaade poole.

Okei, see kõlab, nagu ma nüüd megalt jahiks üht või teist brändi, et oleks ikka põhjamaine, muu ei loe :D Aga ei, ei, lihtsalt nii palju kui ma olen erinevate riietega kokku puutunud, on mulle lihtsalt hakanud meeldima sellised firmad nagu Dadamora, MiDeer, Jolemi, Breden Kids, Mimi Disain jne. Kõik, kellel lapsed on teavad neid nimesid ju nagunii. No lisaks siis Geggamoja, Hilp, Vilde&Voldemar ja kindlasti veel sada brändi, mis mulle praegu meelde ei tule.

Ei tasu arvata, et mu lapsed siis ainult sellises uhkes toodangus ringi lasevad. Nagu öeldud, on vahepeal seljas täitsa suvalised kaltsukaleiud, sõbrannadelt saadud asjad, või kiirmoekettide kaup. See, mis sahtlist kätte jääb ja puhas on, läheb selga, sest ma ei jaga ma oma laste riideid koduriieteks ja “ilusateks riieteks” mida siis küla peal kantakse. Kõik võiks ju ilus olla.

Igatahes hakkasin ma siis otsima suvalisi pilte, kus mu lapsed nende firmade riietes oleks ja jäin rändama mälestuste rajale, sest issakene, Mari on ka kunagi nii pisikene olnud! Ettevaatus, hunnik lapsepilte!

Mari Dadamora kiisuseeliku ja pluusiga, aga kuna käimas on ikka vahelduva eduga “ei taha” faas, siis võisin ainult selja tagant pilti teha :D

miDeer jänkubody (LINK)

Mari Mimi Disaini jakikeses

Mari Mimi Disaini kombes

Terve komplekt Mimit – kleit ja kamps

Mimi dressikas

Dadamora kleit

HILP pusa Maril

Mimi sall Lentsul

Lentsu Mimi komplekt

Lentsu Jolemi komplekt

Lents ja Geggamoja

Mari ikka veel oma Dadamora kleidis (juba poolteist-kaks aastat on tal see olnud!)

Lents Breden Kids’is!

Lende Jolemi kombes legodega mängimas

Mul on see asi, et ma hea meelega käin nende firmade väikestes poodides, aga ega ma kuigi tihti kuskil sihitult ei uita. Okei, täna mõtlesin, et kui juba Baltas olen, et käin seal uuel turul Dadamora poest läbi, sest ma hakkasin neid instas jälgima ja vaatasin, et neil nii palju ilusaid uusi asju. Aga üldiselt pole sellist aega ja viitsimist, mistõttu kergem on kõik sellised shoppingud netis ära teha. Selle jaoks ongi mu üheks lemmikuks Nordic Bebee e-pood (LINK). Lihtsalt seda selle pärast, et seal on kõikide erinevate firmade kraam koos ja palju mõnusam on kohe ühe lehe pealt vaadata, et mis uusi asju tehtud on ja mida pakutakse.

Eriti hea on sealt lehelt otsida ka katsikukingitusi neil, kellel endal lapsi pole, aga tahaks kellegi beebile midag ilusat kinkida. Just seal see parim kraam ennast peidab ja tooteid on väga erinevas hinnasklassis.

Kui teile tundub, et tahaksite ka Nordic Bebee e-poes shopata, siis vaadake rahumeeli kodukal ringi, valige välja midagi, mis meeldib ja jätke selle link mulle kommentaaridesse. Kommenteerijate vahel loosin välja lausa 50€ kinkeka! Selle eest saab nende e-poes ikka päris palju lahedaid asju, tsekkige ise! Võitja kuulutan välja juba reedel!

Andke andeks, kui ma enne sellel teemal rääkinud olen, ma lihtsalt ei mäleta absull. Nagu see küsimus on mind enne küll painanud ja ennast teades raudselt olen blogis uurinud, aga no mitte ei mäleta, mis te siis soovitasite. Nimelt – MU VOODIPESU HAISEB! Ei, ma ei ole voodisse teinud :D (mõned mehed on küll siin majas mulle voodisse häda teinud, aga see on teine asi). Nagu täiesti puhas voodipesu onju. Pesen ära, kuivatan ära, voldin kokku – pesu lõhnab hästi. Mingi aeg hiljem võtan selle välja ja see haiseb nagu… ma ei oska isegi öelda, mis hais see on, mingi imelik.

Ei, ma ei pane pesu niiskena kokku.

Ei, ma ei hoia oma voodipesu kopitavas keldris. Pesu on LAHTISE suure riiuli peal.

Olen proovinud erinevaid pesuvahendeid.

Ei, keegi pole sinna vahele ära surnud. Milles siis asi?!

See frustreeris mind täna nii räigelt, sest Kardo pani uue voodipesu ja meie ainukene puhas tekikott peale mõne allameetrimehe mähkme altvedamist haiseb nagu… perse. Ma olin lausa niii pahane, et googeldasin ja leidsin mingi perekooli teema, mis annab mulle alust mõista, et ma pole ainukene selle murega, aga lahendust seal ikka pole.

Eriti imelik on see, et see ei juhtu alati, aga no kord paari kuu jooksul võtan pesu kapist ja noh, haiseb :D MIKS JUMAL?

Meil läheb täna öösel kell 5 lennuk, mis tähendab seda, et lennujaamas peame olema tsutt enne nelja. Seega peame kodust lahkuma umbes pool neli, mis tähendab omakorda seda, et kell kolm öösel peab lastele kargu alla ajama. Ma pole siiani otsustanud, et kas peaks Mari pigem üleval hoidma, et ta lennukis magaks, või mitte? Selle üleval hoidmisega on muidugi see ka, et ta võib näiteks kell 1 ikkagi koomaunne vajuda :D

Lisaks pakkimine. Ma ei ole üldse seda tüüpi inimene, kes megalt asjadeks ette valmistuks. St minu ettevalmistumine reisiks hõlmab pigem seda, et ma proovin kõikide oma töötlemistega ja reklaamartiklitega mäele saada, et ma puhkusel väga palju tõmblema ei peaks. Miskipärast olen ma tänasesse päeva võtnud veel triljon kohustust, nagu näiteks juuksurisse minek ja ühe uue sõbraga kohtumine, seega pakkima pole ma veel hakanudki. Ise mõtlesime, et palju asju nagunii kaasa ei tassi, eks siis näis, mis ma siin välja mõtlen. Enamus meist on tüdrukud, seega on lihtne – kleidid, t-särgid, seelikud.

Küll aga tuleb mõelda ka tegevustele lennukis, isegi kui ma panustan, et nad võiks ju magada. Selle jaoks võtan lihtlabaselt kaasa tab’i, sest ma ei tea midagi muud, mis veel nii kenasti tähelepanu maailmast eemale juhiks, kui see vidin. Ilmselt pakin kaasa ka ühe värviraamatu ja paar vildikat, aga ülejäänu saame vast kohapealt kui vaja. Nagunii istub Mari enamasti ainult basseinis, ma olen jumala kindel.

Krt, reiside kõige sitem osa on see minek ja tulek :D

Mida ma raudselt peaks kaasa võtma, mille maha jäämist hiljem kahetseks?

Ma pidin Kardoga kõigest neli-viis aastat koos olema (sest ma 4 real ei tea, kaua me koos oleme olnud), kuni ma täna teada sain, et Kardole EI MEELDI Kreeka salat! Kuidas on see ometi võimalik? Kreeka salat oli üks suurtest põhjustest, miks ma üldse reisisihtpunktiks Kreeka valisin. See salat on ehe näide millestki tervislikust, maitsvast ja mõnusast kõhutäiest. Salatisse kuulub vaid tomat, feta juust, sibul ja kurk. Mõned panevad ka paprikat ja mingit rohelist salatit, aga see pole üldse vajalik. Ainult haki värsked saadused ära, nõruta üle kvaliteetse oliiviõliga, raputa peale soola-pipart ja üks imeline kõhutäis on garanteeritud. Piinlik kohe, et mul polegi siin Kreeka salati pilti lisada, sest ma olen seda korduvalt valmistanud. Mis seal ikka, võtan siis netistki…

Kas te teate, mis teeb Kreeka salatist selle ÕIGE Kreeka salati? Öeldakse, et Kreekas ei serveerita salatit fetakuubikute, vaid terve viilaka fetaga, et saaksid veenduda selle kvaliteedis. Ja lisaks peab Kreeka salatit valmistades kasutama vaid kõige kvaliteetsemat ekstra-neitsioliiviõli. Seda seetõttu, et kuna sellel mingit kastet ei ole, peab õli olema just see õige, mitte mingi järele tehtud jamps.

Kes hakkaks õli järele tegema? Selgub, et väga paljud firmad. Kasutatakse kaua seisnud ja ebakvaliteetseid oliive, lisaks segatakse produkt odavamate õlidega. Kuidas poes päris õiget õli ära tunda? Esiteks – usalda oma nina. Kui õli lõhnab vastikult, ei ole ta kohe kindlasti õige ja hea oliiviõli. Päriselt.

Mul endal oli nii, et Amsterdamis käies külastasime ühte Tapase restorani, kus pakuti ka krõbedat saia, mida sai oliiviõli sisse kasta. See tundus alguses mega räme, sest noh, iuuu, puhas õli, aga tegelikult maitses see imehea, sest see oli ilmselgelt hea ja mõnus õli. Odava õliga proovisin seda kodus järgi teha ja pidin ketti panema. Tuleb välja, et 5€ Maximast ostetud “neitsi-oliiviõli” ei pruugi see tegelikult üldse olla.

Poes lõhna muidugi nuusutada ei saa, seega lähtu kasvõi sellest, et esiteks on õige õli tumedas pudelis (et see kauem kvaliteetne püsiks) ja teiseks valmistu natukene rohkem välja käima, sest kvaliteetne õli ei saa olla kopikate eest müügil. Seetõttu ongi minu lemmikuks just Isul õli (LINK). Pool liitrit maksab küll 13 euri, aga kuna ma kasutangi seda ainult pastades ja salatites (okei, hiidkrevette praadisin ka selles tsilliga) siis jagub teda lahedalt.

Ütleme nii, et ma päris ilmaasjata ei kiida, see pärjati 2017. aastal, ehk siis SEL aastal, maailma parimaks oliiviõliks (siit näete nende teisi auhindu). Muuseas, osad ütlevad, et oliiviõli ei tohiks praadimiseks kasutada, sest see hakkab suitsema. No vot kvaliteetse õliga seda muret ei ole. Mina pigem lihtsalt ei raatsi sellega praadida ja kasutan selleks tavaliselt hoopis kookosrasva.

Kui sa tahaksid ka seda imelist oliiviõli mekkida, siis hakka Isulit jälgima facebookis (SIIN) ja anna oma huvist kommentaariumis teada. Juba uuel esmaspäeval loosin võitja, kes saab endale mitte väikse, vaid lausa 2,5 liitrise kanistri kvaliteetset õli (LINK)!

Minul on aga oma lennuni kena viis tundi aega, mis tähendab, et juba kolme tunni pärast peaks lennujaama seiklema hakkama. Ei jõua ära oodata! Lapsed viskasin magama, aga ise istun vist üleval ja pakin ehk lõpuks asjad ära :D

Nagu näha, olen ma blogist jumala kadunud. Selleks on ainult üks imeline põhjus – ma olen puhkusel! Püha jeerum kui hea on mitte lihtsalt ühelegi kõnele vastata, sest telefon on pidevalt toas või vankripõhjas, sest kasutagi seda ainult filmimiseks. Aga täna ma teie nimel jätsin oma lõunaune vahele ja tulin rannabaari teid eluga kurssi viima. Siin on lihtsalt nii palav, et lõunauni ei ole mitte vaid lastele hädavajalik, ise vajume ka põngeraid magama pannes sügavasse unne.

Kuna olen teinud paar laivi (Facebookis Malluka lehel nähtavad), siis seal selgus kommentaaridest, et teil on jube palju küsimusi, seega otsustasin, et teengi sellise küsimus-vastus stiilis postituse.

Kus te täpsemalt olete?

Oleme Korful, Aquis Sandy Beach Resordis (LINK), kuhu tõi meid GoTravel! Rääkides hotellist/kompleksist lähemalt, siis mul ei ole tõesõna mitte millegi üle kurta. Kompleks on nii suur, et tegevusi jätkub iga kell ja igas vanuses inimestele. Siin on vist umbes neli-viis basseini, veeliumäed, mänguväljak lastele, erinevaid poode (riided, toit, suveniirid jne), kohapeal on olemas arst (mida meil ka juba vaja läks, väikevend sai mingi kõhujama juba Eestist kaasa, aga tunneb ennast nüüd juba paremini). Siin on ka suur meeskond, kes korraldab kõikidele mänge, võistluseid ja igasuguseid erinevaid tunde. Kasutada saab ka jõusaali.

Lisatasu eest on siin massaažid, lastele elektriautode rent. Laenutada saab ka kergkärusid, rattaid ja isegi rulasid. Veel olid mingid suured pererattad, kuhu mahub u 5 inimest pluss laps. Reaalselt siin on nii mõnus ja peredega inimestele soovitan soojalt. Muidugi ka peredeta inimestele, aga siin ollakse lastega nii sõbralikud, kõik muudkui aitavad ja plutitatavad lapsi ja ei ole üldse sellist tunnet, et käime inimestele pinda oma tittedega. Ka imetamisse ei vaadata imelikult absoluutselt. Lapsi on siin kohutavalt palju ja nendega on igal sammul arvestatud. Näiteks kohe kui me jõudsime, siis kinkis üks vanapaar meile oma lastelaste ujumisrõngad, sest nemad olid ära minemas ja ei viitsinud neid tagasi tassida. Samas ega need siin väga kallid ei ole, konkreetne sõõrik maksis alla kümpsi.

Mis raha siin on? Mis hinnad on?

Raha on siin nagu meil – ikka vana hea Euro. Hetkel oskan rääkida ainult meie kompleksist, sest Korfu linna lähme me alles esmaspäeval, aga siin on küll hinnad jumala normaalsed. Isegi samad, mis Eestis. Ainult vein, oliivid ja oliiviõli on mega odavad ja neid kavatsen ma hordide viisi kaasa osta! Ega tegelikult meil pole oluliselt vaja olnud siit midagi osta, aga eks natsa snäkke ja asju ikka. Isegi Salvesti Põnni tuubipüreesid on siin müügil! Ok, need on küll poole kallimad kui Eestis, aga no olemas nad sellegipoolest on.

Kuidas ilm on?

No nii räigelt palav, et ma põlesin eile megalt ära. Yr.no väidab, et siin on 22 kraadi, aga see on küll alatu vale. Päikese käes näitas termomeeter enne 35 kraadi, väitis mulle üks töötaja. Seda usun ma tunduvalt rohkem.

Kus Lotte on?

Lotte on kodus, kus teda hoiavad vaheldumisi Kiku ja terve Fotoraadi tiim, sest nad ei suuda vist kuskil teineteiseta olla. Ikka vaja minu juures veini kaanida!

Kuidas söögid on?

MEGA HEAD! Reaalselt siin on ju nii mitu restot, et vali aga, mis sööki tahad. Itaalia restos on megahead pitsad, suures restos oli täna näiteks grillitud koger, HAILIHA, veist, kana, kotlette, lihapalle, spagette, salateid (KREEKA SALAT, MMM!), friikaid, kartuleid, appi, ma ei jõua loetleda. Tegelt tegin video ka, kunagi näete. Valik on meeeeeletu!

Kas inglise keelega saab hakkama?

Jah, siin oskavad inimesed hästi nii inglise, kui ka vene keelt.

Kuidas lapsed lennureisi üle elasid?

Lentsu sai õhkutõusmisel ja maanudumisel tissi, Mari kilkas ja röökis suurest rõõmust. Talle nii kohutavalt meeldis lennata! Õnneks kellelegi kõrvad valutama ei hakanud, nii et sellega läks hästi. Sõitsime 3 tundi.

Ühesõnaga, kui kellelgi on küsimusi, siis vastan hea meelega, mul endal ei tule kohe kõike pähegi. Lisaks ma nii väga tahaks siia veel videosid ja pilte panna, aga siin on see nett nagu ta on. 10€ eest sai kolmeks päevaks wifi, mis meil toas ei tööta (ainult ukse taga :D) ja see näitab, et kolm tundi laeks see üles, aga mul pole siin aega kolm tundi passida, varsti lapsed ärkavad ja ma lubasin Marile, et täna saab ta elektriautoga sõitma minna, seega tuleb lubadust hoida.

Aga nii kaua kuni lapsed veel magavad, kavatsen ma uurida, mida seal Korfu linnas esmaspäeval kuus tundi teha, et me seal päris niisama ei passiks.

Võtsin täna peale õhtusööki ka vahelduseks kaamera kätte ja salvestasin need mega madala kvaliteediga, et ehk laseb siinne nett neid teile ka näidata.

Ma ise ei ole kuskil üldse suurem asi kommenteerija. Ei teiste blogides, ei foorumites, ei portaalides. Lihtsalt ei leia enamasti, et mul midagi niivõrd erilist öelda oleks, mida teised juba ammu kirja poleks pannud. Kui mingi tuttavam inimene on, siis mõnikord kirjutan lihtsalt chatti, kui tahan ka sõnakese sekka öelda, aga nagu öeldud, juhtub seda kõike pigem väga harva. Nagu te ise näete, siis ei ole mul enamasti mahti isegi enda blogis kommentaaridele vastata, ups!

Seda võin aga käsi südamel vanduda, et KUI ma peaks mõne kommentaari panema, siis alati ja ikka enda nimega. Okei, mõnikord panen Mallu, mõnikord Mallukas ja mõnikord paneb google ise paika ja paneb nimeks siis Mariann Treimann või Mariann Kaasik, vastavalt sellele, kumba e-maili ma just näppinud olen, aga anonüümseid kommentaare mina ei kirjuta. Teate miks? Sest ma ei näe sellel mitte mingit pointi!

Teiseks ma konkreetselt ei julgekski ühtegi anonüümset sõimu teele panna. Okei, anonüümselt võiks ka mitte sõimata, aga mul on tunne, et anonüümselt kommenteerivad need, kes antud sõnavõttu enda nime alt teha ei julge. On üks erand – riigipalgal olevad inimesed vist ei või ka oma nime alt kommenteerida? On nii v? Mul on üks sõbranna jurist ja tema näiteks ei tohi kuskile kirjutada mingeid kommentaare oma nime alt. Ma ei tea, kas ma mäletan õigesti, aga no midagi sinnakanti.

Mul on nii mitmeid kordi olnud sellist “õela Mallu” sisetunnet, et tahaks kellelegi ka sitasti öelda, et krt, miks sa kirjutad sellist lolli juttu või midagi muud säärast. Aga siis mõtlen ma, et no püha jumal – lolli minu näägutamine targemaks ei tee ja…eks ma ise tunneks ka ennast veits retakana, kui ma kuskil anonüümselt mölisemas käiksin :D

Kunagi käis üks skiso naine pooli blogijaid ahistamas. Kogu aeg kirjutas haigeid kommentaare mingi X nime alt, ikka no VÄGA haigeid ja solvavaid. Kuskilt tuli lõpuks ta nimi ikkagi välja ja kui ma talle kirjutasin, et tead, sa võid mulle oma mölinat postkasti ka kirjutada, et ei pea “anonüümseid” kommentaare kirjutama, siis ta miskipärast üldse ei kippunud seda enam tegema, vaid hakkas hoopis üsna sõbralikuks ja rääkis, et käibki ennast tõsimeeli inimeste blogides välja elamas.

Blogijad on ju selline liik, et teevad ennast väga kergesti haavatavaks. Nii lihtne on mõnda aega inimese blogi lugedes mõista, mis teda ärritab, mis haiget teeb, millest rääkida ei soovita. Ja siis mõnuga hakata tampima. Päriselt ka – nii ta tegigi! Aga nagu öeldud, ta on skiso ka, nii et selles suhtes on tal vähemalt mingisugunegi vabandus.

Kuna mina ennast skisoks ei pea ja nii väga ka vajadust ei tunne teistele anonüümselt ära panna, siis ongi nii jäänud, et olen lihtsalt vait. Mõtle, kui mark oleks, kui ma näiteks läheksin kirjutaksin kuskil kellegi blogisse, et “issand, sa oled ikka nii mõttetu tont, elad seal kodus mehe kulul, midagi sa teha ei oska, lambine titemasin!” (ei mõtle kedagi konkreetselt, need on vist enamike kommenteerijate lemmiketteheited :D) ja siis mõtle kui ma vahele jääks. Issand, ma sureks vist häbi kätte ära.

Ma üritan elada nii, et kui ühel hetkel oleks igaühe internetikäitumine ja tegevused avalikud, et siis ei peaks ma häbi tundma. Ja mõelge, kui kunagi selline asi juhtuks, siis mis näoga vaataksid inimesed enda sõpradele otsa, kui tuleks välja, et ah tead, ma olengi see, kes käib seal Malluka blogis pidevalt rääkimas, et nii kahju, et ta laps(ed) vaimupuudega välja näevad! Või mina olengi see, kes foorumites kiitleb, et teenib 2000 euri kuus kätte ja teised on mõttetud rotid, kui samal ajal vaatad oma Maximas töötavatele kolleegidele otsa.

Internet on NII haigeid kommentaare täis ja ma olen jumala kindel, et enamike taga on päriselt haiged või kurvad inimesed. Mitte, et see nüüd mingi vabandus oleks, aga noh, nii mulle tundub. Jah, on ka lihtsalt lollakaid, kellel on loll arvamus :D

Praegu saab minu blogis anonüümselt kommenteerida, kuid mõtlen selle siiski ära muuta. Arukatel inimestel ei ole ju vaja enda sõnavõtte häbeneda ja saavad ikka kaasa rääkida. Suvalistel lahmijatel on ka kindlasti muid kohti, kus ennast välja elamas käia. Aga kuna veel saab anonüümselt ka siin kommenteerida, siis rääkige heaga kaasa. Kas teie kommenteerite oma nime alt või anonüümselt? Miks? Ja kas te olete ka konkreetselt kellelegi anonüümselt pahasti ütlemas käinud? Miks?

Keda võõraste inimeste reisipildid ei huvita (mina), või võõraste inimeste laste pildid ei huvita (ka mina), siis ei ole mõtet seda posti edasi lugeda. Ma aga kasutasin juhust, et üks laps bassu ääres ja teine magas, seega tõmbasin mõned pildid kiirelt arvutisse, et näidata, et me ka ikka elus. Proovin mõne pildi juurde midagi ikka rääkida ka, et kõige igavam post maailmas poleks :D

Mari on konkreetselt nagu väike Hitleri järeltulija. ANNA SEE! TOO SEE! ANNA MANI (Mari tema keeles) JUUA! ANNA MANI SULLA-SULLA! ANNA MANI SIUUUUU! Juuresoleval fotol nõuab Mari, et ma kiigule nii suure hoo teeks, et see üle võlli käiks :D

Lende on terve reisi nii vahva kaaslane olnud! Nutab vaid moepärast, teeb pikki lõunaunesid, magab öö läbi rahulikult (ja läheb mitu tundi varem magama, kui kodus), pugib tublisti kõike ja on üldse nii tubli beebi!

Kellel vähegi võimalik, võtke alati oma reisile kaasa üks väikevend. Ta on lihtsalt nii tubli, et ma ei jõua ära kiita. Tegeleb pisikestega, teeb neile nalja, tsillib nendega ja aitab meid täiega! Üldse pole mingi vinguv pubekas, vaid abivalmis ja sõbralik kutt. Olen täiega uhke, et mul selline väikevend on!

Mari lemmikud kohad on loomulikult bassein ja mänguväljak. Nii tore, kuidas ta ringi silkab ja uusi sõpru leiab. Üleeile oli jumala naljakas, kaks tüdrukut ja üks poiss hakkasid temaga tagaajamist mängima, kui ühel hetkel väike kutt Mari poole pöördus ja inglise keeles küsis, et kas Mari ikka aru saab, et tema peab neid taga ajama, mitte vastu pidi. Mari vaatas teda ja vastas “ei taha!” ise pead raputades. Kutt ainult ohkas ja hakkas Mari siis ise taga ajama :D

Lastega reisida ei ole üldse nii keeruline, kui ma arvasin. Okei, meil on rohkem abikäsi kui lapsi ka, aga no tõepoolest on nad mõlemad terve reisi vältel nii hästi käitunud. Lende loomulikult on päris väike titt ja tema puhul mingeid jonnimisi ma ei kartnudki, aga isegi Mari hakkab vaikselt leppima, et elu ei käi iga päev sekundipealt tema takti järgi ja on nõus vaikselt inisedes ka teiste järele ootama :D

Mul praegu pilti pole, aga kes te tulete soojale maale lastega, ei ole mõtet kulutada raha tavalistele trikoodele. Ainult pikkade varrukate ja jalaosadega ujumiskostüümid on parimad, sest nii ei põle pisikesed õlad kindlasti ära. Me ostsime Marile ka siit ühe roosa. Ühes poes maksis 50, teises 30€. Ma ei tea, palju Eestis on, ka 50 ringis vast?

Mari lõbustas ennast sellega, et “lükkas” Rikit 1000x basseini, ise jäätist mugides. See laps koosneb 90% jäätisest ja 10% õunast, kohe kindlasti.

Maril hakkas bassu ääre trikooga külm ja kraapis ennast paljaks. Kuna see väga sünnis ei tundunud, tõmbasin talle enda t-särgi selga :D

Kuna mina olen kogu aeg kaamera taga, siis minust tehakse päevas heal juhul üks pilt, millel ma alati mega tont olen :D Aga oh well, lapsed on vähemalt ilusad!

Kardo tunneb elust täiest rinnal mõnu. Nii tore on esimest korda elus terve perega koos reisil käia. Ma olen küll öelnud, et mulle väga reisida ei meeldi, aga lastega on see hoopis teine tera. Nad tunnevad asjadest nii palju rõõmu, et kohe äge on ennast hommikul voodist välja ajada ja uutele seiklustele vastu minna. Kardo on muidugi veel eriti äge issi, kes tassib kukil ja teeb kõdi-kõdi preili nõudmiste peale ja viitsib kasvõi sada korda päevas siuu tegemas käia.

Lentsu hakkas eile esimest korda ennast põlvede peale neljakäpukile lükkama. Paraku kõige nadimas kohas, sest see maapind bassu kõrval on jumala krobeline :D

Kuna homme tuleme juba koju tagasi, siis täna vaatasin oma asjad üle, et mis kohe otsa saab, mille uuesti koju kaasa pakin ja mõtlesin vahelduseks blogida ka, justnimelt enda reisi “kosmeetikakoti” sisust. Ma täna hommikul ütlesin Kardole, et mõtle, juba homme saab koju ja saan normaalselt blogima hakata ja beebisid pildistada ja… Elu elada. Kaua võib üks inimene puhata?!

Nagu näha, siis meigimaailmast ma palju kaasa ei tassinud. Üks punane huulepulk ka vedeleb kuskil koti põhjas, ei suutnud teda pildi tegemise ajaks üles leida. Ma lihtsalt iga kord alati tassin reisile megalt meiki, nagu ma hullult viitsiks ennast igapäevaselt üles lüüa, rääkimata PUHKUSEL olemisest, kus nagunii palav ja higine olla. Midagi ikka viisakusest võtsin kaasa.

Ühe suvalise jumeka, mis on praeguseks hetkeks nii heledaks jäänud, et ma näe seda peale pannes välja, nagu ma oleks just kaameks ehmatatud. Kotis juhtus olema ka see Dermosili ripsmekas, mis on tõesõna väga hää ja üsna veekindel, siis artdeco kulmupuuder, kuid ühtegi pintslit selle peale kandmiseks kaasa ei võtnud, seega on ka tema üsna kurvalt kotis passinud. Kaasa võtsin ka Blinci megapeenikese laineri (mida ma lausa ühe korra isegi kasutasin siin olles!) ja lauvärvi primeri (LINK), kuigi mul ühtegi lauvärvi kaasas pole, siis see jätab silma selliseks… värskemaks.

Linea Mamma Baby (LINK) tõi mulle kolm tundi enne lennujaama lahkumist lausa koju kätte päikesekaitsetooted. See spf50 kreem ja aftersun on tõesti megahead. Tänaseks on päiksekreem juba otsas, seega seda kaasa koju ei võta. Oma olemuselt on ta mega kleepuv, mis on hea, sest lapsed tahavad ju koguaeg vees käia ja nii tuleb kreem ju kohe maha. See igatahes ei tule ja riideid ka ära ei määri, seega julgen soovitada. Ja no lisaks näeb see ju nii armas välja. Lapsed mul põlenud pole, erinevalt minust…

Üks Linea MammaBaby toode oli mul juba enne olemas, see südamega väike pudel laste duššigeeli. Sellega oleme me siin pesnud iseennast, lapsi ja mina ka riideid :D Punane jama pudelil on loomulikult Mari poolne kaunistus, mis ta sinna küünelakiga maalis kunagi Eestis.

Ah kurat, mul oli veel lähemalt pilte tehtud, aga kuna ma sedagi postitust 12 aastat üles laadinud olen, siis ma loobun teiste piltide lisamisest. Eks seal ole tavalist kraami veel – palju Babe testereid, et ennast kreemitada ja nende ülihea õliduššigeel. Ohatisekreem, mis täna lõpuks marjaks ära kulus. Deodorant, hambapastad endale ja lapsele. Suvalised šampoon ja palsam – kõge väiksemad, mis ma leidsin.

Ütleme nii, et ma oleks võinud ainult võtta mingi ripsmeka, peitepulgakese, ohatisekreemi ja päiksekaitseasjad. Muu oleks saanud lebolt siin osta. Ma Küproselt mäletasin, et kuna oli vaid üks väike poeke, siis olid seal hinnad laes, sest noh, kõik enivei pidid sealt ostma, kui midagi vaja oli. Siin on tavalised šampoonid/palsamid u 3 eurtsi nagu Eestis, seega oleks võind lebolt siit pudeli osta ja poleks pidanud üldse tassima.

Samas mul neid testereid koju koguneb ja igasuguseid minipudeleid, siis on normaalne neid vahepeal ära ka kasutada. Vot tak! Palju teie nädalasele reisile igast meiki ja kreeme kaasa veate?

Kes eile juhtus fbis mu laivi vaatama, siis rääkisin seal enda hommikusest intsidendist. Nimelt käisime me söömas, Kardo oli parasjagu sees süüa võtmas, meie lastega ja vennaga õues. Kõrvallauas istusid neli inimest, kaks vanemat UK paarikest. Nad olid vist söömise lõpetanud, jõid seal oma jooke rahumeeli, me sättisime ennast sisse. Hakkasime sööma ja värki, kui neljast kolm suitsetama kukkusid. Lükkasin Lentsu nii eemale kui sain ja mõtlesin, et no kaua saavad inimesed ometi tobi teha. Oiiii kui venitasid, enamuse ajast isegi ei tõmmanud, vaid hoidsid seda koni lihtsalt käes ja lasid rahumeeli sellel tossata. Nojah, vaba maa. Eks ma oleks võinud ise kuskile eemale poole minna proovida, aga vabad lauad olid suht ainult seal “vallaliste ja lastetute paaride” sektsioonis ja sinna me oma bandega nagunii minna poleks saanud.

LÕPUKS sai viimasel mehel ka suits otsa. Ta kustutas ühe ja samal ajal süütas teise. Me oleme siin iga päev õues söönud ja alati on KUSKIL keegi suitsetanud, aga nüüd juhtus nii, et otse meie kõrval ja see tuul oli ka meie poole, seega tuli kõik meie lauda, mu lastele peale.

Tõusin ja palusin väga viisakalt, et ehk oleks võimalik natukene aega mitte suitsetada, et ma olen väikeste lastega.

“I’m smoking!” vaatas see paks tont mulle otsa ja naeratas loti värisedes mega ülbelt.

Ma seletasin, et ma näen ja tunnen, et ta suitsetab, aga mul on beebi ja väike laps lauas, et nad on ju ise ometi täiskasvanud inimesed, et ehk tuleks vastu. Selle peale rehmas ta mulle ülbelt, et tõmmake ise jeed, kui ei sobi. söeoihfsekrgfsejrgeukrg!!! Mulle ei tulnud too hetk pähegi talle öelda, et ta võiks ise minna sinna alasse paar meetrit edasi, kus pole lapsi, aga eiii, ma ei saa. Ma läksin niiiii närvi ja emotsioonid keesid peas NII ÜLE.

Ma olen ise aastaid suitsumees olnud ja ma ei kujuta elusees ette, et kui lapsevanem paluks, et kle ära suitseta mu beebile näkku, et ma ütleks siis, et kle suitsetan ikka küll :D See tundus nii absurdne ja see ajas mind nii vihale, et ma sisistasin talle, et ta on asshole, mida ta ju ka oli :D Selle peale ütles ta midagi “blabla fucking tramp, blbalbal fucking kids” või midagi ja mul läks närv nii mustaks, et ma võtsin oma spraidi ja valasin selle elegantselt talle põleva tobi peale. Samal hetkel sööstis ta päikse käes söestunud naine minu poole ja ma oleks vist seal muti käest molli ka saanud, kui see mees poleks ise olukorda “jahutanud” sellega, et viskas minu suunas rummkoola, millest pool sain mina näkku ja teise poole vaene Lents. Reaalselt ma olin NIII LÄHEDAL, et ma kolgin selle paksu vanamehe ja ta kamraadid tooliga vigasega (hehe, vaevalt, et ma oma elu esimeses kakluses nii haardkoor oleks olnud), aga no mitte mingi värdjas ei tule minu lapsele rummi silma viskama!!!!!

Minupoolne olukorralahendus oli kutsuda manager, kes naeratas, ütles, et me oleme kõik puhkusel ja võtame vabalt :))

Mina hakkasin nutma ja tulin tuppa :D Milline imeline probleemilahendaja.

See teema ajab mind tegelikult ikka veel närvi ja ma ketran seda peas sada korda. Mida ma oleks pidanud tegema? Ma oleks võinud lihtsalt ise minema minna. Siis poleks keegi midagi loopima hakanud. Aga ma ei saanud sellisest röökivast ebaõiglusest lihtsalt eemale astuda. Mulle tundus, et kui ma nn alla annan, siis ma olen mõttetu tont, kes ei seisa oma laste eest. Arvata on, et ma poleks ise ka pidanud jooki valama, nagu lollakas, aga no reaalselt viha oli nii suur. Samal ajal kui vaene Lents silmi hõõrus ja nuttis, siis mu esimene mõte oli ausalt, et ma lähen ja sülitan sellele vanamehele näkku. Aga noh, siis oleks ta naine vist mind vaeseomaks nüpeldanud :D

Ma oleks võinud heita mingi salvava kommentaari, et ” TE OLETE PAKSUD JA LOLLID JA KOLEDAD JA RAUDSELT SITAD EMAD!!!” aga siis oleksin ma olnud päris elu Perekooli kommentaator. Ma oleksin võinud lihtsalt vaikides ära minna ja nurgas üksi tihkuda. Ma oleksin võinud nende toa üles otsida ja nende aknad sitaga kokku määrida… Aga Kardo ütles, et nad oleksid siis vast lihtsalt koristaja kutsunud, kes vaeseke nagunii milleski süüdi pole :D

Lugesin siin Mirjami blogist posti (LINK), kus ta rääkis oma poeskäigust mehega ja ma mõtlesin, et jeerum, ma oleks RAUDSELT nagu tema mees käitunud. Kuidas mõned inimesed suudavad oma cool’i hoida? Alati adekvaatseks jääda, nagu mulle tundub, et Mirjam tegi. Kui mina oleksin oma mehega sellises olukorras olnud, siis oleks 100% Kardo see, kes ütleb, et rahu, tsilli, lähme lihtsalt ära ja mina põlen suure leegiga ja purskan tuld. Nagu Mirjam ütleb oma postis: “Aga kuidas ta on alati nii empaatiline ja kõiki abistav ja hoolitsev… ja ei näe sellises olukorras, et inimene ei ole lihtsalt douche, vaid on oma elu ja emotsioonidega hädas? Poisid on lollid, ausõna…”. 

Mina mõtlesin eile terve pika päeva, et okei, selles tema postituse müüja asjas ma suudan veel mõista, et paha päev jne. Aga selles vanamehe värgis, no EI suuda leida põhjust selline mölakas olla. No ei leia. Mõtlesin, mis ma mõtlesin.

Peale seda oleme ainult sees söönud, et vältida selle seltskonna nägemist. Ma ei ole kindel, kas ma läheksin ja sülitaksin näkku või jookseks nuttes minema :D

Mida teie teinud oleksite?