Nagu ma siin ükspäev rääkisin, ei suuda ma hommikuti ennast üldse üles ajada. Täna näiteks ärkasin Kardo äratuskella peale, mis helises mingi seitsme paiku, aga voodist välja ronisin alles poolteist tundi hiljem. Nii mõnus on lihtsalt Mari hoida ja oma mõtteid mõlgutada. Unesoe laps keeras ennast veel nii mõnusalt mulle kaissu ja nõnda me seal vedelesime. Tema magas, mina mõlgutasin neid mõtteid edasi, mida eile mõtlema hakkasin. Ja teate, välja mõtlesin.

Reklaamilepingut päris ei tühistanud, aga lükkasin alguskuupäeva edasi mõned kuud. Seega ei ole mul blogi suhtes hetkel enam muid kohustusi juurde tulemas, kui need, mis hetkel veel lihtsalt tegemata on. Kas ja kui palju ma selle aja jooksul muidu blogin, seda ma praegu öelda ei oska. Kardo küsis küll eile, et kas ma oskaksin olla nii, et ma üldse midagi ei kirjuta, ma arvasin, et ega mitte. Aga isegi kui mitte siia blogisse, siis Malluka Facebook jääb loomulikult avatuks ja seal ma ikka ehk sõna sekka ütlen ja juttu teen.

Naljakas, mul oleks nagu mingi koorem südamelt langenud. Päris tõsiselt ei olnud eilne postitus selle jaoks, et inimesed hakkaksid nüüd mulle seebita sisse ronima ja muudkui rääkima, kui tore mu blogi on. Mitte, et hea ei oleks lugeda, et keegi tõepoolest ootab mu postitusi – muidugi on hea.

Üldse oli tegelikult eile nii, et see postitus pidi veel rohkem “paljastama” mu mõtteid, aga esimest korda elus mõtlesin, et ah, hoian parem endale. Kaua ma siin ikka olen see vaene ja murtud hing, kellel see teine ja kolmas häda. Aga oiiiiiiii, kuidas tahaks siin halada ja südant puistada. Samas on hea, et ma seda ei teinud, sest arvestades eilset tagasisidet ja kirju, siis tundub natsa, nagu pool maailma oleks ammu oodanud, et see loll ükskord selle internetimaailma painamise lõpetaks ja blogimise heaga maha paneks.

Ma isegi korraks mõtlesin lolli peaga, et oh, teeks SALAJASE blogi, aga ega ma pole väga salajane vend ja ma usun, et inimesed ehk saaks ikka aru, kui Mallukas lõpetaks blogimise, aga lambist tekiks suvaline “salajane” blogija, kellel on täitsa muuseas sama kõnemaneer ja kirjastiil. Seega see mõte sai siiski maetud.

Vahepeal tuleb isegi tunne, et ma olen ehk bipolaarne, sest ühest küljest ei suuuda, ei taha, ei saaa, ei oska blogida. Teisest küljest tundub mõte blogi kinni panna jube hirmutav. Tahaks ju veel sellest ja tollest kirjutada! Mitte, et keegi mind nüüd keelaks, aga no kuramuse segi on endal ka olla.

Eile sain sellise kommentaari: Enamus blogijaid ei ole ju lihtsalt blogijad, vaid nad on blogijad põhitöö ja -elu kõrvalt. Kes sina oled? Ajakirjanik sa ju ei ole… Turundusspetsialist (vaatamata uhkele ametikohale) ka ju mitte… Täiskohaga ema sa ju ka ei ole… Sinus on kindlasti potentsiaali olla mingil erialal väga hea, aga see eeldab tööd ja keskendumist. Ja ma kujutan ette, kuidas blogi päevad läbi sind lihtsalt segab. 

Ma muuseas ise ei osanudki midagi enam kosta. Ajakirjanik ma enam tõepoolest ei ole, turundusspetsialist nagu ka tõepoolest ei ole, rohkem olen ma siin Cherrys ikkagi blogija. Täiskohaga ema ma ka ei ole, aga kas see siis välistab selle, et ma ei saa selles väga hea olla? Ja mulle on alati tundunud, et blogimine ongi see ÜKS asi, milles ma olen väga hea, millele ma olen pühendanud tööd JA tegelemist. Mõeldes, et ma nüüd selle lepingu täitsa üles ütlen ja kaotan suure summa kuus, siis selle loogika järgi ma pigem tuleks oma päris töölt ära ja oleks parem lapsega kodus (kuid siiski ikka veel blogiks). Aga noh, otsus on tehtud ja käed on löödud, seega sellega ma enam oma pead vaevata ei taha. Üksi variant pole 100% selline, nagu ma sooviks.

Oh, kui ma saaks, siis ma keriks aega tagasi ja hakkaks alles NÜÜD blogima. Ilma kokkulepete ja lepingute ja koostööpartneriteta. Ainult mina. See eeldaks muidugi seda, et mul ei ole tööd ega ülemust. Malluka blogi hakkaski ju suht siis pihta, kui ma Naistelehest dekreedis olin. Seega ma kirjutasin, mida tahtsin ja keegi ei saanud mu ülemusele kaebama minna. No kui tööle tagasi läksin, siis ikka kaevati. Isegi praegustele kaevatakse ja see on suht nõme. Mitte, et ülemused mulle midagi ütleks, või minuga pragama kukuks, aga tahaks ikka ise enda ülemus olla, kellele nad siis kaebaks, ah? Enda ülemuseks olemine tähendaks ikkagi ajada blogiasja to the max, aga teate, ma olen ausalt nii läbi. Nii hirmus läbi.

Ma muuseas olen jõudnud sellesse punkti ka, et ma ei usalda enam kedagi. Vanasti uskusin reaalselt igaühte, aga nüüd mõlgutasin siin mõtteid, et kui ma midagi kirja tahan panna, siis teen mingi uue paroolivärgi vms. Ma ei tea, muidugi võite küsida, et mis sa siis ÜLDSE kirjutad, kui jagada ei taha, aga mul on kirjutada palju lihtsam kui rääkida. Näiteks mul üks mõte painab mu hinge juba mitu päeva ja olen proovinud sõbrannadega sellest rääkida, aga ei tule mul õiged sõnad üle huulte. Ma pean  need kirja panema ja vaatama, kuidas nad tunduvad, kas on loogiline?

Vist mitte ja ma tegelikult ei tea ise ka, kuhu ma selle postitusega tüürima hakkan. Igatahes praegu tulevad siit edaspidi mõned kokkulepitud postitused ala sellest, kuidas ma Guessi nutikella katsetasin ja nagu Michael Night tänaval kellaga räägin, üks väike raamatututvustus ja… raudselt unustan praegu midagi ära veel.

Aga eks näis, mis elu toob, uuest aastast peate igatahes jupp aega minuta läbi ajama.

Kes mu Instagrammi jälgijad on, peaksid teadma, et mõned päevad tagasi sain ma Käekellad.ee käest endale testimiseks nende kõige uuema kauba – Guess Connect nutikella. Valida sain lausa kahe kella vahel, sinise ja valge. Mina võtsin valge.

Esimene mõte oli kindlasti see, et kammoon, see ei ole ju nutikell, vaid harilik uhke Guessi kell. Natukene lähemal uurimisel sain aru, et väike must ruudukene kellaplaadil ongi mu “nuti” osa kellast. Mis muud, kui panin kella kenasti juhtmega arvuti taha ja seal ta oli nii kaua, kuni roheline tuluke põlema läks. Oligi kasutamiseks valmis. Ma olin ikka väga hämmingus, et üks nutikell nii ilus olla võib, ma arvasin, et nad on kõik suured ja mehelikud nuppudega masinad. Aga eksisin.

Nagu te ehk teate, ei ole ma üldse eriline tehnikafänn. Ma ei oska pea kunagi uusi tehnikavidinaid kasutada ja ilmselt olin ma oma sõprusringkonnast viimane, kes endale nutitelefonigi ostis. Nutikell tundus veel raskem asi, mida kasutada, aga kuna ma olin lubanud, siis avasin juhendi ja kukkusin selle järgi talitama. Ausalt polnudki nii tuumateadus, kui ma esiti arvasin.

Kõigepealt oli mul vaja telefoni tõmmata Guess Connect app ja kell ning telefon omavahel ühendada. Seda tegi kell lausa oma teadmistega, mul jäi üle ainult telefonil OK vajutada ja ühendunud nad olidki. Kohemaid hakkas kell mu käel vibreerima. Seda teeb ta siis nende asjade peale, mille kohta ma üldse teavitust soovin. Ma piirdusin SMSi, e-maili ja kõne teavitusega.

Te ei kujuta ette kui kohutavalt halb telefonile vastaja ma muidu olen. Mitte kunagi ma telefoni ei kuule ega vastu ei võta. Olgem ausad, enamuse ajast on mu telefon ka hääletu peal. Kell aga hakkab kohe käe peal õrnalt vibreerima, kui kõne sisse tuleb, seega on teada, et vaja on telefoni otsima minna.

Kui mu telefon esimest korda siis helistas, tundsin ma ennast nagu ma räägiks Kitt’iga Night Rider’i sarjast. Nimelt tuleb telefoniekraanile alguses väike valik, et kas soovin kõnele vastata kellaga või telefoniga. Kui ma valikut ei tee, suunatakse kõne automaatselt kellale. Päris naljakas on niimoodi kellegagi vestelda, aga selles suhtes tõesti mugav, et kui peangi kiirelt vastama ja ei leia telefoni, siis räägitud saab ikka.

Privaatseid kõnesid niimoodi loomulikult teha ei saa, aga kui oled 100% kindel, et helistaja sulle oma hingesaladusi lobisema ei hakka, siis on huvitav jälgida ka teiste inimeste reaktsioone, kui sa lihtsalt ühel hetkel hakkad oma kellaga juttu puhuma. Seda enam, et kell ei näe sugugi selline välja, et temas mingi “nutiosa” kuskil peidus oleks. Ilus, daamilik ja armas, aga vaat, kui nutikas.

Eks ma nüüd lähipäeval vaatan, et mismoodi see vastamine selle kellaga käib, aga esmamulje on küll superlahe. Rohkem infot leiate loomulikult Käekellad.ee kodulehelt SIIT!

Nagu lubatud, loosin ka välja ühe õnneliku võitja, kes endale ühe 100€ käekella välja valida sai. Seekord osutas fortuuna just sellise kommentaari jätnud inimesele:

Naistele on erinevad firmad teinud läbi aegade erinevaid iluboxe, kus saad siis igal kuul endale nn üllatuspaki, kus sees on just sinu profiili järgi valitud tooted. Lõpuks ometi on selline asi ka koertele tehtud ja selle on teinud minu armas kolleeg Max, kes on ise suur loomasõber ja muidugi ka koeraomanik.

Mina näiteks ei olnud enne sellisest asjast midagi kuulnud, aga tegelikult on üllatusi ju tore teha. Isegi kui ma mõnikord niisama poes käin, siis hüppan loomapoest läbi, et Lottele ja Kurele ka midagi head osta. Aga ma räägin teile siis natukene teemast ka. Nimelt selline lehekülg nagu www.dox.ee. 

Seal saad täita ankeedi oma koera kohta ja teha valiku, kui pikaks ajaks pakki endale tellida soovid. Kui liitud vaid üheks kuuks ja soovid saada vaid ühte pakki, on hinnaks 35€. Samas kuueks kuuks tellides on paki hind 30€ ja kui ma praegu enda oma uudistan, siis ma võin kindlalt väita, et selle paki hind on kindlasti rohkem kui 30 või 35 euri. Kui palju ta päriselt poes maksaks, seda ma ei tea, sest hindu pole välja toodud.

Lotte pakk peitis endas Billy & Margot maitsestamata koerte popkorni, hirveliha maiuseid, 100% looduslikke käsitöömaiuseid, taskumaiuseid, spetsiaalseid kutsikamaiuseid, mänguasja ja koerteseepi. Mul on tunne, et kuna see on juba nii ilusas pakikeses, siis ma panen sellele kodus pakkepaberi ümber ja Lotte saab selle 24dal kuuse kandist üles otsida. Nii tore jõulukink, aga noh, eks ta ole ka muidu täitsa mõnus asi. Maiustega saab koera premeerida, eriti kutsikat, keda vaja pidevalt õpetada ja treenida. Mul kuluvad need maiused kindlasti ära.

Mänguasjad meeldivad Lottele väga ja pesemise peale ma olen juba paar korda ise ka mõelnud, nüüd on lõpuks olemas mingi spets asi, millega teda pesta ka. Halleluuja.

Igatahes mina olen südamelt nüüd ära saanud rääkida. Ma muidugi võiks oodata ja vaadata, et kas Lottele üldse need snäkid maitsevad, aga ma olen teda näinud tema enda sitta söömas, seega ma oleks üllatunud, kui ta nüüd päris maiuse peale pirtsutama hakkaks.

Ps! Kui keegi tahab oma koerale ka proovida sellist lahedat kasti tellida, siis ma lunisin teile väikse sooduskoodi milleks on MALLUKASED. Sellega saate 10% alla. Ja ühtlasi võimalus olla mallukased. Jee.

Naljakas, et ma korraks mõtlesin, et oh, ma veel ju VÕIN blogida, et peaks kiirelt ikka kirjutama miskit. Vot-vot, eks ma siis haarasin oma mälukaardi ja läpaka ja teen siis ühe kiire postituse enda eilsest päevast, mis oli päris mõnsa. Esiteks tööl käisime kriisikodu lastele nende soovitud jõulukinke kuuse alla tassimas. Lisaks siis veel hunnikutes asju, mida neile siis ühiseks kasutamiseks või nt sünnipäevakinkideks anda saab, kui vajadus käes on. Juhataja Pille oli hästi tore, näitas meile isegi tube jne, aga eks ma sellest kirjutan varsti Cherry blogis pikemalt.

Pärast tööd jooksin ma koju, sest ma olin lihtsalt unustanud, et Marili mulle külla tuleb. Ma ei saa öelda, et see on esimene kord elus, kus keegi mind kurvalt ootama peab, aga õnneks sai ta ikkagi toas ämma ja Mari seltsis mind oodata. Eks ma natukene pidin piinlikust tundma, et maja jälle nagu sealaut välja nägi. Ma isegi ei saa aru, kuidas see võimalik on, sest ma omast arust muud ei teegi kui koristan. Igatahes sai Marili vaadata “Malluka koristusõpetusi” – elutoas pühi kõik diivani alla, köögis külmiku alla.

Hakkasin Nizza salatit ka tegema, aga inimesel läks vahepeal kõht nii tühjaks, et maitsesime Dox’i karbist Lotte maiustusi ka. Päris normaalsed olid teised.

Nagu näha, siis ka köögiaknad pole ammu lappi näinud, aga kuna see on meie ainukene ühispilt, siis häbistan ennast ka selle foto blogisse lisamisega.

Muuseas, Marili tõi mulle kingituse ka, mis oli superarmas. Kui me esimest korda nägime, siis ma mainisin, et tahaks endale ka mõnda head kristalli ja vat kus lops, inimene tõigi. Nii ilusa aluse peal ka, et karju appi.

Suitsukvarts – Suitsukvarts on üks tõhusamaid maandavaid kive. Sel kaitsekivil on tugev side maa- ja juurtšakraga, mis kutsub meid kaasa mõtlema keskkonna ja ökoloogiliste probleemidele lahenduste leidmisel. Kivi on suurepärane vastumürk stressile. Suitsukvarts maandab vaimset energiat ja neutraliseerib leebelt negatiivseid vibratsioone. Kivi blokeerib geopaatilist stressi, neelab elektromagnetilist sudu ning abistab mürkide väljutamisel kõikidel tasanditel. Suitsukvarts õpetab meile loobuma kõigest vanast, mis meid enam ei teeni. Kivi leevendab hirmu, vähendab depressiooni ning toob emotsionaalset rahu. Suitsukvarts edendab positiivset mõtlemist ning lahendab vastuolusid.

Roosa kvarts – Roosakavarts on õrnatundeline südame tervendaja. Ta leevendab südamevalu ja muudab inimese endale meeldivaks. Roosakvarts on kõige tähtsam südametšakra kivi, mis kiirgab armastust välja üle kogu keha õpetades armastuse tõelist olemust. Ta õpetab inimest võtma end sellisena nagu ta on. Juhatab igaühe tema südame kaudu enda armastuse ja austuse juurde.

Roosakvarts aitab vabaneda süütunnetest, iseendasse sulgumisest. Näitab teed südamerahu juurde läbi andestamise ja loob positiivset ellusuhtumist. Neile, kes otsivad armastust ja tunnustamist väljaspoolt, on ta parim suuna näitaja armastuse mõistmise ja tunnetamise juurde. Roosakvarts on tingimusteta armastuse ja rahu kivi. Armastuse ligitõmbamiseks parim kristall. Voodi kõrvale või kodu suhtenurka (edelanurk) paigutatuna on see nii tõhus armastuse ja suhete ligitõmbaja, et tuleb tihti rahustamiseks lisada ametüst.

Ahhaat – Ahhaat elavdab keha talitlusi, annab julgust ja tugevdab südant. Ta tasakaalustab emotsioone ja annab füüsilise kindlustunde. Aitab silmahaiguste ja silmade nõrkuse korral; on taastava toimega kõigile suguelundeile. Mõjub hästi ka pea- ja seljavalude, krampide, langetõve, neeru- ja soolehaiguste, prostata, nahaärrituste ning tursete puhul. Tugevdab kopse, magu, maksa ja aju (eriti kõnekeskust) ning ergutab seedimist. Kuna ahhaat kaitseb tärkavat elu, on ta kivina just rasedaile väga sobiv.

Ahhaadi energiavõnked vabastavad meele ja keha sinna kogunenud takistustest või ummistustest ning soodustavad headust, pehmust, rahulikkust ja sisemist kindlust. Et ahhaat on kaitsevõimega kivi, s.t. hoiab inimesest eemal negatiivse (s.h. vampiiride, nõiadade jt.) energia, on teda kõige parem hoida just kodu kaitseks kurja eest. Peale selle mõjub ta rahustavalt ja pingeid maandavalt. Ahhaat on väga maalähedane kivi, mis toetab inimest rasketes olukordades.

Ühesõnaga mul on tunne, et Marili tegi mulle ühe ilusa kingituse, nüüd saab minust lõpuks rahulik, südamlik ja tasakaalukas inimene. Võtku mind või vanapagan – isegi kui ma pean need kivid endale sisse istuma, hakkavad nad mind lõpuks aitama, ma tean seda

Lisaks tuli üks neiu enda kingituse järele, mis ta mu blogis võitnud oli. Eriti heldelt tõi ta mulle ka kingituse eest kingituse, mis on üliilus kolme tahuga küünal, mis ta ise teinud on. Supermõnusa mustikalõhnaga.

Vot selline ilus päev oli eile, täna aga leidsin ma enda aknalaualt nina nokkiva päkapiku. Mis sa hädaga ära teed.

Aastas pole vist ühtegi nii väsitavat aega kui jõulupühad. Seekord sai ka jõulud kodus oldud, siis järgmisel päeval Kardo vanavanemate juures käidud ja peale seda põrutasin mina Triinu maale sõpradega jõule pidama. Ütleme nii, et mul on sellest jõulutamisest juba super siiber ees, aga minu ema juurde tuleb ka veel minna, siis saab ehk lõpuks selle õudusega ühele poole. Mitte, et ma hull jõuluvihkaja oleks, aga no kaua võib?!

Mingit jõulutunnet mul 24dal esiti ei olnud, aga kui olime laua taha istunud  ja avastasin, et laud on söögist lookas (ise tegin kõik!) ja laua taga ainult parimad inimesed siin ilmas, siis tuli pühalik tunne peale küll. Aaahjaa, toad olid ka superkorras, nii et see tegi asja lausa veel paremaks. Kahjuks praeguseks on see kaunis puhtus kadunud ja ühtlasi ka mu jõulumeeleolu.

Kõlan nagu ma oleks jube pahane ja porisen siin omaette, tegelikult olid mul väga ilusad jõulud. Ma sain elus esimest korda kingi, mille peale ma reaalselt nutma hakkasin. Ah, seda näete kunagi videost, kui ma seda töödelda viitsin. Kardo käest sain muuhulgas meie maja võtme (mul siiani ei olnud nagu). Lisaks veel värvimisraamatu ja Kardo isetehtud värvimisraamatu ja mullivee tegemise masina ja Kardoga matchivad kampsunid ja superilusad diivanipadjad. Mul ei tule kõik meeldegi ja tegelt, mis ma siin ikka enda kinkidega uhkustan. Kõige lahedam oli üldse minu kingitus Kardole.

Eelmisel aastal oli Kardo kahevahel, et kas osta Timberlandid või mingid suvakad analoogid. Kuna teised olid odavamad, siis ma pakkusin, et mis vahet neil on – näevad ju samasugused välja. Nägid enam-vähem jah, aga lagunesid üsna kiiresti ära ka. Eelmisel kevadel olid igal pool Sportlandides Timberlandidele megaaled (umbes 50 euriga sai paari!) ja nõnda läksime me Kardoga ka uurima, et ehk ta sealt endale paarikese leiab. Tüng, hoopis mina leidsin. Kardo jäi tühjade käte ja paljaste jalgadega.

Sel aastal oli “jõulutaat” targem ja pani Kardole kuuse alla ilusad, kollased ja orginaalsed Timberlandid, mida ta nüüd uhkelt aastaid kanda saab. Kardo oli ka ise oma kingituse üle superõnnelik. Aga teda ootas midagi veel…

Kes teda natukenegi teab, on arvatavasti kuulnud, et Kardole meeldib täiega oma xboxi mängida. Inimene algatas endale isegi fondi, kuhu ta kogub endale xbox one raha ja värki.  Seega kinkisid Kadi ja Riho talle xboxi kuldkaardi. Mina ei tea, mis see on, aga ju siis vajalik asi olla. Noh, et siis kui kunagi raha kokku korjab, siis on üks mure vähem. Küll aga ei teadnud Kardo, et viimases pakis ootaski teda xbox one. Ta oli niiiiiiiiiii õnnelik – muudkui käis ja silitas seda pelgliku naeratusega, see oli nii armas. Nagu armunud poiss noh*.

(Ma pikalt ei viitsi rääkida, aga esiti tahtsin selle osta RDE.EE poest, kuid nad viivitasid ja lasid mu niiiii pikalt üle ja suvatsesid öelda päev enne jõule, et aaa, kõige varem esmaspäevaks saab kätte. Kuigi ma olin juba nädal tagasi tellimuse teinud. Seega nende pärast oleks mul võinud Kardole ka null kinki olla ja neil oli mega pohui. Isegi kirjadele ega kõnedele ei vastatud, sest “meil on väga kiire!!!”. Pärnu Euronicsist sain mis vaja lõpuks. Jumal tänatud, muidu mul oleks nii niru tunne olnud.)

*Ma olen muidugi seda täiel rinnal ära kasutanud. “Kardo, korista tuba ära. Mina kinkisin sulle xboxi! Kardo, tee kohvi, mina kinkisin sulle xboxi!”. Ok ok, tegelikult päris orja ma endale xboxi asemel ei saanud. Kui sain, siis on see üks erakordselt kehva ori, sest maja seisukord on taaskord enam kui kohutav.

Ps! Väike jõulusoovitus teile – never ever ärge jooge sellist jooki nagu Black Iron! See on hästi magus ja karamelline ja mõnus jook, millega kokse teha, aga eile saabusin ma Triinu maalt niimoodi koju, et hurmav Iron purskus miskipärast iga 20 minuti tagant sama teed üles, mis ta alla läks. Kardo ütles, et ma nägin sellegipoolest välja nagu printsess. Nagu näha, siis see xbox on ta südant ikka omajagu soojendanud.

Ma tegelt tahtsin juba otsa kokku tõmmata, aga ma näitaks ikka paari pildikest sellest ka, kuidas me Kardo vanavanematel külas käisime. Jah, Mari läks vanaema kasse näppima ja sai natukene haavatet, aga selle pani unustama üks mõnus kotitäis komme (mida ta avada ei oska, aga krabisevad kommid on niisama ka head).

Kas te saite või tegite sel aastal mõne kingi, mis kohe pisara silma võttis? Mina sain öelda, et sain ja tegin ja eks see olegi üks suur elu võit.

Sattusin täna lugema Madikeni blogist postitust, kus ta räägib üldiselt sellest, kuidas nendel sel aastal kinkidega oli ja õhutab inimesi üldiselt vähem sellist tarbetut pudi-padi kinkima, sest sellest pole rõõmu ei kingi saajale, ega tegija rahakotile. See on muidugi igati õige. Ma mäletan ise, kuidas mu tädi iga aasta mulle protselanist ingleid ja kassikujusid saadab. Ei tea mina, kuhu ma need pannud olen (suure tõenäosusega ära visanud), aga mingit rõõmu nad mulle ei pakkunud.

Samas kui ma väike olin, siis ma mäletan ühe aastat, kus ma sain vanemate käest jõulukinkide jaoks mingi paarsada krooni, ja kuna ma tahtsin ju peres KÕIGILE kinki teha, siis said ka siis valikuks protselanist kujud. Okei, ma olin siis mingi algklassilaps kah, aga ega vahet ei ole. Ikka OSTSIN midagi, kuigi ma arvan, et vanemaid sugulasi oleks sama palju rõõmustanud ka omatehtud jõulukaart või midagi säärast.

Ma mäletan seda vahelüli, kus ma ei olnud enam laps, aga samas ei olnud ka täiskasvanud inimene. See on see aeg, kus sa saad kõige sitemaid kinke, sest lapsena saad sa neid ikka palju ja vähemalt suur osa nendest superlahedad. Suurena sa saad kas öelda, mida sa tahaksid, võid öelda, et ei taha üldse midagi või saadki kinke inimestelt, kes sind teavad ja tunnevad. Seal vaheetapis sain mina näiteks pleedi, laualambi ja küünlajala. Ma olin niiii pettunud oma “sittade” kinkide peale, aga olgu öeldud, et praegu kargaks ma nende asjade peale lakke.

Mina näiteks ei ole kunagi kätte ette pannud sellele, kui keegi mulle neid dušigeelide ja šampoonide komplekte kinkis. Ma ei tea, mulle meeldib, kui mul neid kodus kohe varuga on, sest iial ei tea, millal otsa saab. Ja nii uhke preili ma ka pole, et kasutaks vaid ühte teatud sorti pesuvahendeid. Ikka neid, mis kätte satub. Seega oli minu jaoks üllatav lugeda, et jumala paljud ei taha seda Fa dušigeeli nähagi, samal ajal kui mina ostsin endale neid ükskord Selverist neli pudelit, sest ükskord oli see hea kookoselõhnaline Fa sealt otsas ja suure hirmuga ladusin teinekord korvi täis. Eks inimesed ole erinevad, jõuamegi tagasi selleni, et täiskasvanud inimesed saavad kinke siiski nende käest, kes neid teavad ja eeldatavasti Madikenile keegi seda Fad nii väga kinkima ei kipugi. Jääb mõlemapoolne pettumus ära.

Aga teate mis – mulle meeldivad asjad. See on ka vist põhjus, miks siin blogis ajas üks reklaamartikkel teist taga. ASJAD! Mulle nii väga meeldivad erinevad asjad ja ma pole elus iialgi olnud nii rikas, et lambist endale muudkui kõike osta, mida proovida tahaksin. Ja nüüd kui mulle blogi kaudu see võimalus avanes, siis võtsin vastu ma absoluutselt iga pakkumise, sest ….ASJAD! Hiina kaltsud? Jah palun! Kümme huulepulka? Andke siia! Kolm parfüümi? Saada muidugi!

Nii uhke oli vahelduseks olla see, kes ka nüüd neid asju proovida sai, mida teised enne maininud olid. Mitte, et ma mingi väga vaesest perest tuleksin, kus ma midagi ei saanud. Oh ei! Aga no näiteks kui ma tulin Aussist tagasi olin ma juba suur blogidefänn. Siis ikka sattusin lugema, et oh, proovisin seda uut parfüümi ja ostsin selle huulepulga jne. Mitte, et ma iluguru ka oleks, aga naisena ikka nagu… tahaks ka. Ma ei tea, kas ma oskan ennast üldse loogiliselt seletada, aga no ma lihtsalt tahtsin ka, kui oleks võimalust olnud. Mina sain tol ajal aga 200 euri toitjakaotuspensioni, millest 120 läks üüri peale, seega ei olnud mu prioriteet just endale igast iluasju kokku osta.

Noh ja siis me jõume sinna, kus igal nädalal pakuti mulle midagi uut ja lahedat ja ilusat ja ma tahtsin neid kõiki. Imelikul kombel lõpetasin ma nende ihaldamise nii pea, kui ma need asjad endale sain ja mul pole kunagi olnud kahju anda kottide viisi riideid, meiki, lõhnu, mida iganes, sõbrannadele ära. Tulge ja tassige muudkui laiali! Alles jõululaupäeval otsustasin ma vannituba koristada ja avastasin, et seal oli KILEKOTITÄIS meiki ja kreeme ja potsikuid, mida ma ju tegelikult ei vaja. Andsin need kõik sõbrannale, kes, ma kahtlustan, neid ka ei vaja, aga näe ikka tahab.

See on põhjus, miks ma oma blogis nii palju loose ka tegin. Mul oli hea meel, kui teised ka midagi saada võisid, mida nad ehk muidu endale osta ei saaks või ei raatsiks. Mul oli lausa tunne, et MINA ISE kingin midagi, kuigi noh tegelikult tegid seda siiski ju firmad ja mina olin see vahelüli. Aga ometi paljudele need loosid ka ei meeldinud Mis seal ikka, ega ma osalema ka sundinud.

Ühesõnaga ei oska ma vist mingit normaalset teemaarendust siin teha, aga kuhu ma tahtsin jõuda on see, et ma olen nagu lõhestunud inimene: üks osa minust armastab igasugust pudi-padi ja ostab lapsele poest kõike, mida ta elus tahta võiks ja kuhjan endale garderoobitäie riideid ja jalatseid. Teine osa minust tahaks olla normaalne inimene, kes kulutab nii palju kui parasjagu vaja on, kellel on garderoobis ainult need riided, mis omavahel sobivad ja parajad on (mul on muidugi kõik väiksed :D) ja ideaalmaailmas teeksin ma nädala toiduplaani ja ei kulutaks grammigi süüa ja… Noh, ideaalses maailmas oleksin ma üks ideaalne inimene.

Paraku olen ma ikka see sama ebaideaalne Mallu ja seega saan ma vaid oma unistustes olla täiuslik inimene, kes ei tarbi üle ja kes ostab fair traid asju. Tegelikkuses tarbin ma kohutavalt palju üle, hoardin endale hunnikutes asju mida ma ei vaja ja isegi mu kaheaastasel lapsel on nii palju mänguasju, et ma võiksin siin lasteaia avada. Miks? Ma lihtsalt ei tea! Ma proovin küll ennast taltsutada ja inimestele võimalikult palju asju ära anda iga kord kui ma koristan, aga tänu blogile leiab õige pea mu koju jälle sada uut asja, mis mulle sekundiks rõõmu pakuvad. Eks näis mis siis saab, kui blogipaus tuleb ja ma endale ise dušigeeli ostma pean  Igatahes tahan ma vähem tarbida.

Kardo on küll selles suhtes eeskujuks, et ta hoiab iga asja, mis tal on. Mina aga ei hooli oma asjadest üldse. Kui läheb katki, siis läheb. Kui kaob ära, siis las kaob, keda huvitab. Okei, võibolla kui mul abielusõrmus ära kaoks, siis ma oleks kurb. Aga muus osas…. It’s just STUFF. Miks ma seda siis üldse ihaldan, kui see mulle midagi ei tähenda, vot seda ma ei tea. Kui lugejate seas on mõni Dr. Phil, siis ootan põnevusega vastuseid.

Aaa, aga selle aasta ilusaimad kingitused olid ikka isetehtud. Kadi ja Riho poolt kingitud lõuendid IGA kirjaga, mis ma Marile elus kirjutanud olen tõid pisarad silma. Ja minu kink Triinule meeldis ka. Mul on nimelt nadi komme mitte ever oma telefonile vastata. Seega tegin Triinule paar ümbrikut, kus peale kirjutatud erinevaid võimalikke muresid ja sees siis kirjakene ja mõned fotod, et tuju paremaks teha. Kardo tegi mulle ka oma käega midagi – täiskasvanute värviraamatu. See on päriselt nii naljakas, et väärib omaette sissekannet. Reedeni on mu blogiuksed veel lahti*, ehk enne jõuan pilte teha ja teilegi näidata

Aga lõpetuseks väike video minu kodukontorist, väikest rokanokast ja muidugi eelkõige mu enda lotist. Mõni ime, et Mari musi teha ei taha

*Blogi KINNI ei lähe, sest blogipausi ajal on mul plaan teha ühte projekti, mis siin blogis siis kajastust saab. Oh dsiisõss, kui hea projket see on, teile raudselt meeldib :))

Kuidas teil asjadega lood?

Nagu kombeks saanud on, tuleb aasta lõpus kuidagi möödnud aastake ka kokku võtta. Aga kuidas? See aasta on mulle olnud üks kõige…imelikumaid. Miks? Ma ei tea. Kuidagi raske on olnud.

Ühel hetkel avastasin ma, et ma muudkui võtan juurde ja juurde. See tegi mu kurvaks ja õnnetuks. Kui ma kraapisin kokku oma tahtejõu ja läksin trenni, suutsin ma seda teha vaid vähe aega ja taaskord olin ma ikkagi kurb, “paks” ja õnnetu. Lisaks siis veel see, et hakkasin ennast süüdistama selles, et ma ei saa MITTE MILLEGAGI hakkama. Ma ei saanud hakkama trenni tegemisega, ma ei saanud hakkama tervisliku toitumisega ja see omakorda muutis mu nii kurvaks, et õige pea ei saanud ma enam hakkama ei koristamisega, töö tegemisega, sõbraks olemisega, heaks naiseks olemisega.

Ega ma tegelikult nii põhja ka langenud. Füüsiliselt ja pealtnäha olin ma olemas. Ma tegin süüa, ma koristasin, ma käisin tööl, ma mängisin Mariga, ma kudrutasin Kardoga ma blogisin, ma tegin pilte, ma haudusin suuri plaane. Aga mu sees ütles mulle midagi pidevalt, et seda kõike teha pole mõtet. Sest ma ei tee ju seda hästi. Ma ei saa hakkama. Kuigi tegelikult nagu sain küll.

Siia vahele jäi neid hetki tegelikult ka, kus ma tundsin, et tegelikult läheb ju hästi. Näiteks kui aasta alguses oli mul suur mure, et kuhu ma ometi tööle lähen ja kes mind üldse tahaks, siis nagu naksti sain ma tegelikult Naistelehte tagasi ja sellega oli ju kõik korras. Ma oskasin seda tööd, mulle meeldis see töö, aga ikkagi nagu näris.

Teate kui raske on ärgata hommikul ja esimese asjana mõelda kõikidele nendele kohustustele, mis täna ees on ja tunda kabuhirmu. Vahet ei ole, et kas ma lubasin endale koristamist, inteka tegemist, Mariga mänguväljakule minemist, panka minemist, arvete maksmist. Kõik tundus nii suur koorem. Nii suur taak. Isegi siis kui ma need enda “suured taagad” kätte võtmisel nagu naksti ära tegin, siis ma ei suutnud ikka endale selgeks teha, et selle, et see RASKE on, mõtlen mina ju oma peas välja. See ju ei ole raske, kui ma selle 20 minutiga ära teen, miks ma siis üldse munen ja edasi lükkan?

Nõnda hakkasingi ma hommikuti lihtsalt liikumatult lamama, ise jumala ärkvel. Seda sai tegelikult teha nii kaua, kuni Mari ei viitsi enam voodis passida ja tahtis allakorrusele mängima tulla. Klomp kurgus kebisin mina ka siis alla ja hakkasin neid asju tegema, või hoopis mingeid kolmandaid asju, mis tähendab, et tähtsad asjad jäid tegemata, mille tulemusena oli järgmise päeva stress veelgi suurem. VEEL ROHKEM tegemata asju. VEEL ROHKEM kohustusi. Nii suur taak. Ikka kohe mitte millegagi ma hakkama ei saa. Ei jäänud harvaks ka korrad, kui ma võtsin õhtul klaasi veini, millest maagiliselt sai pudel. Ihuüksi. Sest siis ma vähemalt ei mõelnud sellele, kuidas ma midagi ei saa või ei oska. Siis ma olin niisama normaalne inimene, kes peale tööd tahab veiniklaasiga lõõgastuda. Enda meelest.

Kui me otsustasime, et nüüd me saame teise lapse, siis väga naljakal kombel see ei tundunud mulle midagi utoopilist või midagi rasket. See tundus lihtsalt imeline. Ehk selle pärast, et kogu selle jama sees, mille keskel ma ennast olevat tundsin, oli alati olemas Marikene, keda kaissu võtta ja kellele musi ja pai teha ja kes mind oma väikeste kätega kallistama tuli. Täiuslik armastus. Ja see tundus just midagi ideaalset, mis oleks maagiliselt kõike paremaks teinud. Meil oli isegi ideaalne plaan: saame lapse, Kardo jääb koju ja mina teen dekreedi ajal tööd edasi, sest mu töö ju ei kohusta mind enamasti otseselt kuskil mujal olema, kui ainult arvuti taga. Ja siis ma ei peaks ennast pidevalt süüdi tundma pesemata nõude või pesumasinas hallitavate riiete pärast. Sest siis oleks ju Kardo ka siinsamas ja siis me saaksime selle süü kenasti pooleks jagada. Olgu mainitud, et tegelikult keegi mind siin koristama kohustanud ei ole ja süüdistanud ka mitte. Ma teen seda vist enamasti ise ja sellesama pinge panen ka endale ise.

Pinge muidugi tuleb ka välistest elementidest, nagu ma maininud olen. Vaatad ajakirju, loed blogisid ja kõigil teistel tundub nii korras olevat. Jah, ma tean, et see on fassaad. Ma usun, et paljud võisid minu blogi ka lugeda ja mõelda, et mul on kõik korras, kuigi samal ajal võisin mina parasjagu alustada oma teist pudelit veini ja pisaraid neelates mingisuguseid suvalisi šampoone blogi jaoks pildistada.  Fassaadid igal pool.

Ise olen ka paras Fassaaditaja ju. Abiellusin ja jooksin oma kaunis kleidis ringi ja lehvitasin oma abielusõrmusega ja jagasin oma pulmapilte ja ise kodus nutsin, et miks ma ometi juba õnnelik ei ole. Mul on ju kõik olemas! Mul on töö ja kodu ja imeline mees ja laps ja ma ei ela vaesuses ja mul on mu sõbrad ja mul on kõik olemas, samas ma tunnen nagu mul poleks mitte midagi või mitte kedagi. Aaa.. mul oli mu veinipudelike.

Ja siis see juhtus. Ma tegin selle rasedustesti ja see oli positiivne. Ma ei teadnud, mida selle suure õnnega ära teha, see ei mahtunud isegi mu sisse. Heitsin oma veinipudelid ja konid nurka, mind ei huvitanud see enam, ma olin nii õnnelik. Ma tahtsin seda õnne absoluutselt kõigiga jagada, sest midagi nii ilusat ei olnud ma nii ammu tundnud. Ja kui ma tegin selle saatusliku vea ja kirjutasin sellest oma blogisse parooli alla, siis oleksin ma võinud ju täitsa vabalt ära arvata, mis saab. Need teemad seal Perekoolis tõmbasid mu väga kiiresti tagasi mu pilvepiirikeselt kus ma olin.

“Kas nii paksud saavad lapsi?”

“Täis peaga tehtud soovimatu laps!”

“Vaene laps, uhub neid muudkui juurde teha, ise ei viitsi ega oska neid kasvatadagi!”

“Küllap need lapsed varsti mööda lastekodusid laiali jagatakse!”

“Raudselt narkouimas unustas pilli võtta ja nüüd tulemus käes!”

Lugesin siis neid asju ja mõtlesin kohe jälle, et küll ma olen ikka järelikult räme värdjas, kui inimesed mind NII massiliselt vihkavad, et isegi selline uudis, nagu kellegi rasedaks olemine, annab põhjust mulle ära panna ja vaesele sündimata lapsele lausa kaasa tundma.

Ma olin jälle nii üleni igasugu kurbust ja õudust täis, et ma hakkasin isegi igasuguseid vigureid tegema, sest ma kartsin ausalt, et mu enesetunne võib kuidagi midagi lapsele teha. No kui Marigi ootasin, siis pidevalt olid sellised hirmud, et appi, ma nutan, kas ta tunneb seda? Kas ta on ka kurb? Ega ma ei tea, kas nad seal on või ei ole, aga näiteks üks naine õpetas mulle sellist asja, et hingad sisse ja kujutad ette valget suitsu, see on positiivsus. Hingad välja, siis kujutad ette musta suitsu, see on negatiivsus. Mingi lause oli ka, mida pidi siis mõtlema või ütlema, aga seda ma hetkel tõesti ei mäleta.

Ma otsustasin, et ma ei lase sellel kuradi foorumil endale pähe istuda. Ma ei lase nendel anonüümsetel persenägudel niimoodi rääkida. No ja siis tuli see Pealtnägija värk ja enam mind seal ei tänitatudki, aga kõik mu sisse ja välja hingamised ja zen olemised läksid konkreetselt sügavale persse, sest ühel päeval pidin ma ikka tulema arsti juurest välja uudistega, et pole mul mingit uut last tulemas ja olgu ma nüüd üsna rahulik. “Te olete noor inimene, proovite uuesti ja küll ükskord õnnestub,” ütles arst mulle kätt õlale pannes, enne kui ma sealt põgeneda sain.

Kui ma enne arvasin, et ma olen katki, siis peale seda olin/olen ma vist täiesti puruks. Ma ei osanud aimata, et see mind tegelikult nii tugevalt tabas, enne kui ma avastasin, et ma pole kuu aega vist muud teinud, kui pärast Mari magama panemist veinipudelid lahti korkinud. Või läinud sõbrannaga veinitama, selle asemel et koju tulla.

Sest kodus olid sassis toad ja pesemata nõud ja see nurk mu magamistoas, millest ma tahtsin teha beebinurga ja kõik tegi nii palju haiget kogu aeg. See päriselt üllatas mind, sest ma ei ole kunagi väga melanhoolne inimene olnud ja ma sain ju ise ka mõistusega aru, et pole see midagi nii harukordne asi, mis inimestel juhtuks. Ja ma saan sellest üle ja ei ole ju hullu midagi juhtunud. Inimestel juhtub palju jubedamaid asju ja nüüd mina ei saa üle sellest, et freaking kuuenädalane rasedus katkes. Enamus inimesi ei tea sellel ajal, et nad rasedad on. Mina aga valisin endale vankrit välja.

Ja niimoodi tasahilju läks mu blogi ka perse. Sest ma olin ise juba perses ja arvestades seda, et blogi olla minu veebipäevikuke või miskit sellelaadset, siis võin julgelt öelda, et kapten on tõepoolest oma laevaga persse põhja läinud. Ei ole imestada, et mul ajas üks reklaampostitust teist taga. Mida muud mul kirjutada on? Et ma suren? Et ma olen purjus? Et ma nutan? Et ma ignoreerin oma fiilinguid? Et ma ei tea, mida teha? Ma ei teagi, mida teha.

Selle pärast tulebki see blogipaus siia sisse. Ma pean enne ennast üles leidma, ma olen suht kaotsis omadega. Ja kuna on üks asi, mida ma vähemalt julgen arvata, mida ma oskan ja suudan teha, siis just seda ma see aeg teengi. Me Triinuga aitame ühte perekonda, kellel seda hetkel vaja on. Uuel aastal lükkame projekti käima ja küllap näete siis ise ka.

Ma usun, et see on mulle hea. See teiste aitamine on mulle minevikuski näidanud, et see annab superpalju. Ja nii hea on see, kui ma saan oma poppi blogi millegi jaoks ära kasutada, mis ei ole uus telekas mulle (mitte, et keegi oleks mulle uue telku andnud), vaid aidata kedagi, kes vajab abi. Eriti, kui abivajajateks on lapsed ja vanad inimesed. Aga ma veel ei hakka teile oma “teraapiast” rääkima, sest tegelikult ei ole see värk üldse minu, vaid ikka selle pere pärast. Aga ma tunnen, et oleks hea, kui ma roniksin ükskord kuskile arstile, nagu mulle siin kommentaariumis on kordi ja kordi soovitatud. Ma ei tea miks ma neid nõuandeid eiranud olen.

Kes ikka tunnistada tahaks, et ta katki on. Lisaks olen ma kaks korda nõrkushetkel Sensusesse üritanud aega panna, aga mõlemad korrad öeldi mulle, et nad hetkel uusi kliente ei võta. Eks neid probleemidega vendasid ole omajagu ja kes ees, see… Sensuses? Kui keegi teab mõnda kohta, kuhu veel saab registreerida ja kus keegi mind normaalseks, enesekindlaks, tugevaks ja mõnusaks Malluks tagasi teeks, siis ootan kontakte.

Igatahes, for fuck sake, loodame, et aasta 2016 tuleb parem kui see imelik, imelik 365 päeva, mida ma läbi elama pidanud olen.

Samas on mulle selle aasta sisse mahtunud mõned inimesed, keda ma enne ei teadnud. Aitäh sulle 2015 aasta nende sõprade eest, kelle juurde saab joosta šampat jooma, kui isu peal, või kellega pidada maha paar Nelgifestivali. Aga ülejäänud osa võid endale küll sisse istuda, sest uut sellist aastat ma ära ei händeli.

*Tulin tegelikult sootuks teistsugust ja rõõmsameelset postitust kirjutama, aga näedsa kuidas välja kukkus.

**Blogi mahajätmisega seoses on mu ainuke mure see, et see tekst siin, mis siia praegu niimoodi otse südamest kirja sai. Ma ei oska selliseid asju inimestele RÄÄKIDA. Ausalt. Ma olen jumala kindel, et mu lähedased näevad ise ka, et ma olen omadega kuskil rabas, aga ega ma sellest ei räägi. Sest piinlik on olla nõrk ja kuidagi haavatud, nagu kuradi Bämbi autorataste vahel.

Lõpetuseks üks lugu, mida ma olen nonstop juba nädalaid kuulanud.

Kuna ma juba sellest blogist väikestviisi halavihiku tegin, siis ma lihtsalt pean rääkima oma tänasest päevast. Enne tahaks ära mainida, et eilsed kommentaarid ja kirjad olid nii julgustavad. Et ma polegi ainukene “imelik”, kes nii tunneb, kellel on samad mõtted ja tundsin ka seda, et ehk tõesti ei ole minu mure nii tühine, kui ta mind nii hirmsasti sööb. Ma justkui ütlesin endale, et tavai, vähemalt sul on nüüd aeg kirjas ja nüüd kohe varsti on kõik korras. Eile õhtul veel voodis mõtlesin, et huvitav mitu korda ma pean arsti juures käima, et jälle normaalne olla. “Normaalne”.

Korraks tuli isegi väike ärevus, et mis siis kui mulle öeldakse, et kuule sul pole mitte midagi viga, mine rahus koju. Või siis öeldakse, et issand jumal, sa oled puhta sooda, sind tuleb kohe hullumajja pista.

Tänase päeva jooksul olen ma mingi kolm korda mõelnud, et ega sellel hullarielul ka midagi häda oleks. Saaks rahumeeli puhata ja mitte keegi ei tahaks minult mitte midagi.

Ärkasin ma teotahet täis olles. Ma pidin tegema kaks kõnet Naistelehe jaoks ja kuna tuleb jälle pidustusteaeg, siis on täna viimane päev seda teha. Ma natukene mõtlesin küll, et äkki ma ikkagi… ei teeks seda. Aga see tundus natukene tobe, sest ma olin juba selle kohustuse endale võtnud ja nagu öeldud, tegemist oli kahe väikse kõnega, mis pole sugugi keerulised.

Frustratsioon hakkas juba sellega, kui Mari keeldus söömast kõike, mida ma talle hommikusöögiks pakkusin. See tähendab, et vastu ta pakutu võttis, aga siis sülitas maha, kust Lotte selle ära sõi ja tänutäheks sinna samma kohe kuses. Kuidas ma hakkan tööd tegema, kui mu laps nälgas on?

Mõne aja pärast ma loobusin. Olgu siis nälgas, kui tahab, mida ma ikka hädaga ära teha saan. Lihtsalt ainult vaikselt see veendumus, et ma ikka pean megasitt ema olema, kui ma ei suuda isegi sööki lapsele sisse saada, süvenes veelgi. Selle peale sain ühe meili paari töökohustusega Cherry jaoks. Imelikul kombel oli üks nendest asi, mida ma juba eile tegin. Tsekkisin üle ja… naiss. Ma polnud eile mitte midagi oma tehtust seivinud, seega pidin ma ühte nüri tööd kaks korda tegema. Ei tasu vist mainida, et ma olin valmis juba nutma hakkama, kui mulle meenus, et tegelikult pean ma lisaks Cherry ja Naistelehe asjadele veel lõhesuppi keetma, uueks aastaks kodu ära koristama, Marile ikka midagi sisse söötma, Lottele õpetama, et ei maksa iga jumala sekund mulle tuppa kuseda, ennast pesema, vastama KAHEKÜMNE VIIELE E- MAILILE ja… Siis helises mul telefon ja ma lülitasin selle välja. Issand, kes see veel on ja MIDA TA MINUST TAHAB?!

Hingan sisse, hingan välja. Millestki tuleb alustada. Lülitan telefoni sisse.

Helistan Reet Linnale. Noh, töövärgid. On vaja küsida paar küssi. Mari kukub diivanilt ja röögib nutta. Lotte haugub ja kuseb samaaegselt. Mari võtab nuttes küünla ja viskab selle klaasümbrise klirisedes vastu maad. “Oh, mul siin… juhtus,” puterdan ma Reedale telefonitorusse ja tõstan Mari diivanile, panen 3 sekundiga arvutist Masha mängima, viskan Lotte õue ja siis Reedaga edasi lobisedes koristan ma ühe käega koerakust ja klaasikilde.

Act cool, act cool…

Okei, kõne tehtud, vaja see kirja panna, aga nüüd istub Mari mu arvutis. Mida teha? Telekast multikad mängima, peas vasardab kogu aeg mõte, kui “imeline” ema ma ikka olen, et ma oma lapsele ainult multikaid näitan, ise samal ajal muid asju tehes. Mari muidugi ei taha teleka mashat ja karu, ta tahab arvuti mashat ja karu. Pettumusest röögib ta mulle täiega kõrva ja loobib kõike, mis pihku satub. Mina üritan aga elu eest Reeda juttu kirja panna, enne kui see meelest läheb. Pinge, pinge, pinge.

Ühel hetkel sain jutu kirja, tegin veel paar kõnet ja siis hakkas süütunne jälle närima. Vaene Mari, ema temaga ei tegele. Koristasin siis maast jälle 5578 kuseliku ära ja panin teleka kinni, arvuti lauale ja panin Mariga klotse kokku ja joonistasin. Siis hakkas omakorda jälle süütunne närima. Mul ju Cherry asjad tegemata. Mis seal ikka, jätsin Mari oma klotsidega ja hakkasin eile tehtud tööd uuesti tegema.

Kui see valmis sai, proovisin ma jälle Marile süüa sisse toppida. Kasutu. Ei taha.

Oota, ma pidin suppi tegema? Cherry blogisse postituse kirjutama? Ma näen, et Apollost kirjutatakse sajandat korda, et miks ma ei ole juba bloginud nende raamatust “Oskar ja asjad”. Miks?! Miks ma midagi teinud ei ole?!

Leban diivanile ja tõmban ennast kerra. Sain seal niimoodi vedeledes olla umbes kolm sekundit, kui kuulsin jälle klirinat. Seekord oli Mari kolme sekundiga kätte saanud mingi tassi, mille ta kenasti maha viskas. Tormasin sinna nagu tornaado ja röökisin nagu mingi hullumeelne oma lapse peale, et nii ei tehta, nii pole ilus asju visata, see on AI AI MARI, SEE ON AI AI!!!!!!

Mari suu vajus alla nagu kõver kapsaraud ja ta puhkes jälle südantlõhestavalt nutma. Jah, ma nutaks ka, kui mu ema selline psühhopaat oleks.

Nüüd tunnen ma ennast loomulikult jälle nagu suur hunnik sitta. Absull kõiges, mida ma teen, olen ma suur hunnik sitta. Mu kodu haiseb nagu koerakusi ja vingugaas. Mul pole mingit suppi. Mul on veel sada asja tegemata ja ma olen hullumas. Õnneks tuli ema appi ja viis mu anumise peale Mari endaga kaasa.

Peaks nüüd nagu lihtsam olema, aga nüüd ma tunnen ennast jälle nagu sitt ema.

Fakk, miks ma millegagi hakkama ei saa?!?!?

Ma nüüd siis… teen midagi. Fingers crossed, et mitte enekaaat. (Nali). (Või kas oli).

Ma mõtlesin, et viimane postitus selles aastas (ja üldse mõneks ajaks) peaks olema ikka positiivsel noodil kirjutatud. Muuseas, mu eilne väljahalamine aitas mind nii palju, et selleks ajaks kui Kardo koju jõudis, olid minul toad koristatud, pesu kuivama pandud, kõik tööasjad tehtud ja isegi põrandad pestud. Ei olnudki nii keeruline, kui ma seda endale ette kujutasin. Panin veel küünlad põlema ja ema jõuludeks kingitud lambikese ka kumama ja tõesti täitsa mõnusaks sai see olemine. Ainult tekki ei viitsinud üles viia, nii hea on selle all külitada.

Seega peab tunnistama, et vähemalt pole ma totaalselt kaotanud võimet näha sitas saiatükikesi, või siis noh, märgata elus ka neid positiivsemaid külgi. Keegi eile kommenteeris ka, et jumala eest, mõtle nüüd headele asjadele ka. Eks ma siis mõtlen, teie nimel!

PEREKOND

Ma tegelikult pean tunnistama, et ma ei tea, kuidas mul saaks veel lahedam ja mõnusam perekond olla. Alustades siis Kardost ja Marist, kes on mõlemad nii imelised inimesed. Ühel on lihtsalt au kauem siin ilmas imeline inimene olla olnud. Ma poleks saanud selle mehevalikuga rohkem isegi mitte täppi panna, sest Kardo on üks imeline kompott viisakusest, aususest, sõbralikkusest, huumorist, nilbusest ja kõigest sellest, mis teeb temast selle mehe, kes iga kell viitsib mulle teed teha, Mariga mängida, poodi “millegi hea” järgi minna, mulle massaaži teha, aga loomulikult ka mulle öelda, et ma olen segi keeranud, nendel hetkedel, kui ma olen segi keeranud. Mõnikord ma mõtlen, et kui inimesed kuuleksid meie vestlusi pealt, siis meid oleks ammu kuskile instituuti pandud. Kahjuks ma ei saa teile ühtegi näidet tuua, sest me oleme nii haiged vennad ja noh.. instituut.

Mari kohta ei olegi piisavalt häid sõnu välja mõeldud siin maailmas. Jah, ma ehk eelmise postitusega jätsin mulje, et ta muust ei toitu, kui minu närvidest, aga tegelikult on ta enamiku ajast nii hea laps, et võtab pisara silma. Toimetab siin omaette, sõidab oma nukuvankriga, ajab koera taga, turnib kõrgustesse, käib seljas elamas ja laob kõigest, mis kätte saab, tornikesi. Halb tuju on tal imeharva ja enamasti tuli see peale siis kui uneaeg käes või kui ma keelasin midagi teha. Ma muuseas leidsin sellele ideaalse lahenduse. Kui ma Marikest keelan ja ta oma tegevuse lõpetab, siis ma hakkan plaksutama. Tavaliselt ta kuulas küll mu keeldu ja ei teinud pahandust edasi, aga nutt kippus peale, sest nii tore oli ju huligaanitseda. Nüüd on ta lausa põnevil, sest kohe kui ma ütlen: “Mari, ei tohi!”, siis ta lõpetab oma tegevuse, vaatab mulle otsa ja teeb aeglaselt plaksutamisliigutust, et noh, kas saab siin majas aplausi ka või mitte. Minu tubli, armas, armastav lapsuke. Meie väike suslik. Minu tütreke!

Mul on ämm, kes on iga kell valmis Marikest hoidma ja teda magama panema, kui mul on muid asjatoimetusi. Lisaks on hea tema käest kartulit või sibulat laenata, kui ma juhuslikult poole kokkamise pealt avastan, et mul pole pea ühtegi vajalikku komponenti oma söögi valmistamiseks. Ahjaa, ei tasu unustada seda, et ükskord päästis ta mind puugisurmast! See oli vist kaks aastat tagasi, kui ma duši all avastasin, et mul on kaenlaaugus uus sünnimärk, millel on jalad. Kuna kedagi teist polnd varnast võtta, siis tormasin Lea tuppa, kiskusin ennast nuttes alasti ja anusin abi. Aitas!

Muidugi aitavad meid ka mu ema ja kasuisa, kelle käes Mari praegugi on. Nii tore, et Mari saab mõlema oma vanaemaga tsillida, kuigi mu ema lööb vist mu mättasse, kui ma teda avalikult vanaemaks kutsun :D. Samas kui ma viimati instas Marist ja mu emast pildi panin, siis kirjutas keegi sinna kommentaari, et kas vanaemad vanad ei peaks olema? No vot, võta nüüd näpust eksole. Kasuisa on aga parandanud siin elamises absoluutselt kõik asjad, mis parandamist vajanud on. Mis teha, kui peres selline kuldsete kätega mees on, kõik taak jääb tema kanda.

Muidugi ka minu armas väikevennake, kes iga kord Mari järgi jookseb nagu kohusetundlik lapsevanem. Kohe näha, et inimene võtab oma onukohustusi väga tõsiselt. Seetõttu sai ta sel jõulul ka väärt päranduse – Kardo eelmise xbox 360ne. Oh juudas, kui õnnelik ta oli. Muuseas, Kardo suurem vennake ja ta naine tõid mulle siia ühe Playstation 2 konsooli koos mängudega, et juhuks kui on mõni väike poiss või tüdruk, kes tahaks ka mängida, aga vot pole millegagi mängida, siis kirjutage mulle ja teeme ühe mudilase õnnelikuks!

SÕBRAD

Oi juudas, mõnikord ma olen lausa šokis, et kuidas see võimalik on, et minusugusel inimesel ka sõpru on. Aga näed, mõned pimedad ja tajudeta inimesed on mind siiski omaks võtnud. Mõni tegi selle saatusliku vea juba aastaid tagasi, mõni lollikene alles sellel aastal. Ma isegi ei taha kedagi nimeliselt välja tuua, sest mine sa minu mälu tea, pärast unustan kellegi ilmatuma olulise ära ja siis on piinlik lugu. Aga ükskõik kes seda praegu lugedes tunneb, et mmm, mina olen Mallu sõber, siis tea, et ma olen nii tänulik sulle iga korra eest, kui sa mind aitasid, lasid ennast aidata, minuga aega veetsid, minuga nalja viskasid, süüa tegid, veini jõid, shoppamas käisid või mulle külla tulid, sest sa tead, et ma ise ei viitsi mitte kuskil käia. Aitäh ja ma kohe päris tõsiselt armastan teid. Kuna see hakkab juba kõlama nagu enesetapukiri, siis ma kaua siin kõiki ei kiida, aga teadke, et olete kiidetud noh! Mul ei ole lähedasi sõpru kuigi palju, saan nad ühe käe sõrmedel üles lugeda, aga pagana pihta, nad on imelised!

MU BLOGI(lugejad)

Tundub ehk natukene imelik panna oma elu positiivsete asjade hulka omaenda blogi, aga just nii see on. See blogi on mulle andnud nii imelisi võimalusi siin elus, et ma ise ka ei usuks. Ja teate, mida see veel on andnud? Kindlustunnet. Ma ei tea, kas ma oskan seda sõnadesse panna, aga ma proovin. Ma olen ammusest ajast olnud enda suhtes natukene ebakindel. Ma tean, et see ei paista välja, sest ma lihtsalt ei lase sellel paista, aga näiteks kui ma satun kuskile, kus ma mitte kedagi ei tea, siis ma alati mõtlen, et raudselt ma ei saaks kellegagi jutule, sest ma olen nii imelik inimene ja ajan nii imelikku juttu Muidugi ma enamasti ikkagi saan, aga see tunne, et ehk mind ei võeta omaks on mu sees alati olnud. Eks vast see ole kõigil nii mingil määral? Ja kui ma hakkasin blogima, siis just teie, mu blogilugejad, olete tekitanud mulle tunde, et ma ikkagi olen kuskil omaks võetud. Ja veel nii paljude inimeste poolt, kes annavad mulle alati head nõu, soovitavad mulle parimaid kohti, räägivad mulle oma kogemustest, jagavad mulle oma saladusi, puistavad mulle südant, aitavad mind kuidas saavad. Te isegi ei tea, mis tunne mul on viimasel paaril päeval olnud, kui te minu üle muretsete ja mulle abi pakute. See teeb südame nii soojaks, nii soojaks.

Ma ei tea, kas te kujutate seda tunnet ette – teil oleks nagu tuhat sõpra, keda te ei tea! Aga ma ausalt pean teid oma sõpradeks. Nii palju kordi on mulle kirjutatud, et oh sina mind ei tea, aga minul on sinu blogi põhjal tunne, et mina sind tean ja mulle tundub, et me oleme nii sarnased inimesed. Juba selle lause põhjal ma tunnen, et oh, aga siis tean ju mina sind ka! Kui sulle mina meeldin, siis ma ei pea esimese asjana kartma, et äkki ta arvab, et ma olen imelik vms, seega mul pole mingit blokki ja ma hea meelega suhtlen sinuga ja kirjutan sinuga ja jumala eest, saan kokku ka kui tahad!

Iga ilus kommentaar, iga nõuanne, iga kiri – need kõik poevad mulle südamesse. Tekitab mulle sellise tunde, et ma olen ka oluline kellegi jaoks. Et ma pole ühiskonnale päris tühi koht Ja see on hea tunne, teada, et keegi elab sulle kaasa ja tahab sulle ainult head. Mina tahan teile ka ainult head, ausalt.

Aitäh teile, et te olete jäänud siia lugema, isegi kui ma vahepeal mingit lolli juttu ajan. Eks sõbrad teinekord ajavadki lolli juttu, igaüks ei pane seda lihtsalt alati kirja. Kui te veel näeks kui lolli juttu ma kirja EI pane, te lööks praegu ristimärgi ette! Aitäh kõikidele, kes on viitsinud kommenteerida, kaasa rääkida ja muidu toeks olla. See tähendab mulle päriselt väga-väga palju.

Mõnikord mul tekib tunne, et kurat, te olete mind nii palju aidanud, et ma tahaks vastu teid kõiki kuidagi aidata, aga ma ei tea kuidas. Seega ma olen siiski proovinud kõikidele postkasti tulnud abipalvetele kuidagi kaasa aidata. Olgu see siis bussipiletiraha vanaema juurde minekuks või Mari vanker kellelegi, kelle enda vanker ära lagunes. Küsija suu pihta ei lööda ja kui mul on võimalus, siis ma alati aitan. Vähemalt proovin!

Ärge siis mind päris ära unustage, kui ma mõnda aega siia enam ei tule, see on mu suurim hirm! Mul on lihtsalt natukene aega vaja atra seada, vana Mallarmees üles leida, saada normaalsemaks inimeseks, mitte sattuda hullarisse ega joomaravile ja oma mõtted selgeks klattida. Siis ma tulen tagasi ja saame jälle netisõbrad olla, eks. Pliis?! Kes aga oodata ei malda, siis siinsamas Nelgi metsas mina konutan ja ootan kõiki alati külla, va siis kui sa oled kirvemõrtsukas, siis ma ei oota. Aga muidu jumala eest, tulge ja tsillime ja…

Ok, ma mõistan, et ma kõlan nagu maailma üksildaseim tüüp, kes elu eest proovib endale sõpru leida

Igatahes, mu kallid sõbrakesed. Aitäh teile ja nagu Terminaator kord ütles:

*Ma ei tea, kas ma oleks saanud suitsiidsema pealkirja valida

Kuna mul enne ei olnud mitte mingisugust motivatsiooni videosid töödelda, siis täna võtsin ennast kätte ja tegin kaks videot valmis. Ühe meie õhtusöögist Triinuga Umamis ja teine meie jõuluõhtust. Kuna jõulud olid juba jupp aega tagasi, siis mõtlesin täna selle video üles panna, enne kui jaanipäev kätte jõuab.

Nagu näha, siis sel aastal olime pereringis + kutsusime veel kallid sõbrad Kadi ja Riho ka küll, et koos lõbusam oleks. Ja noh, nagu videost näha, siis oli ka! Mul tegelikult oli materjali mingi poole tunni jagu, aga enamus on sellest minu heiskamine kinkide üle, juhhuutamine, Mari jauramine ja muu säärane. Muidugi see üks kord kui filmimine Kardo kätte usaldati, suutis ta õhtu kõige emotsionaalsema hetke filmimise asemel filmida… pilti iseendast. Nimelt Kadi oli mulle oma kätega meisterdanud kaks suurt lõuendit kõikide kirjadega, mis ma Marile kirjutanud olen. Vaatasin seda, valasin pisaraid, kallistasin Kadiga pikalt ja südamlikult, samal ajal kui Kardo seda kõike igos ja enda pilti filmides naeris: “See olen ju minaaaaa!”. Et siis, aitäh selle imelise momendi jäädvustamise eest

Täna seda videot vaadates meenus mulle küll, et superlahe õhtu oli ja ma olin hirmus õnnelik, et mul säärane mõnus pere ja sõbrad on. Aitäh teile!

Umbes nagu siis, kui ma sellel päeval, kui Mari sündis, veel kuus tundi enne arvasin ma, et need valud ei saa ju ometigi hullemaks minna, olen ma praegu avastanud, et paari kuu tagune hala toatemperatuuri üle meie majas, oli lihtsalt naeruväärne. Nimelt on olukord läinud nii kaugele, et eile istusime me Kadiga värisedes elutoas pleedide all ja juurdlesime, et kas toas pahisev külm tuul on mingisugune vana Vidriku kummitus* või on reaalselt nii külm, et tuul puhubki läbi seinte sisse. Esimest ei saa välistada, aga teine toimub suht kindlalt.

Naljakal kombel sain ma eelmisel nädalal kirja ühe naisterahva käest, kes palus meid Triinuga appi, sest tal olla kodus nii külm, et pissil ei saa ka inimese moodi käia, sest vetsus on 13 kraadi sooja. Kui ma oma vetsu astudes nägin, et minu termomeeter seal 9 kraadi peal kügeleb ja ma reaalselt plaani pidasin, et kuhu oleks tarbekam lõke teha, kas otse potti või kraanikaussi, siis tuli veits naer peale küll.

Welcome to Siberia.

Selle külmaga olen ma nüüd õppinud elama ja annan teilegi mõned näpunäited, kuidas sellise pakasega ellu jääda.

• Võta endale kass ja koer. Oota liikumatult diivanil looteasendis, hea on, kui sul on ka midagi maitsvat kaasas, et loomi lähedale meelitada. Kui loomad on haardeulatuses, kahma nad kaissu ja veena neid, et sinu juures on parim koht lõõgastavaks uinakuks. Heal juhul nii lähebki – kass tõmbab jalgadele kerra, koer tuleb kaissu ja sina muudkui ime nendest kehasoojust enda kehha ja naudi seda tunnet, kui lõikav pakane sind hetkeks rahule jätab. Halval juhul lähevad kass ja koer kaklema ja jooksevad mõlemad minema. Sellisel juhul külmeta edasi.
• Hangi elektriradikas, pane see diivani kõrvale ja viska sellest üle pleed. Poe ise pleedi alla ja tunneta jumalikku soojust. Kui nägu väga külmetama hakkab, pane see ka teki alla. Hiljem naudi 90 miljoni euro suurust elektriarvet.
• Jää magama ja looda, et sa ära ei külmu. Aitab aega mööda saata, sest teadupärast läbi une ei saa juurelda, kuidas ometi ühes majas nii külm saab olla. Ma ükspäev ainult selle pärast heitsin magama, et kuidagi mööda saata aeg, kuni keegi koju tuleb, kes ahju kütta oskab. I survived!
• Kui keegi hea hing on ahju kütnud, siis ei maksa loota, et sellest maja soojemaks läheks. Selles suhtes on soojustamata majad ühed kavalad asjad, et sa võid selle ahju tulikuumaks ka kütta, aga soe on ainult umbes 50 cm raadiuses ahjust. Kõige arukam on lohistada tugitool ahjuni ja seal kügeleda, kuni soe nahavahele poeb.
• Hõõgvein soojendab hästi seest. Kindlasti soojendaks ka väike pits viina või sahmakas samakat, aga sellega on see miinus, et enne kui see külm läbi saab, võid avastada, et oled paandunud alkass. Proovi siis seletada, et mulle juua ei meeldi, aga mis sa hädaga ära teed, kui nii külm on.
• Mine korra õue. Isegi kui toas on 15 kraadi sooja, siis õues miinus kümne pealt tuppa tulles on hea 10 mintsa tunne, et MEIL ON JU SOE! Loomulikult 10 minuti pärast saab ihu aru, et sa oled teda tüssanud ja siis on sul jälle külm.
• Hakka miljonäriks ja soojusta oma maja ära. Ma hea meelega hakkaks ka, aga kahjuks ei ole see teps mitte nii kerge. Kuigi ma lugesin, et Eestis sai nüüd mingi inimene lotomiljokaks, nii et kui see inimene mu blogi loeb, siis kle pliis ole inimene ja soojusta mu maja ära, enne kui me kogu perega surnuks külmume.
• Mine tööle. Võib loota, et vähemalt kontor on soojustatud ja siis saad sa nautida päeva soojuses, samal ajal kui ämm ja laps kodus elutoas suurde tünni lõket teevad ja lõdisevad. Ole tänulik, et sa kodus olema ei pea.

Rohkem nõuandeid mul anda pole. Kui teil on, siis ma kuulan neid põnevusega, sest ütleme nii, et ega ma kaua enam vastu ei pea. Mida ma olen halba teinud, et mul kogu aeg nii külm olema peab? Ja muuseas, kui ma arvan, et all on külm, siis kui ma ülakorrusele lähen, olen ma valmis kohemaid hinge heitma. Seal on nimelt NII külm, et ööseks panen ma Marile selga sukad, retuusid, t-särgi ja pikkade varrukatega pluusi. Ja kui enne oli mudilasel komme öö jooksul ringi sahmida ja tekki maha ajada, siis nüüd saab isegi laps aru, et ilma teise kehasoojuse ja tekita võib vabalt maha surra. Seega saan ma iga öö nautida seda, kuidas Kardo pressib ennast mulle selja tagant ligi ja Mari kenasti kaissu poeb. Mis siis, et hingata ei saa, vähemalt jääme ellu.

Kevad, palun tule! Ma ei tea, kui kaua ma veel edasi jõuan kannatada!

* Suur külm on vist välja meelitanud vana Vidriku, kes oli kunagi meie maja omanik ja nüüd meil seal ringi kummitab. Igatahes kostuvad ülakorruselt pidevalt mingid mütsakad ja krabinad, kuigi seal pole mitte kui kedagi. Teine variant on see, et üleval põrgukülmas hakkavad juba asjad ka alla andma ja üritavad enesetappu ennast kapilt maha heites.

Ma sain täna aru, et ma olen inimene, kellel on tükk tegu enda keele hammaste taga hoidmisega. Mõnikord saan hakkama, mõnikord mitte. Mõistusega saan aru küll, et ega minu kemplemine kellegi arvamust ei muuda ja ma võiks selle kohe heaga endale hoida, aga see taidleja-Mallu ei saa nii elada.

Nõnda sündis mul mõte, et oh, tulen ja blogin täna enda arusaamast abielust. Et kas ja kui palju “siduvam” on see laste saamisega võrreldes. Siis aga mõtlesin, et püha issand jumal. Mul on ju absoluutselt suva, kas minu jaoks võõrad inimesed abielluvad või ei abiellu. Ja kui mitte, siis mis seegi minu asi on. Ega igaühel ei ole nii head meest nagu Kardo, kes kohe ahvatleb endaga abielluma. Tuleb lihsalt vaikida ja rahus omaette õnnelik olla.

Siis mul oli mõte teiega jagada anonüümselt ühte lugejakirja, et inimene saaks teie poolt nõu. Siis aga leidsin, et ka see on üsna tarbetu, sest kokkuvõttes kirjutas see rase (!) naine, kuidas tema 26 aastane mees seksis mingisuguse 14-aastase lapsega ja küsimuseks – kas ta teeb valesti, et ta oma meest enam ei usalda ja tema järgi nuhib. Siin pole isegi mitte mingit nõu tarvis küsida, vastus tundub loogiline. Kui see naine oleks mulle oma mehe nime öeldnud, siis ma kutsuks talle hoopis politsei. Ja oma tulevasele lapsele valetaks, et ta isa suri kahjuks traagilises autoõnnetuses, et ta ei peaks teadagi saama, et ta isa selline lapsepilastaja on.

Mis veel, mis veel. Aaa, tagasi ei suutnud ma hoida tagasi mingis grupis nähvamast, et minu meelest on imikule kõrvaauke teha supertobe ja samahästi võiks ühe hooga juba talle ka nabaneedi teha. Ma saan küll aru, et see on vaid minu isiklik arvamus ja minu lapsele keegi ei tulegi kõrvaauke tegema, aga ikkagi kuidagi kahju on nendest vaestest beebidest, kelle ema arvab, et nad pole piisaval ilusad või naiselikud ja otsustavad, et kõrvaaugud lahendaksid olukorda. Ma küll proovin mõelda asju erinevatest vaatenurkadest, aga vot sellele kõrvaaukude asjale ma ühtegi positiivset mõtet külge mõelda ei suuda.

Aga rohkem ma ei arva ega kobise miskit, ma lähen parem pessu.

Lõpetuseks harilik pilt kleidiga Lottest.

Meie projekt “Appi tuleb blogija” ei ole teps mitte ainult ehituse peal väljas. Blogija saab aidata paljus – aitab ka. Praeguseks hetkeks on korralikud talvesaapad jalga saanud üks Võru ema, kes enne ainult tossudega leppima pidi, sest rahakotisisu läks emasüdamel pigem lastele. Lisaks saab varsti välisukse üks Paldiski pere, kus uks vaid nööriga kinni käib. See ei ole teps mitte turvaline ega kodusoojust loov. Eile saime ka rõõmuudised – üks õnnetu saab oma kiisule täitsa tasuta vajaliku operatsiooni ja ma ei taha isegi mitte veel poole sõnaga rääkida meie suurest projektist Vastseliinas, sest see on mulle hästi südamelähedane asi ja sellest saate vasti isegi näha ja kuulda

Kõiki neid asju ei ole “teinud” mina ja Triinu. Meid on sellega aidanud paljud blogilugejad, firmad, asutused ja muidu head inimesed, sest kui üksi ei jõua, siis mitmekesti on ikka kergem!

Sellega seoses tahangi teile rääkida sellest, kuidas ma eile sattusin lugema artiklit invaliidist Ragnarist (LINK) , kes uute seaduste tõttu peab nüüd valima, kas ta tahab ratastooli kasutada toas või õues, sest enam ei ole võimalik ühel inimesel kahte soodushinnaga ratastooli rentida. Kas teie arvate, et see on inimlik, et üks meesterahvas peaks tegema valiku oma enda kodus ROOMATA? Mina ka seda ei arva.

Seega helistasin ma Ragnarile ja palusin, et ta annaks mulle oma konto numbri. Minu googeldus näitas, et ratastooli võib kätte saada umbes 339 euroga (näiteks siit). Selle pärast ma Ragnarile helistasin ka, et ma tahtsin teada, missugune see ratastool olema peaks, aga tal ei olnud mitte mingisuguseid nõudmisi. Ütles, et piisab kõige tavalisemast ratastoolist, mis poleks väga lai. Aaa ja teate mis….Ragnaril oli samasugune hääletoon, nagu minu papal. Andke andeks, ma päriselt siin natukene isegi pisardan selle pärast, kuigi ma artikli fotost näen küll, et ta ei ole sugugi nii vana, et minu papa olla. Aga üldiselt inimlikust perspektiivist, kui sellise valiku ette oleks riigi poolt pandud minu papa või minu tädi või minu kasuisa… See oleks ju hirmus?

Niisiis, sain mina konto numbri ja esimesed kaks ülekannet läksid teele minu ja Triinu poolt. Meie aitasime omalt poolt kaasa ratastooli ostule 100 euroga, seega ma palun teie abi – kas saaksime üheskoos veel kokku 239 eurot? Kui vaid paarsada inimest annaksid ühe euri, oleks meil see summa nagu naksti koos.

Muretsema ei pea, et kedagi siin kuskil tüssataks vms. Raha kogume Ragnari kontole, sest meie MTÜ konto pole veel valmis. Ratastooli läheme ostma ikka koos ja seda näitame ka teile

Ühesõnaga, kaks palvet. Ehk on kellelgi üle ratastooli? Kui me selle leiaks, ei peaks Ragnar enam üldse ratastooli rentima ja saaks selle summa võrra muretumalt elada. Teine palve – kas saaksid ka aidata? Kui jah, siis ole inimene ja tee ülekanne siia:

Ma utsitan teid siiralt hindama seda, et teie säärast abi ei vaja ja olema selle võrra suurema südamega nende suhtes, kellel seda siiski vaja on. Ning pidage meeles: kõik, mida te teistele teete, tuleb teile endale tagasi :)!

Ps! Kui otsustad, et tahad ja saad aidata, siis kui sa just ei soovi anonüümseks jääda, saada meile ka info, kui palju kandsid. Siis saame ilma pidevalt Ragnarit torkimata enam-vähem kursis olla kui palju raha kogunenud on, et liiga palju seda ei tuleks

PS2! Kui leiad, et invatarbeid peaks saama rentida soodushinnaga edasi, siis allkirjasta palun ka Etheli petitsioon SIIN LINGIL!

Tere kallis riigikogulane,

Ma pean oma kirja alustama esiteks vabandusega. Ma ei ole eriti poliitikaga kursis ja seetõttu võib mu kirjakeses esineda mingit sorti vigu, mis poliitikakuningatele ja -kuningannadele naeruväärsed võivad tunduda. Asi on lihtsalt selles, et ma pole kunagi poliitika vastu huvi tundnud, sest nagu ei lähe ma kepiga uudishimulikult hunnikut sitta torkima, et vaadata, mis seal sees on, ei ole mind huvitanud see, mismoodi täpsemalt need otsused ja seadused selles korrupeerunud ja raha peal väljas olevas “grupeeringus” vastu võetakse.

Eks ma aeg-ajalt loen ja imestan, aga nagu Ita Evergi juba soovitas, siis olen jäänud mitte vihastamise, vaid ainult imestamise peale pidama. Nüüd on aga minu mõõt täis ja ma pean kahjuks teile selle kirja saatma. Eks te vist aimate ise ka, et räägin praegu sellest seadusest, mille alusel ei saa enam puudega inimesed ja nende hooldajad endiste summade eest endale vajalikke abivahendeid rentida.

Ma muidugi ei tea, kas teie olete sellist väljendit kuulnud, aga meil tavamaailmas mõnikord öeldakse, et kui naine peale lapse saamist kuidagi totukeseks jääb, et ta pressis endal koos lapsega ajud välja. Teie puhul tekib küsimus, et kui te poliitikasse saite, kas te kakisite oma ajud välja? Ma ei taha loomulikult austet härrasid ja prouasid solvata, aga ma lihtsalt ei näe, mismoodi muidu oleks võimalik, et võtsite mestis vastu seaduse, mis konkreetselt võtab nõrgematelt? Kas teile emad ei õpetanud, et endast nõrgemaid ei kiusata? Nõnda te seal istusite, mõtlesite, et kuskilt oleks nagu raha juurde vaja, kust seda küll võtta. Hmm, võtaks invaliididelt! Ega kust teie teate, kas mõni väike laps on päriselt puudega, või on tänapäeva noorus nii hukas, et laps lihtsalt ei viitsi kõndida. Ei teagi onju? Või miks peaks üks täiskasvanud mees omama võimalust liikuda nii õues kui toas? Miks tal on kahte ratastooli vaja? Las ta, sitt, valib lihtsalt ära, kas ta on toas või õues ja asi ants. Ega see teid ju ei huvita, teil pole ratastooli tarviski ja kui oleks, siis ostaksite te selle niisama välja, mitte ei rendiks, nagu mingid… vaesed? Eks?

Ja mis see teid huvitab, kui liitpuudega väikese tüdruku ema peab nüüd oma lapse ortooside eest välja käima umbes 2000 eurot 200 asemel. Ega ei huvitagi, sest kui teil vaja oleks, siis te ju maksaks 2000 ka kui tarvis. Ega te mingid rotid pole, see oleks #piinlik.

Eriti hea mõte tuli teil siis, kui te otsustasite, et las see hinnatõus olla nendele lollidele santidele üldse üllatuseks! Kõigile ju meeldivad üllatused. Teile eelmine aasta abikaasa kinkis reisi Madriidi, see oli ju küll hea üllatus. Las need vaesed ka saavad siis teada, mis tunne on üllatust saada ja las nad avavad pahaaimamatult arve, mis on kordi suurem kui enne. Head uut aastat! Minu meelest oleks siiski olnud ilus vähemalt kaardike kaasa panna, et sry, tean küll, et sul on invaliidina kindlasti raske, aga meil oli siin parasjagu puhkuserahadega kööga. Või, et sorri ema, kes sa nüüd pead oma 25 kilost invaliidist puudega last süles pesema. Meil siin Iffil läks mersu katki ja oleks pidanud muidu tema kuluaruandeid kuskilt kärpima hakkama, loodame, et mõistad!

Nüüd mul tekibki küsimus, et ütle mulle, kallis riigikogulane või minister või minu poolest kasvõi president: kas ma panen mööda, kui ma ütlen, et valitsus peaks olema selle jaoks, et meie riiki aidata? Kas teie meelest on riik ainult see rikkam osa ühiskonnast, või tohivad teised ka veel siin elada? Või ongi plaan kõiki toetusi kahandada ja ellujäämine nii kalliks teha, et see “mõttetum osa” ühiskonnast lihtsalt nälga sureks või ennast ise mättasse lööks?

Ja miks mina teie tööd tegema pean? Ärge saage valesti aru, ma ei kurda aidates mitte kedagi, aga teate mis – ma saan hakkama, ma teen ära ja ma aitan, kuidas saan. Ja teate, kes ma olen? Jumala suvaline 25-aastane naisterahvas, kes teenib keskmist Eesti palka. Kui ma edaspidi ka pean teie tekitatud probleeme lahendama, siis ma võin teile oma kontonumbri saata, hakake mulle ka siis kopsakat riigipalka maksma, sest mul hakkab juba enda rahast puudu jääma kogu selle sita sees, mis te keeranud olete.

Kuidas saab olla, et te istute riigikogus ja kihistate pihku, kui saab jälle head pulli tehtud puudega inimeste persse keerates, aga mina pean istuma kodus ja lugema kiri kirja järel, kuidas inimesed on nälgas, töötud, haigete lastega…hädas. Nad on hädas ja nad pöörduvad minu poole. Endiselt jumala suvaline 25-aastane naine. Ma olen ka muidu inimene, mul on emotsioonid ja empaatiavõime, ma tahaks enda silmad peast nutta, kui ma panen ennast nende olukorda, kes mulle kirjutavad. Ja ma aitan, kuidas saan.

Rääkige mulle, mis moodi teie aitate? Ja ma ei mõtle, et kuidas te Iffile sõbrapäevaks uue mersu klappisite, sest tal vanal sai tuhatoos täis. Ma mõtlen nagu päris inimest. Mitte enne valimisi, lihtsalt niisama.

Ma muuseas olen veel see tropp, kes hääletamas ka ei käinud. Lihtsalt selle pärast, et te ajate mul südame pahaks, üsna võrdselt kõik. Aga kui keegi tahab mu häält ära osta, siis mul pole neid helkureid, pastakaid ja meepurke vaja, need võite endale sisse istuda. Mul oleks vaja prille ühele väiksele 3-aastasele poisile, mis maksavad 129€. Mul oleks vaja 500€ eurot ühe ema proteesideks, kelle tütar mulle ahastava kirja saatis. Mul oleks vaja tuhandeid eurosid, et ehitada väiksele ihtüoosihaigele poisile vann ja wc, mis asuks toas, mitte õues külma käes. Ma võin jätkata ja jätkata, sest kirju on mul sadu.

Kui tahad lõpuks ka inimene olla ja aidata, siis kirjuta mulle mariannkaasik@gmail.com ja kui ei taha, siis astu vähemalt oma uhkelt kohalt tagasi. Kunagi peab sinna kõrgele sattuma ka mõni, kes päriselt ka inimene on. Mitte ainult kestana, vaid hinges ka. Ma ausalt tahaks lihtsalt olla tavaline inimene, kasvatada oma last ja elada oma elu, aga ma ei saa, kui ma pean kogu aeg ühte jama teise otsa lahendama ja probleemidele lahendusi leidma. Okei, ma ei PEA, aga mina inimesena ei saa lihtsalt käed rüppes vaadata, kuidas teisel inimesel halb on. Kuidas teie saate?

Vastust oodates ja lootes, et ma terve elu sinu tööd tegema ei pea,

Mariann Treimann

Eile läksime naistega Kohalikku. Paraku juhtus nii, et enne Leenu juures tundsin ma ühtäkki, kuidas kõik liigesed valutama hakkasid, pea paksuks läks ja nina-kurgu vaheline piirkond sügelema hakkas. Nii oligi, et Kohalikus ei läinud isegi vein alla, sest niiiii külm oli! Ega muud ei jäänud üle, pidin ennast ravima hakkama. Paar pitsi viina ja ingveriga tee tegid enesetunde kohe palju paremaks, seega aitäh Kohaliku teenindajatele, kes mind seal tervendasid.

Kuna Kohalik pandi kinni, mõtlesime linna edasi liikuda ja vot sellest seigast ma teile rääkida tahtsingi. Nimelt on mul selline asi, et ma eriti laulda ei oska, aga need paar pitsikest tegid oma töö ja nõnda võtsime me naistega taksos viisijupi üles. Kujutate ette, taksojuht läks selle peale üli närvi ja ähvardas meid välja visata, kui me laulmist kohemaid ei lõpeta. See tundus mulle naeruväärne, sest eestlane olla ju ikkagi laulurahvas ja asi siis natukene laulu lõõritada on. Minu enda papake viskas kunagi naabripoisi meilt välja, sest too EI tahtnud laulda ja nüüd tuleb mingi taksojuht mulle ütlema, et taksos ei laulda. Ütle mulle, kallis sõbra takso, mis sõber sa selline oled, kui laulda ka ei luba? Ma olen ka kõigest inimene ja tahan teinekord rõõmsalt viisijupi üles võtta.

Taksojuht viis meid küll linna kohale, aga sõidu lõpus kargas veel vihaselt taksost välja, et meile ikka “koht kätte näidata”. Röökis seal pikalt, et taksos laulda ei tohi ja siis saatis meid lihtlabaselt v****. Selle peale mina kohe solvusin. Tahad inimesele head tuju teha ja ta tööpäeva lustlikumaks muuta ja selle peale saadetakse sind kohemaid igast aukudesse. See küll kena pole. Meie tema vastu ebaviisakad ei olnud, ikka sõbralikud, kuni ta noh.. saatma hakkas

Nõnda tegin ma taksost pilti ja riputasin selle oma ülemeelikus olekus veel Malluka FB lehele ka üles. Noh, et oma kurba saatust jagada. Ja kus siis tuli vihaseid kommentaare, et otse loomulikult ei tohigi taksos laulda, sest niimoodi on taksojuht super häiritud ja teeb avarii. Ma ei tea, ma ei taha sellise juhiga autosse üldse istuda, kes väikse viisijupi peale vastu posti põrutab. Veelgi enam, see on ELEMENTAARNE avalikus kohas mitte laulda.

Mul on tõesti kahju, et inimesed nii kammitsetud ja pidevalt jube “sobilikud” olla tahavad. Mina olen aga vaba hing ja kui mul tuleb laulutuju peale, siis laulan ma kas taksos või pangas või loomaaias. Ja kui keegi teine laulab, siis löön käega takti kaasa või ühinen duoks.

Muuseas, see taksojuht, kes mind pärast koju tõi – ma laulisin talle ka seda laulu ja küsisin, et mis ta arvab sellest loost. Tema meelest oli see tore lauluke ja nõnda laulsime me seda üheskoos siin männiku vahel kodu poole põrutades. Kahjuks sellest toredast taksojuhist ma unustasin pilti teha, aga kui sa siia lugema satud, siis tea, et sa olid üks muhe mees!

Ja üldse, inimesed. Mis häda on teil kogu aeg käituda nii, nagu “teised ütlevad” või “viisakas on”. Ma muuseas nii elukauge ka pole. Ma tean, et viisakas pole taksojuhile näiteks autosse kettida, teda sõimata või muud moodi läbustada. Aga kurb on elada ühiskonnas, kus üks tore laulukene ka kõigile vastukarva on.

Minu papa oleks pettunud! Seega võtan mina endale südameasjaks nüüd igal pool laulda. Kurb muidugi, et kui ma laulan, siis kaugemal asuvad inimesed võivad arvata, et keegi mind peksab, aga julge pealehakkamine on pool võitu! Hehe, muuseas mulle meenus see, et kunagi ma hakkasin oma ekspeika maja ees laulma ja ta vastas mulle, et siin ei tohi laulda, sest seal olla lauluvaba tsoon

Rohkem pulli, sõbrakesed. Rohkem pulli…

Nagu ma miljon aastat tagasi rääkisin, siis Apollo saatis mulle sellise toreda raamatu nagu “Oskar ja asjad“. Mulle lasteraamatuid muidu lugeda meeldib küll, aga aeg libises nagu libe kala peost ja kunagi ei leidnud seda hetke, et rahus raamatut lugeda. Ühel kenal päeval, kui me Haapsalusse sõitsime, võtsingi endale autosse lugemiseks just selle kaasa. Ja õigesti tegin. Raamat ei meeldinud muide mitte ainult mulle, vaid ka mu väikevennale, kes muidu suuremat sorti raamatusõber pole. Aga isegi tema neelas raamatu paari päevaga alla ja kiitis kah!

Ühesõnaga raamatust siis ka. Esiteks ei tasu vist isegi mainimist, et ma pole mitte kunagi lugenud Kivirähult ühtegi kehva raamatut, seega ei erinenud ka “Oskar ja asjad” sellest kuigi palju. Raamat räägibki Oskarist, kelle ema läks suveks Ameerikasse õppima ja isa käib samal ajal linnas tööl. Seega toodi Oskar suveks maale vanaema juurde, kus ta enne kunagi vanaemaga kahekesti olnud ei olegi.

Maal on igav. Naabripoistel on omad mängud ja need Oskarit ei huvita. Mis kõige hullem, Oskar unustas ka telefoni linna. Nagu enamik meist, ei tea ka Oskar, mida täpselt ilma telefonita siin elus ette võtta. Nõnda tulebki tal suure igavusega pähe mõte teha endale puutükist mängutelefon, millel osutub olevat imeline võluoskus – sellega saab asjadele helistada.

Päris naljakas on endalgi mõelda, et kuidas minu diivan kurvalt häliseks, kui Mari talle midagi peale ajab. Või kuidas toolid appi karjuks, kui Lotte nende jalgu näriks. Ja mõelda vaid, kui lihtne oleks kadunud asju otsida! Helista ja muudkui korja üles, ei mingit otsimist.

Igatahes pühendab Oskar oma suve asjade aitamisele ja leiab endale sõbraks punase õhupalli. Vot see osa jäi mulle segaseks, kogu see trall selle õhupalli üle, aga muidu oli see üks tore raamat, mida on kindlasti naljakas lugeda nii lapsel, kui ka suurtel inimestel. Ideaalne ka ettelugemiseks, sest ei pea kartma, et endal igav hakkab.

Ühe vahva Oskariraamatu loosin ka blogilugejate vahel välja. Selleks ei ole vaja teha muud, kui kirjutada mulle kommentaariks, et kui sina saaksid asjadega rääkida, kellele sina “helistaks”? Mina helistaks vist enda ühtedele seakõrvakatele, mis SECO mulle kunagi kinkis ja mis teadmata kadunuks jäid. Ma igatsen neid nii väga

Raamatu loosin välja juba reedel

Häbi tunnistada, aga ma lapsena ja noorena (nagu ma praegu oleks hirmus vana) lugesin kogu aeg, aga nüüd “suurena” pole nagu aega.  Ma lugesin igasuguseid raamatud – klassikat, muinasjutte, noorteromaane, no kõike, mis kätte sattus. Mul on miskipärast meeles selline seik, kuidas ma väiksena turnisin mööda raamaturiiulit ja uurisin papalt: “Mis täht see on? Aga see? Aga see?”. Nõnda need tähed selgeks said ja ma isegi mäletan, millise raamatuseljal oleva pealkirja ma esimeste seas kokku veerisin. “Serengeti ei tohi surra”. Raamatu kaanel oli sebra. Ma veel mäletan, et mul oli vaesest sebrast nii kahju. Vaene Serengetikene. Miks ta üldse peakski surema? Ma siiani pole seda raamatut lugenud, seega ma ei tea, kas see oli päriselt mingi sebra, kes seal suri, või mitte. Aga lihtsalt meenus täiesti offtopic selline asi.

Viimastel päevadel olen ma ka usinalt raamatutega kokku puutunud. No esiteks see “Oskar ja asjad”, siis saatis hea inimene, Kaisa, mulle raamatu “Jõehobu elutoas” ja ma olen sellega peaaegu juba lõpukorral. Tahan teilegi soovitada, sest päris huvitav oli lugedes mõelda, et kas tõesti oli mu lapsepõlves nii või naa. Ja hämmastav, kuidas üks inimene seda endaga edasi kanda võib, ka ilma mäletamata.

Kindlasti on see kasulik lugemine ka lapsevanemale, sest paratamatult on inimene selline, et on mustrite ohver ja võib enda teadmata enda vanemate vigu teha ka oma lapse peal. Toon teile ka mõned näited, mis mulle raamatust eredalt silma jäid. Näiteks kirjeldab seal seika, kuidas väikse lapse isa oli väga haige ja haigushoo ajal lebas köögipõrandale ja karjus, et raiub endal kirvega jalad maha. Laps nägi seda pealt, ehmatas ja hakkas nutma. Ema ütles lapsele, et pole hullu, kõik on korras, ära nuta. 25-aastat hiljem võib see sama laps, kes nüüd juba täiskasvanud inimene on, avastada, et tal on ootamatud paanikahood. Miks? Sest tema sees on 25 aastat olnud hirm, mida vanemad ei võtnud ära ja leevendanud, vaid hoopis surusid maha.

Ma avastasin, et ma mõnikord ütlen Marile, et mis sa ikka nutad, see on ju nii väike asi. Aga täitsa ise, enne raamatut lugemata, tundus see mulle ühel hetkel tobe. Inimene ei oska rääkidagi, tal on mingi mure ja ta väljendab seda nii, kuidas oskab. Ega mullegi ei meeldi, et keegi ütleks mulle raskel ajal, et miks sa ikka nutad. Ju siis on mul vaja nutta! Ja kui keegi teine ütleb, et minu mure on tühine, siis see tekitab mulle tunde, et mina ise koos oma murega olen tühine. Seega lõpetasin ma sellise asja Marile ütlemise ja sõnan nüüd hoopis, et nuta, nuta, kui sul vaja on. On jah jube lugu, kui sa ei saa emme passi juppideks rebida, aga selline on elu ja küllap varsti tuju paremaks läheb. Läheb ka.

Siis toodi raamatus selline näide, et autor viis oma lapse esimest päeva lasteaeda, kus oli palju lapsi, kes sinna esimest korda toodud oli. Üksi võõras kohas, võõraste inimestega. Loomulikult kippus paljudele nutt peale. Samas kui tüdrukuid võeti sülle ja lohutati, siis poisid võeti käekõrvale ja näidati autosid, ise öeldes, et mis sa ikka nutad. Sa oled ju suur poiss. Tulemus on see, et tüdrukud näevad, et emotsioonid on okei. Kui neid näidata, siis keegi lohutab sind, hoiab sind. Poisid nägid aga, et nende emotsioonid teevad neid vähem väärtuslikuks (mis sa tönnid nagu plika) ja takkatipuks juhiti nende emotsioonid mujale – autodele.

Ja siis inimesed imestavad, et miks naised küll nii emotsionaalsed on ja mehed sellised endasse tõmbunud inimesed. Ma üldistan muidugi, aga kui selline asi käib põlvest. põlve, siis pole siin ju midagi imestada. Tänapäeval on vanemad minu arusaamist mööda siiski … rohkem emotsioonidega kursis, kuid nagu öeldud. Mustrid korduvad ja kui kellegi isa ütleb pojale, et ära nuta, siis ütleb see poeg kunagi oma pojale, et mehed ei nuta ja lõpuks on kuskil pereema, kes ei suuda oma mehele kuidagi ligi saada, mehel pole oskust oma emotsioone näidatagi, sest talle pole seda kunagi lubatud.

See võib omakorda viia näiteks liigse alkoholitarbimiseni. Ja muidugi ei toimu see vaid meestel. Ka mina mäletan lapsepõlvest, et vanaema ütles paljude asjade kohta, et see on tühiasi, pole vaja nutta. Kuigi minu meelest ei olnud see sugugi tühine. Aga arusaam tekkis, et kui juba vanaema ütleb, et pole vaja nutta, siis ei nuta ka. Siiani suudan ma nutta teiste ees vaid purjus peaga. Kainena hoian oma nutud kõik endale, kui vähegi suudan.

Oma lapsega loodan ma seda viga mitte teha. Ma usun, et kõik tahavad oma lastele parimat, aga ma ausalt soovitan seda raamatut lugeda. Seal on palju näiteid ja nõuandeid, millised tavalised sõnad ja väljendid võivad lapsele sisse jääda ja tema päris sisemist mina kohutavalt muuta. Ükski emotsioon ja tunne ei kao, neid saab matta, aga nad tulevad kuidagi välja. Kas siis depressiooniga, mille põhjust sa ei mõista, tervisehädade või sõltuvustega.

Raamatut leiad näiteks SIIT, aga käsi südamel, mingi reklaamartikliga tegu pole. Lihtsalt huvitav lugemine.

Mis head raamatut teie viimati lugesite, mis tõeliselt mõtlema pani?

Mingisuguse umbmäärase käekotitäie asju olin ma ennegi “kokku pannud”, aga täna panin siis ikka selle niiöelda päris koti kokku, sest juba homme tiksub täis 37. rasedusnädal, mis tähendab seda, et kui Lemps peaks nüüd pea välja pistma, oleks tegu igati õigeaegse beebiga. Ma muidugi seda ei arva, et ta järgmisel nädalal sünnib, aga ülejärgmise kohta ma pead anda ei tihka, seega parem las see kott olla heaga koos. Mõned asjad on sealt veel ikka puudu, aga no selline elementaarne kott on nüüd koos, et midagi väga hullusti puudu jääda ka ei tohiks. Vaatab, ehk viitsime homme kuskile Ülemistesse vms ronida, siis saaks need puuduolevad asjad ka ära osta ja kotti visata. Aga mis ma siis praegu kotti ladusin? Ps! Tsekka ka kolme aasta tagust postitust, kui ma Mari oodates haiglakotti pakkisin SIIT.

Riided lempsule haiglas olemiseks ja koju toomiseks. Endale üks mõnus tudukomplekt, paar paari pesu, must top, sokid ja villasokid, sest susse ma kaasa tassida ei viitsi. Puudu on imetamisrinnakad, aga need ma proovingi lähiajal ära osta. Ma tahan neist jumala tavalisi, mis meenutavad spordikaid, ilma tugikaarteta esialgu, sest jumal teab, mis mõõtmeid mu tissid otsustavad hiljem võtta.

Lempsule ma nii palju riideid kaasa ei tassi kui Marile. Esiteks ma olen ikka üsna kindel, et ma üle 24 tunni haiglas olla ei kavatse ja äärepealt oleksin üldse kaasa pakkinud vaid Anu õmmeldud kojutoomise komplekti, aga noh praegu pakkides panin ikka igaks petteks ühe tudukombe ka kotti. Lisaks selle vasemapoolse kombe koju toomiseks. Kuigi ma just ostsin Lempsile ka 50 suuruses paksema kombe, siis meil on tegelikult turvahällil see soojakott olemas, seega peaks tal niimoodi igati soe olema. Lisaks on see valge asi ka ainukene ese, mis oli esindatud ka Mari haiglakotis :) Muidugi mummukesed on tal ajaga kuskile kadunud, aga mis seal ikka.

Kuna see sünnitus on üks rõve ja verine tegevus, siis selle tarbeks pakkisin kotti ka võrkpüksid ja suured sidemed. Lisaks Lempsule veel paar Naty mähet (ma tervet pakki ei hakka kaasa tassima) ja Bio4You poest saadud niisked salfakad. No, nii igaks juhuks. Ehk kuluvad lapsele või mulle marjaks ära.

Hügieenikott sai muidugi kõige rohkem täis, sinna mahutasin ma hambaharja, deodorandi, hambapasta, purelani testrid, huulepalsami ja igaks sajaks juhuks ka ripsmeduši ja muidugi punase huulepulga. Ma panin praegu vannitoast mingid suvalised šampooni ja palsami ka sinna kotti, aga tegelikult mõtlesin ma Minikosmeetika.ee lehelt mingi väikse komplekti tellida, et oleks vähem asju tassida. Siis on seal veel Multi Mam kompressid, mida ma olen kuulnud, et emad kiidavad.

Vot nii. Isikut tõendav dokument on mul nagunii kaasas, mingi veepudeli ostan ka teel haiglasse kuskilt bensukast kaasa, saaks veel siis need imetamisrinnakad ja väikse šampooni-palsami ka kotti, oleks vast ideaalne. Nõme on lihtsalt see teadmatus, et no kaua ma seal haiglas olema pean. Sest Mari ajal läksin ma haiglasse 10.10 kell 20.00 ja sain koju 11.10 kell 13.00, seega ei läinud mul kaasavõetud asjadest pea mitte midagi vaja. Muidugi sellele ma lootma jääda ei kavatse ja sellise “igaks elujuhtumiks” koti tassin ma ikka kaasa. Või noh, lasen Kardol tassida.

Mis arvate, on kõik vajalik olemas, või peaks veel midagi kotti pistma? 

Alles paar nädalat tagasi ma rääkisin, et pole midagi nii hullu rase olla. Vähemalt niimoodi ma loen siitsamasest blogist. Kas ma valetasin? Kas ma olin maani täis, et sellist juttu ajasin? Mis alatu vale see oli?! Praegu on küll sellie tunne, et loodus teeb oma tööd ja kui ma iga õhtu mõtlen, et no enam vast hullemaks minna ei saa, siis järgmiseks päevaks on loomulikult muidugi hullem.

Okei, ma ei hakka isegi teesklema, et ei oleks neid, kellel ongi päriselt MEGA hull. Ala need, kellel on preeklampsia või mingi muu ohtlik tervisehäda rasedusega kaasnenud. Mul ei ole. Ma olen lihtsalt harilik rase, kelle emakas lõppeb punkt kahe tissi vahel. Reaalselt nagu. Ma arvasin, et need lapsed raseduse lõpus alla vajuvad, aga Lempsi kompass on vist rikki läinud, sest tema üritab miskipärast aina kõrgemale ronida.

Muidu ei oleks mul sooja ega külma, kus ta ennast parasjagu mugavamalt tunneb, aga kui ma nii üleni last täis olen, ei saa ma enam pmst üldse muus asendis olla, kui jumala tikksirgelt istuda või lamada või seista. Igasugune väikseimgi kummardus või küürus olemine kulmineerub oksega kurgus või sellise tundega, et ma pressin selle beebi enda sees katki. Seega vähe sellest, et ma kõnnin tikksirgelt, lisandus sellele ka see, et ma kõndides meenutan puust jalgadega parti. Sellele imelisele enesetundele ei aidanud kaasa ka see, et kui Gerda eile külla tuli, siis ta hakkas mind vaadates naerma ja ütles, et ma näen välja nagu muumitroll…

Seega jah, ma olen ametlikult selles puntkis, kus ma mõtlen, et olgu see sünnitamine nii valus ja jube kui tahes, kui õudne see võrreldes mu igapäevaga ikka olla saab? Niiet ma olen valmis. Tulgu see Lemps kui tahab, mina jalgu ristis ei hoia (ega saakski). Mu keha lihtsalt ei mahuta rohkem last.

Uskumatu on aga see, et mõelda vaid, see ongi loetud nädalate küsimus, millal ma uue beebi saan. Alles ma ju jäin rasedaks ja nüüd siis tuleb ta juba varsti välja. Oh jeerum! Huvitav, et see aeg ikka üsna usinalt lendab. Varsti olengi vanamutt valmis.

Aga kuidagi selline rahu tunne on peal. Enne kogu aeg tõmblesin ja taidlesin kõike teha, nüüd on selline tunne, et küllap kõik ka selleta laabub. Ma ei karda enam sünnitama minna, ma ei põe enam, et “issand, äkki kodu on segamini” sest ma ju näen, et ei ole ja isegi kui natsa oleks, mis siis ikka saaks. Ma sain Marile sünnakingi välja valitud (okei, Kardo valis), bronnisin talle sünnaks koha ära, tellisin väikse koogi ja nüüd tuleb lihtsalt oodata. Isegi Lempsi nimi on nüüd 100% paigas, sest ma tellisin talle nimelise mõmmi :D

Esiteks ootan ma uut nädalat, et oma magamistoa pildid kätte saada, järgmisel nädalal peaks nüüd päriselt ka vanker kah tulema. Neil olid seoses selle uue mudeli üle maailma müügile paiskamisega väiksed kulleriprobleemid, kuna ma olen Eestist siiani ainuke, kes selle saab. Ainult seda ma ei tea, et kas ma siis peale seda ootan Mari või Lempsi sünnat. Mul on ikka veel tunne, et lemps tuleb varem, aga kui palju varem, seda teab vaid taevaisa.

Mida te ootate?

Täna, umbes kella 12st saadik on mul nõrgad toonused olnud. Mitte valusad otseselt, aga pigem sellised, et kõht läheb kõvaks ja alakeha ja just eriti alaselg, tõmbuvad krampi. Noh, umbes nagu ebamäärased päevade valud. Käisin vahepeal vannis, aga ei miskit, ikka 2-4 minuti tagant tuleb lainena kõhukramp ja seljavalu. Ma üritan siin mingit programmi ka nende mõõtmiseks kasutada, aga ma unustan kogu aeg STOP vajutada, mistõttu ei pruugi need kuigi adekvaatsed tulemused olla.

Ma esiti mõtlesin, et küllap on need samasugused feik valud, nagu eelmine kord, kui ma haiglasse tormasin, sest siis ma küll päriselt ei uskunud, et ma sünnitan. Lisaks oli mul hirm, et äkki ma ise oma rahmimisega olin endale liiga teinud ja tahtsin pigem kontrollis käia, et kindel olla. Täna ei ole ma aga füüsiliselt lillegi liigutanud, seega on sellised regulaarsed tuhud siiski päris imelikud. Ma tahaks öelda, et ma usaldan oma keha ja tunnen teda päris hästi (oleme 26-aastat sõbrad olnud), aga seekord ma ei oska küll öelda, et kas see on päris värk või mitte.

Ühest küljest, äkki on? Mariga hakkas ka sünnitus samamoodi nõrkade päevade valudega. Valud on lausa narr öelda, sest mul näiteks praegu just on üks “valu” ja see ei võta mult isegi väikest puhinat huulilt. Ainult alakeha läheb krampi ja on selline tuimalt valus. Selline suvaline “valu” ühesõnaga, mida võiks võõrelda gaasivaluga.

Samas kui ma loen enda postitust Mari sünni hommikust (siit), siis on seal kirjas, et mul tuli limakork ära, mida ma muuseas üldse ei mäleta, aga no igatahes seda ma täna küll näinud ei ole. Seega arvatavasti on tegu lihtsalt libakatega, mida pidid kogema vist enamik rasedaid. Lihtsalt imelik tunne on sees.

Imelik, sest need “valud” on mind muuhulgas muutnud ka närvihaigeks. Nimelt oli mul kindel plaan koos Mariga lõunauni teha, et need üle magada ja mitte enam nendest mõelda, aga selle asemel otsustas Mari, et ta kisub mu silmamune lahti, kargab voodis ringi ja teeb ühesõnaga kõike, mis ei liigitu magamajäämise alla. Tund aega suutsin rahulik olla, siis käratasin Mari peale, siis läksin akna peale Kardo peale röökima ja lõpuks karjusin veel Lotte peale kah.

Nüüd istun poolvihaselt voodis oma kuradi laine”valudega”. Poolvihane, sest Kardo sai õnneks Mari magama, aga need toonused on nii ebamugavad. Kui need tõesti on libakad, kaua need kestma peaks? Nelja tunniga nad igatahes oluliselt hullemaks pole läinud.

Eks ma siis ootan edasi ja vaatan, mis elu toob. Õhtul läheme igatahes sünnale :D