Teate, mis on hullult lahe? Lende on kuidagi nagu tööle läinud. Plõks ja ta vaatab uurivalt ringi, ei ole kulm enam nii kortsus ja kui ma tobedaid hääli teen, siis tuleb ta näole suur, hambutu naeratus. Nii vahva! Seega oli tagumine aeg avada uhke kingitus, mis meie kuuse alla ennast jupp aega tagasi sisse seadis. See saadeti meile Karloova (LINK) poolt ja nüüd, kui Lendekene maailma rohkem uurib, meeldib talle kaare all aega veeta ja seal oma telje peal pöörelda. Ja mida aeg edasi ja mida rohkem ta oskama hakkab, seda rohkem on tal seal ka teha. Vaadake ise, kui armas see on!

Põhja peal on erinevaid vahvaid asju ja kohti, mida laps avastada saab. Lisaks mõõdupuu, mille abil võimalik last mõõta või niisama seal lahedaid pilte teha. Selles suhtes, et see kaar käib väga kergesti teki pealt maha, seega võib ka laps niisama tekil lebotada, ku soovi on. Või noh, kui pildistamiseks läheb. See on mõnusalt paks ka, lapsel hea ukerdada.

Mul on kogu aeg häda, et mitte ainult Lendele see tegelustekk ei meeldi. Sinna viskab hea meelega pikali ka Mari, see on veel täitsa okei, sest noh, ta on ka laps ja las vedeleb siis õe kõrval kui tahab. Nirum variant on see, kui sinna läheb pikutama Kurg või Lotte, sest siis on see üleni karvu täis ja mina pean, nagu loll, seda karvavabaks kasima, et lapse sinna peale panna tihkaks.

Iga tasku ja uksekese seest leiad midagi uut. Näiteks peegli, närimisrõnga ja muud säärast huvitavat, läikivat ja krabisevat. Kõik need asjad on beebidele hirmus arendavad ja põnevad avastada. Lendele veel mitte, aga isegi kolmeaastane Mari avastas huviga ja tegi lossiuksi kinni ja lahti.

Osade tähekeste sees on helisev kellukene, mis tita puudutamise peale hellalt helisema hakkab.

Karloova teeb sellised tegelustekke suurena ja väiksena, poistele ja tüdrukutele. Selle kollektsiooni nimi on neil väike prints ja väike printsess. Sellesse kuulub veel vahva kõlisev võlukepp, tegelusrätt ja peolipsukesed. Igaüks armsam kui teine. Super kingitused kellelegi katsikuteks või baby showeriks. Kuigi praegu on vist aktuaalsem jõulukinke soovitada, siis vot Karloova lehele saatke kõik need, kes teie beebile midagi kinkida tahavad!

Võlukepikesed

Tegelusrätikesed

Ma vaatasin nende lehel ringi ja avastasin, et neil on teine kollektsioon veel, nimega hea algus. Seal on selline pruunides toonides, unisex mängutekike täitsa olemas ja ka mega vahva, aga minu südame võitis see voodipehmendus. Armas jõuluvana, tooge see keegi Lendele (Kardo, see vihje on sulle :D). Te lihtsalt vaadake seda! Ma pole nii ägedat lahendust küll veel enne voodipehmenduse osas näinud. Mul oli enne tavaline valge, aga andsin selle vooditaskuga ühes ära. Aga vot see on super äge! Eks?

No ja teile mõeldes teeme nii, et kõik, kes hakkavad Karloova fänniks Facebookis SIIA KLIKKIDES ja jätavad kommentaariks, et mis on teie lemmiktoode nende lehelt (valiku leiad SIIT) siis loosime välja ühe tegelusrätikese, mille saab juba jõuludeks ka kätte, et kellelegi kuuse alla sokutada. Kuna aga nende asjad on nii vahvad ja raudselt tuleb ka uusi kollektsioone, siis kindlasti jätkub ka meie koostöö ja teile võimalus ka tulevikus midagi kinkida :)

Ma olen selline inimene, et tahan kõiki asju KOHEMAID! Seega ärge imestage, et ma päevapealt tahtsin lahti saada Lende vooditaskukesest, sest mul oli plaan meie voodi kõrvale panna hoopis võrevoodi, et praegusest võrekakohast teha hoopis endale kapike. Siis avastasin ma, et meie eelmisel võrevoodil ei läinud külg maha, seega oli mul eluga vaja uut võrekat, sellist, kust ikka küljed maha ka käivad. Kuna mähkimiskummut on meil NaguUus poest pärit, siis otsustasingi osta ka sellega sobiva voodi. SELLISE.

NaguUus poes on muidu väga kiiresti vahetuv kaup, sest igasugused tooted ostetakse neilt alati nii ruttu ära, et ma julgen pakkuda, et enamik tooteid ei jõua kodukalegi, kui juba ära müüdud on. Näiteks täna on lehel üsna palju kraami – uue kauba aeg, aga ega seda lõbu kauaks pole. Mööblit on neil aga õnneks tihti saada, seega uurisingi nende käest, et kas valget OBaby võrekat on ja jaatava vastuse peale olin ma küll rõõmus, aga siis ma jäin jälle kimbatusse. Ma nimelt tahtsin seda saada juba kokkupanduna, aga selle transportimiseks taksost ju ei piisa. NaguUus pakkus selle peale välja, et nemad teevadki suuremate asjade transpordil koostööd CargoBuildiga, et äkki sobiks, kui nad nendega voodi saadaks. See oli ülihea, sest nii ma ei pidanud sõpru painama, et kle pliis too ja tee. Lisaks jäi Kardol ära voodi kokkupanemise vaev.

Järgmine päev olid poisid mul voodiga ukse taga. Erti haige oli see, et need olid jumala kenad, noored kutid ja mina nägin välja nagu viimane kodutu, oma pesemata juuste ja piimase t-särgiga. Nad tassisid voodi isegi üles, magamistuppa ja olid supersõbralikud ja viisakad. Tublid poisid! Edaspidi tean nende teenuseid kasutades ennast vähe normaalsemaks kasida :D

Aga nüüd ongi meil voodi kõrval võrekas. Vot nii.

Voodipesu: Biri Crafts (LINK) Muuseas, Mari voodis on samasugune, aga suurem lihtsalt. Selle pärast Mari padi Lende tekiga kokku sobiski :D

Kassiemme ja kassissi: Liisi tehtud

Voodi: NaguUus (LINK)

Voodikate: Tänu Miramiile Jyskist ostetud. No nii ilus! Ainult, et käte värisedes tellisin ma endale kogemata kaks tükki nende e-poest. Ups. Aga maksis 19.90€! Muidu maksavad voodikatted ju roppumoodi rahhi.

Ärge muretsege – Lende siiski padjaga ei maga, aga Mari, pagana suslik, leiab, et see on parim koht, kus endale pesa teha ja nõnda tõi ta oma padja sinna. Ja kuigi ta enamasti ikka oma naris magab, siis on hea ju teinekord õe voodisse ka kerra visata ennast. Eriti kuna seal on eriti pehme vedrumadrats (link) ja Mari, vaene hing, peab oma voodis leppima poroloonmadratsiga. Ups :( Aga kuna Lende on öösel nagunii enamasti minu kaenlaaugus, siis on hea Mari võrekasse suunata, kui ta öösel meie juurde koperdab ja keegi teda tema voodisse tagasi viia ei viitsi. Siis jääb meile ka voodis ruumi.

Nüüd on vaid üks mure. Kust leida väiksed erimõõdus lükanduksed. Ja võimalikult kiiresti ja KOHE! Ootan head nõu :D

Sorri, Lende. Sinu armastuskiri on jäänud 9 päeva hiljaks, sest mul on nii kohutavalt kiire. Kiire on see tunne, kui sa silmad lahti teed ja tahad süüa, KOHE. Siis see tähendab, et sul on kiire. Emme on võtnud endale kuidagi jube palju kohustusi ja paraku öösiti tahan ma magada, seega loodan, et andestad mulle selle väikse viivituse.

Imelik on see, et kui ma vaatasin, mida ma su õele teisel kuul kirjutasin (siin), siis ma tahaks peaaegu samu asju öelda. Noh, näiteks seda, et mul on tunne, et sa oled meie pereliige juba ammuilma olnud. Muidugi see on ka vist ainuke sarnasus, sest kui sinu õde ainult istus ja rõõmustas, siis sina oled meil rohkem tõsine ja puuriva pilguga.

Viimasel nädalal oled sa justkui kuidagit tööle hakanud, vaatad ringi, mulle otsa ja isegi naeratad mõnikord nii laialt. Aga kohe läheb siis kulm kortsu tagasi, nagu sul oleks lausa piinlik, et sa üldse naeratanud oled. Ei tea mina, kuidas see võimalik on, et meiesuguses peres üks nii tõsine liige on, aga noh, keegi pidi siis järelikult meid ka tasakaalustama. Lisaks loodan ma, et sinust saab see pereliige, kellele meeldib koristada, raha koguda ja oma vaeste vanemate eest hoolitseda :D

Suur jurakas oled sa küll. Ma vaatan Mari teise elukuu pilte ja ta näeb sinu kõrval välja nagu nälginud orb. Isu on sul küll hea ja su kasvavad voldid on minu meelest nii nunnukesed ja armsad. Ole lihtsalt õnnelik, et iga naise elus on periood, kus keegi vaatab ta pekke ja mõtleb, et see on imearmas. Ja kui sa hea mehe leiad, nagu sinu lihane isa, siis võid sa veel täitsa hilisemas eluperioodis sama kuulda, kui hästi läheb :D

Me käisime tegelikult su sünnipäeval pereõe juures ka, kus mulle öeldi, et sa oled 62 cm pikk ja hästi natukene alla kuue kilo. Ma täpseid numbreid ei mäleta, sest mul on see paber kuskile kadunud, aga noh umbes nii see oli. Arstitädi kiitis sind, et sa kosud ilusti ja kutsus sind terve visiidi nime asemel “paksukeseks”. Ma ei tea, kas see oligi põhjus, miks sa lõpuks seal nutma hakkasid? Ma hakkaks ka, kui keegi mind mitukümmend mintsa paksuks kutsuks, aga ära solvu. Sa oled väga nunnu ka paksukesena.

Paksuke või mitte, aga sa lased mul ööd läbi magada (enamasti), sa vaatad mind oma ilusate silmadega ja naeratad, ning mu süda sulab. Ma saan oma nina sulle kõrva taha panna ja olenevalt su puhtuseastmest tunda siis kas hapupiima või beebilõhna. Ja su tillukese juuksed ei paistagi ära kukkuvat, seega saan ma sind pehme harjaga kammida ja sulle “soenguid” teha ja see on nii naljakas.

Ma just siin juurdlesin ükspäev, et sa oled selle pärast ka naljakas beebi, et mõnikord sa nutad ja oled elus pettunud ja midagi ei aita. Ei kussutamine, õõtsumine, musitamine – ei midagi. Ja siis lõpuks sa rahuned, kui ma su lihtsalt maha panen ja omaette jätan. Ma esimest korda kuulen sellist asja, et beebi nutaks selle pärast, et tahab lihtsalt rahus üksinda lamada.

Sulle meeldib: vees hulpida, üle õla visatud olla, jalgadega-kätega võimlemine, õõtsutamine, musitamine ja see, kui keegi hästi laia naeratusega sind vaatab.

Sulle ei meeldi: lutt, paljas olemine (mis on imelik, sest paljas olemine on su õe vaieldamatu lemmik).

Piltidel siis vasakult sina kõhus, sina paaripäevasena, sina ühekuusena, sina kahekuusena. Anna andeks, et need on kõik erinevates riietes ja erinevatel aegadel päeva jooksul tehtud, aga kui sa mind lähemalt tundma õpid, siis sa näed isegi, et ma pole mingi perfektsionist, aga vähemalt ma armastan sind ja üritan sinu jaoks midagi kena teha, nii et jah :D Pole vast hullu ka erinevate riietega, eksole.

Imelik on see, et ma kunagi mõtlesin, et kas ma suudaks üldse teist last sama palju armastada, kui esimest. Heh, oleks ma vaid teadnud, et see nii kukepea saab olema! Kes oleks võinud arvata, et minusuguse, seest surnud naisterahva, sees üldse nii palju luwwi peidus on?!

Igatahes, ma armastan sind küll väga-väga-väga. Ja ma loodan, et mul õnnestub sind päästa sellest, et su isa sulle steroide süstima hakkaks, et sa kiiremini suureks kasvaks ja temaga Kataani mängiks. Ma luban, et ta on tegelikult üks tore mees ja isana veel eriti hea. Näiteks eile ütles ta: “Mari sõi õhtusöögiks nii vähe kana, peame talle kindlasti kommi peale sööma, et kõht täis saaks!”. Oeh, oleks mul selline isa olnud, nagu teil, mugulatel!

Aga ok, ma pean selle uhke kirja lõpetama, sest sa praegu magad õndsat und ja su õde tahab torni ehitada, pole siin aega raisata!

Oh õnn ja rõõm, Mari on jõudnud faasi nimega “iii taha!!”. Ta “iii taha” mitte midagi! Iii taha süüa, iii taha vanni, ii taha vannist välja, ii taha õue, iii taha tuppa, ii taha käsi pesta, ii taha mustade kätega olla, ii taha “Seks ja linna” vaadata, iii taha multikaid, ii taha Lottet, ii taha, et Lotte puuris on, iii taha titat opa, iii taha, et tita minu opa on, iii taha värvida, ii taha värviraamatut ära panna. Püha issand jeesus. Mulle tundub muidugi, et enamus asju on moe pärast “ii tahetud”, sest mõnikord ma ikka pakun talle seda, mida ta just väitis, et ei taha ja siis ta ikkagi võtab vastu.

Mari sai mu huulepulga kätte, aga kui ma ütlesin, et tule siis emmega pildile oma värvitud huultega: “IIIII TAHAAAA!” röökis ta mulle kõrvaauku. Mina nabisin ta ikka kinni. Tugevamate võim :D!

III TAHA MUNA! Saate aru, isegi üllatusmuna ei taheta :D

Teate, mida ta ALATI tahab? Mu telefoni :D

III TAHA issi ja titaga pildile. Kui ma ütlesin, et mine siis pildilt üldse eemale: “IIII TAHA!”. Nõnda ta siis istus seal ja nokkis nina :D

Mari mängis hommikul lauamängu. “Tahad, emme mängib ka?”. Vastu sain sellise pilgu ja: “III TAHAAA!!”. Fain…

Ja kui ma nüüd peaksin ette loetlema kõiki sõnu, mida Mari kasutab, siis ma jääks jänni, sest juba on neid nii palju, et ei oskagi kokku lugeda. Mis eriti haige, ma avastasin, et ta kordab inglisekeelseid värve. Vaatab juutuubist mingit videot, kus värvitakse palle ja siis kordab “giiin, eeed, ello!” :D

Täna värvis oma veeraamatut ja seal oli elevant, kelle lont jões on. “Joob piima!” teatas Mari. Ma ütlesin, et jões on ikka vesi, et elevant joob vett. “III TAHA! JOO PIIMA!” röökis ta mulle vihaselt vastu ja viskas raamatu maha.

Üldse Mari on nii naljakas. Näiteks ükspäev tõi ta endale vannitoast rinnapadjad, istus diivanile, pani padja käe alla ja pleedi peale, nagu mina seda teen ja siis nõudis: “tita opa!”. Kui ma andsin, siis teeskles Mari, et annab titale süüa. See oli lihtsalt nii naljakas. Ise räägib püüdlikult: “tita piima juu!”.

Üks lemmikasjadest on ka appi karjumine. Iga kord, kui avalikku kohta läheme, jookseb Mari appi karjudes minema. Mina siis jooksen talle järele nagu mingi segane ja üritan olla võimalikult selle näoga, et ma ei ole just seda last ta emalt varastanud :D

Ahjaa, me Mariga mängime seda mängu, et näita kus on hambad ja juuksed ja käed jne. Ükspäev Mari tegi mulle pulli ja iga kord, kui ma küsisin, et kus on emme suu või silmad, pani ta mulle näpu näole, ütles: “pepu!” ja itsitas pihku. Mu enda lihane laps kutsub mind persenäoks…

Oh seda Marjunni küll.

Mõnikord on mul tunne, et ma olen mingi võõrkeha siin universumis ja et ma ei jaga maailmaasjadest maad ega mütsi. No näiteks see poleemika, mis tekkis peale Mari sündi, et osad inimesed leidsid, et ma sünnitasin avalikult ja et tegelikult ei tohiks üldse nii väikest last laivis näidata ja mida kõike veel. Mina ise probleemi ei näinud, sest minu meelest ei olnud selles videos, mis ma enne sünnitust tegin, midagi häbiväärset või rõvedat või traumeerivat. Ma ARVAN, sest ma pole siiani julenud seda vaadata… Ja see video peale sünnitust oli ka minu meelest täitsa tore, sest nii paljud elasid ju meile kaasa ja minu meelest tundus vahva nüüd teada anda, et me täitsa elus oleme. Kui mina muuseas sünnitust veel kartsin, siis mulle andis superpalju lootust Miss Liina videoblogi sünnitustoast, kus ta täitsa kõbus tundus ja üldse mitte kahte lehte laiali rebenenud ei tundunud :D Seega lootsin, et ka minu videol ehk selline efekt kellelegi on. Kas oli, seda ma ei tea.

Aga no eile jagasin ma Malluka FBis üllatust, et üks neiu on oma sotsiaalmeediasse lisanud video, kuidas ta mingi kutiga konkreetselt keppi teeb. Ärge saage valesti aru, ma olen enne ka keppi tegevaid inimesi videopildis näinud, selle jaoks on lausa spets saidid ja nii, aga ma olin tõesti shokeeritud.

Muidugi me elame vabal maal ja kui minu jaoks oli ok teha videot sünnitustoast, siis järelikult oli tema jaoks ok teha videot sellest, kuidast ta mingi tüübi otsas ratsutab ja küsib: “sa said ainult kolm korda väääääää?”. Lihtsalt mu esimene mõte – vaene ema. Kuigi kunagi ma mainisin, et selle tüdruku insta on nagu pornostaari oma, mille peale ta EMA mind ka morsaks sõimas, nii et võib-olla vaatab see ema seda nikkumisvideot ka, heldimuspisar silmas ja mõtleb, et ooo, nii tubli tütar mul, ma tõesti ei tea.

Aga kui ma kunagi enda tütrest sellist asja näeks, siis ma paneks vist küll paela kaela. Või mõtleks vähemalt, et issand jumal, mida ma tema kasvatamises nii valesti teinud olen, et tal selline tähelepanupuudus on, et sellist asja sotsiaalmeediasse postitab. Muidugi võib igasuguseid segaseid tulla ka korralikest peredest, ega seda iial teha.

Ühesõnaga, kui ma eile jagasin seda imelise seksivideo uudist Malluka lehel ka (sest ma tõesti olin siiralt hämmingus), siis lendasid ikka mõned peale, et ma olen Eesti esikiusaja :D Jeesus kristus… Keegi paneb üles video, kuidas ta ratsutab mingi tüübi šhlongi otsas ja mina olen kiusaja, sest ma ütlesin, et see on vähe piinlik? Vabandage, kas me elame paraleeluniversumites?

Samas Kim Kardashian sai ka seksivideoga kuulsaks, äkki see mumm tahab ka saada? Kui jah, siis saab ta ju hetkel enda kauaoodatud promo. Küll aga loodan ma, et kui ta kunagi pere loob, et ta siis selle video netiavarustest kustutab, sest ma mäletan, et mul omal ajal oli “iuuu” vaadata, kuidas mu vanemad musigi teevad. Veel vähem tahaksin ma näha oma ema mingi kiisunäoga mingi onu otsas hüplemas ja pornohääli tegemas. Aga nagu me kõik teame, ega netist miski kunagi ära ei kao.

Nüüd aga küsimustelaviin: kuhu see avalik elu edasi läheb? Avalikud sünnitused on ju täitsa olemas, netis üleval. Avalikud abiellumised, avalikud lahutused, avalik elu to the max. Nagu näha, siis on ka juba ok panna netti enda seksivideosid ja hoopis sellele viltu vaatamine on nõme, mitte video ise.

Ja emad, mida teie teeksite, kui te oma lapsest sellist video näeksite?

Ps! Ma igaks petteks lisan, et ma ise seda neidu kuskil ei follow, et jumala eest ta pornost osa saada ja siis blogis imestada. Ühte gruppi postitati see video inimestele vaatamiseks.

Ps2! Parim oli kommentaar, et ma olen lihtsalt kade. Jah, ma olen kade, et ma ei ole veel nikuvideot netti pand. Krt, jõuti ette minust, ma tahtsin ju ise essa olla ja uuuuuuh-aaaah rööökida kaamerasse :(

Ma olen suur kaltsukatearmastaja, aga ära ei ütle ka korralikust kirbukatuurist. Ma Tallinnas neid palju ei teagi – sadamas ühes käisin, aga seal olid päris kallid hinnad. Ühte tean veel mustakal ka, aga seal oli jube väike valik. Igatahes kutsuti mind kaema Sarapuu kirbukat, mis avas nüüd ka Tallinnas uksed. Tartus on see ka ja väga edukas. Tallinnas asub see nüüd Juurdeveo 26. Kunagi oli seal USA Today. Nüüd see näeb palju tuusam välja.

Seal on niiiiii palju bokse, vist pea 300 erinevat, niiet see ongi vist Eesti suurim kirbukas. Noh, muidugi see alles avati ja nii palju seal veel inimesi asju müümas pole, aga no vaikselt juba täituvad need boksid seal küll. Mina kahmasin enda alla kohe kaks, sest mul ei mahtunud kraam ära.

Viisin sinna enda asju, Mari asju, üldse igasugust kraami! Ma kavatsen täna koristada ja vaadata, ehk ma saan sinna midagi juurde veel viia. Hea ongi see, et sinna võib viia absoluutselt kõike. Kodukaupadest vankrite ja mööbli ja taldrikuteni! Muidugi ka raamatud ja ehted ja riided ja noh… KÕIK!

Ülakorrusel on mängutuba lastele ja praegu ehitatakse sinna ka kohvikunurgakest, kus saab küpsist süüa ja kohvi juua. Eriti hea on see meestele, kes peavad naiste järele ootama.

Praegu on seal boksirendiks aasta lõpuni soodukad: kõik boksid poole hinnaga ehk siis 7€, 8€ ja 9€/nädal. Soovitan kindlasti tsekkima minna. Mina viisin sinna oma asju, aga ikka sain teistest boksidest kah head-paremat. Näiteks selle kleidi kolme euroga:

Lendele sain ma sealt selle “ujumisrõnga”, mis saab lapsele ümber kaela panna, et tal hea vannis heljuda oleks. Ma proovisin järele, Lendele väga meeldis! Basseinis oleks sellega ka vast mugav käia. Leiutatakse vast ikka igasugu imeasju siin ilmas. Ühed sukad ostsin ka, aga need sõi Lotte ära…

Kolmele lugejale loosin välja võimaluse oma asju täitsa tasuta müügile viia ja seal hoida kuni 15da jaanuarini! Selle jaoks hakka Sarapuu kirbuka sõbraks FBis SIIN ja jäta komm, et soovid osaleda! Aga ok, ma nüüd sahtleid kraamima ja vaatama, mis asju ma sinna juurde viin :)

Kirjutad lastest – Mis õigusega sa lastest kirjutad, nad pole sulle selleks nõusolekut andnud!

Ei kirjuta lastest – Mis sul lapsi polegi või?

Kirjutad endast – Jube, muu sul ka on kui sina-sina-sina?

Kirjutad teistest – Ela oma elu!

Kirjutad päevas paar postitust – Sul elu polegi? Tegele oma lastega!

Ei kirjuta terve päeva – Surnud oled või? Kirjuta kah midagi!

Kirjutad oma rõõmudest – Raudselt teeskled ideaalset elu!

Kirjutad oma muredest – Appi, sa oled alati nii negatiivne!

Kirjutad reklaampostitusi – Su blogi on nagu Kodu Anttila, ainult reklaam!

Kirjutad millestki arvamuspostitusi – Mis see sinu asi on?

Kiidad midagi – Raudselt teed salaja reklaami!

Laidad midagi – Mida sa kütad intriigi üles? Midagi sulle ei sobi!

Ütled, et lastega on raske – Miks sa üldse lapsed said, kui raske on?

Ütled, et lastega on kerge ja hea – Mida sa promod siin laste saamist, kõik ei taha lapsi!

Kirjutan välja minemisest – Tegele parem oma lastega!

Tegelen lastega – Sa oled ikka selliseks kanaemaks muutunud!

Kirjutan intrigeerivatel teemadel – Vastik intrigant!

Kirjutan võimalik vähe intrigeerivatel teemadel – IGAV OLED!

Iga aasta korra panen ma endale pikendused ja iga aasta korra vannun ma, et enam iial ma pikendusi pähe ei pane. Ütleme siis nii, et selle igaaastase traditsiooni esimene osa on nüüd tehtud. Sedapuhku seadsin ma oma sammud taaskord Cybercat salongi, sest reaalselt on see vaieldamatult kõige soovitatum koht, kuhu pöörduda, kui sul on pikendustesoov.

Terve see päev oli megakiire, esiti oli mul kolm pildistamist, siis tormasin Ülemistesse ja seejärel salongi, kus ma sain juuksed + meigi ja siis jooksime stuudiosse, et mõned kenad pildid kah teha kogu sellest tulemusest. Lende oli tubli kaaslane ja pidas ennast nii inimlikult üleval, kui üks kahekuune inimene inimlikult end ülal pidada saab. Muidugi vahepeal kussutas teda fotograaf, siis meikar ja mingil ajahekel isegi pikenduste paigaldaja, aga no saime üheskoos kenasti hakkama.

Millisena ma siis salongi läksin? Olgu öeldud, et ma meelega ei olnud ennast kamminud ega meikinud ega kasinud, ma vist üldiselt muidu päris niiiiii räme ka pole (vähemalt seda kinnitan ma endale ise).

Seljas on mul selline asi nagu MEMME imetamiskleit, mida teevad andekad inimesed Lätist. Nad saatsid mulle selle jõulukingitusena ja noh, super kleit! Nii mugav on imetada, ilma, et ma endal pool ihu paljaks koorima peaks. Lisaks näeb väga ilus ja jõulune välja :)

Pikendustega on see miinus, et esiteks võtab see pähe panemine jube kaua aega, aga ilu nõuab ohvreid. Pikenduste pluss on see, et pärast oled megailus ja saad ringi kablutada nagu printsess muiste. Minule läks pähe 140 salku, kui ma õigesti mäletan ja nüüd on mul selline paks ja mõnus pikk pats. Muidu on mu juuksed suht ludukesed. Aga kuidas need juuksed pähe said, saate vaadata allolevast videost, mille tegi Maigret. Jah, lisaks meigile teeb see usin inimene veel videosid kah ja no kohe väga lahedaid!

Ja no mis mul siin enam ikka lobiseda, kui näitan endast hunnikus pilte kauni soengu ja uhkete kleitidega, mis on pärit Kleidibutiigist. Nagu jeesus küll, kui ilusad kleidid neil on! Oleks ma ainult kõhnem, siis oleks muidugi valik ka suurem, aga no see on puhtalt minu enda teha, mitte kleidipoe “süü” :D

Ps! Ma osade piltide pealt vaatan, et oleks võinud juukseid kammida ka, aga no nagu öeldud, siis me tormasime ringi nagu segased ja stuudiosse jõudsime ka nii, et meil oli täpselt 40 mintsa aega pildid ära teha nelja kleidiga. Seega ma tuuseldasin seal ringi nagu poolearuline ja näen isegi üllatavalt normaalne välja :D

Muidugi kahju on see, et kogu selle ringijooksmise peale ärkasime me järgmine hommikul Lendega mõlemad haigena ja praeguseks oleme me vist kõik mingil määral tõbised. Seega ei ole mul veel oma uute kleitide ja juustega mitte kuskile minna, kui suure kampsuni sisse mähituna elutoas looteasendis lebada.

Aga, räägime siis natukene sellest, et üks naine saab enne uut aastat suure-suure kingituse, milleks on sama kaunid uued ja pikad juuksed, nagu mul on! Selle kingituse on välja pannud Cybercat ilusalong! Ja et oma uut imelist välimust jäädvustada, saab võitja uuel aastal meigi Maigretilt (vaata ta lahedat blogi siit! ma tavaliselt meigivideosid vaadata ei viitsi, aga niimoodi gifina on päris tuus). Ja muidugi tuleb kauni meigi ja pikkade juustega minna ka ägedale fotoshuudile Fotoraadiga*. Seda, kas pildistamine toimub teie enda kodus, õues või stuudios, saab võitja ka ise valida!

Et selles tuusas aastalõpuloosis osaleda, tuleb teha järgmist:

*Pane LIKE Cybercat Facebooki lehele

*Hakka ka Maigreti ja Fotograadi sõbraks.

*Jäta kommentaar, et soovid loosis osaleda!

Head loosiõnne kõigile, sest võitja loosin välja juba uue nädala esmaspäeval! Ps! Topelthääle saamiseks võid antud postitust Facebookis sõpradega ka jagada, kuid kohustuslik see ei ole!

*Ehk siis juuksed saate pähe sel aastal, meik ja pildistamine leiavad aset järgmise aasta alguses kokkulepitud ajal! Fotoraat nimelt puhkab sel aastal!

Kleit: Reserved

Kardo täna küsis mu käest, et kas meil üldse Marile ka kinki on jõuludeks. Jah, tuleb nentida, et tema on kõik oma kingitused juba ette kätte saanud, aga vaevalt, et ta nagunii ka jõuluõhtul puhta ilma jääb. Seega pole vast väga hullu. Sel aastal sadas Mari kuuse alla palju lauamänge ja ühest nendest ma rääkida tahangi, sest see on tore, lõbus, hea hinnaga ja põnev ka vanematele mängida. Meie puhul tuleb tunnistada, et Mari niisama uuris neid päkapikke ja ladus rivvi, sest mängida tema veel ei oska. No ka pakend ütleb, et 4+, aga ma usun, et kõik lapsed, kes vähegi rääkida oskavad, saavad juba hakkama. Tegemist on säärase toreda mänguga nagu “Tähelepanelik pähapikk“.

Mängu saab mängida neljal erineval moel, meie mängisime nende tillukeste kaatidega, mida iga mängija järjest võtab. Noh, näiteks “leia päkapikk, kellel on midagi kollast seljas” ja siis kõik kukuvad päkapikke krabama. Või “leia päkapikk, kellel on õun”, siis tuleb see leida ja omale kahmata. Selles suhtes on hea et tegemist pole mänguga, kus suurem nagunii võidab, sest kõik on ainult tähelepanu peale.

Ilmselt olen mina eriti tähelepanelik, sest ma ilmselgelt võitsin, Vaadake vaid mu keskel asuvat võidukat kuhja! Ma ei hakka siin tagasihoidlik olema ja ütlen, et ma enamasti nagunii võidan sellised kiiruse ja reageerimise mängud. Võite nüüd arvata, milline kolmest Kardo kuhi oli :D

Eveliis just ükspäev rääkis, et tahaks lapsele mingit lahedat lauamägu – ma soovitasin siis talle ka seda. Selline tore, saad ise ka kaasa mängida, otsida erinevaid mustreid, lugeda päkapikke kokku ja kasvõi niisama neid ritta laduda ja nendega mängida. Nagu ma mainisin, on ka hind täitsa hea – 14.90€.

Ühe päkapikumängu loosin välja kah! Selle jaoks tuleb jätta kommentaar, et kellele see mäng läheks ja juba jõululaupäeval loosin mängu välja! Meie igatahes soovitame soojalt!

Tuli praegu, kell üks öösel, tunne, et tahaks blogida. Kes mind ikka keelata saab. Sain just kõik pildid töödeldud, homseks kolumn kirjutatud ja ära saadetud, pakitäis ploomimahla sisse kulistatud, lapsed magavad, Kardo ka magab. Tegelikult peaks veel pesu ka kuivama panema, aga jumala siiralt ütlen, et ma lihtsalt ei viitsi tõusta.

Me oleme siin terve perega kõik on-off haiged olnud, algas see Mariga, tema on vist praeguseks kõige rohkem terve. Hea seegi. Ometi pidin ma täna oma sees keerava tundega postkontorisse minema, õnneks kasuisa viis ja tõi, muidu ma oleks vist poolele teele ära surnud. Asi oli nii, et mulle tulevad koju kogu aeg need lipakad, et jou tule oma pakile järgi. Kuna ma never sinna ei jõua, siis tellisin need pakid omale raha eest koju. Ainus, mis ma sain, oli see, et see kuller jättis mu värava pärani lahti, aga pakke me ei saand, sest “kedagi polnud kodus”. Ja eile oli viimane päev pakid ära tuua, muidu oleks tagasi saadetud.

Ma isegi uurisin, et kas Kardo ei saaks mu pakke kätte, aga selgus, et ei saa. Ainult auline mina. Seega pidingi ennast kokku võtma ja kiirelt ära käima. Kokku ootas mind postkontoris 10 pakki, nii et minu jõulud on vist täna kohal. Sain kätte päris palju beebide pildistamiseks mõeldud aksessuaare, fototaustu ja muid jubinaid. Lisaks hunnikus meigiasju, mille ma tellisin, kui ma nägin, et MG beauty lehel olid kõik asjad -50%. Läksin veidi hulluks.

Kinkidest rääkides otsustasin ma üleeile, et okei, teen siis Kardole ka jõulukingi. Mul siiani polnud talle midagi, sest tal pole ju midagi vaja ja noh, me oleme täiskasvanud inimesed, suva ju. Aga siis üks mõttepoiss tuli pähe, homme peaks kuller paki ära tooma. Kui see kuller just ei otsusta ainult Lottet välja lasta ja ise ära joosta.

Kõige tuusama kingi saab sel aastal küll vist väikevend, kellele ma tahtsin eriti lahe õde olla ja ostsin talle sellise moodsa asja nagu tasakaaluliikuri. Vot sellise (link). Ma ei tea neist küll mitte midagi, aga need tunduvad lahedad ja no endale ma ei hakkaks ju sellist asja ostma, seega loodan ma, et vend lubab mul ka väheke sõita. Jääb üle ainult loota, et ma oma hambaid välja ei kuku. Kahju oleks, 2000 euri oleks sellisel juhul maha visatud ja mina hambutu :D

Üldse 13aastastele on nii raske kinke teha. Oleks ta tüdruk, siis oleks lihtne, aga poistele. Mul reaalselt ei tulnud ÜHTEGI asja pähe, mis võiks sellises vanuses poistele meeldida. Raudselt see tasakaaluliikurivärk on ka “so yesterday” ja ma olen valedes elanud, ma lihtsalt ei tea!

Muidugi käis vahepeal ka viirusega Mari mu emal külas ja nüüd on mu ema ja vend haiged, seega ma pole üldse kindel kas ja millal me jõule peame. Krdi viirused!

Ahjaa, mu vanaisa tuleb mulle esmaspäeval külla. Mida talle jõuludeks kinkida, sellest mul küll õrna aimugi pole. Mida vanaisadele kingitakse? Anyone?

Millest veel lobiseda… Lende on viimased ööd ärganud 3-4 paiku ja jäänud umbes kuue-seitsmeni üles. Mis vist seletab seda, miks ma hetkel rahulikult üleval ja täiesti unetu olen. Mul endal läheb ka graafik nii paigast ära. Või noh, ongi vist juba läinud. Samas ma ei ole üldse kurb, sest ma olen vist sellist tüüpi inimene, et magamatus mind väga ei murra. St mul on raskusi ärkamisega, aga kui ma juba silma lahti teen, siis võin ma juba kell neli öösel, laps kaenlas, pesu pesta, kuivama panna, kraamida, kirjutada, pilte töödelda, Lottet sügada ja niisama telekat passida.

Midagi mõnusat on selles üksinda üleval olemises. Terve maja on vaikne, mitte keegi ei karju “EMME, EMMMEEEE, EMMMEEEE!” ja ma ei pea kellelegi korrutama, et viis korda ühe õhtu jooksul ei käida vannis. Ja ma ei pea üldse kellegagi arvestama, noh, seda muidugi siis, kui Lende ka magab. Nagu praegu.

Lihtsalt istun, vaatan seks ja linna, ning blogin. Ainuke miinus on see, et arvestades viimast paari päeva, ärkab Lende nagunii varsti üles ja selle teooria järgi peaks ma ju ka voodisse kebima.

Ok, panen pesu kuivama ja lähengi.

Head ööd!

Küll on tore, et see jõuluaeg jälle käes on. Ma olen küll vist natukene liiga vana, et jõuludest nii elevile minna kui lapsena, aga ehk järgmisel aastal saab põhjust rohkem selle jõuluajaga vaeva näha, sest siis peaks Mari ka rohkem taipama kogu sellest värgist. Kuusk on meil novembri algusest toas ja kingitusi saab ta ka nagunii vähemalt kord nädalas, seega ei ole tänane jõululaupäev tema silmis vist kuigi eriline. Aga nagu öeldud, ehk järgmisel aastal. Sel aastal alustasime sussimajandusega ja kuna me pidevalt unustasime hommikuks midagi sussi sisse panna, käisid Mari päkapikud väga kaootilistel aegdel. Tulemuseks siis see, et vähemalt 10+n korda vaatas Mari uuesti sussi sisse. Jumal teab, äkki on käidud. Olgem ausad, ma olen ka jõuluvälisel ajal kommide suhtes üsna heldekäeline, nii et taaskord ei midagi erilist talle. Arvatavasti arvab ta lihtsalt, et see on mingi imelik koht, kus ma olen otsustanud aeg-ajalt kommi hoida ja ei miskit muud.

Jõulurahu on ka sees. Just selle vanemdamise koha pealt. Jah, ma olen aru saanud, et kõik teised emad oskavad reegleid paika panna ja teiste emade lapsed koristavad enda järgi ja eelistavad kommile porgandit ja pesevad kevadeti kõik aknad ära ja loevad eepost ja ei aja tuba kunagi sassi ja küpsetavad emale kooke ja koovad jõuludeks kodutuele sokke. Käsi südamel – olen kade ja uhke nende naiste üle, kellel on järjepidevust ja tahtejõudu, et oma lapsi niimoodi välja treenida ja õpetada. Kolm aastat olen ma tundnud mingitel ajahetkedel kuidagi nirumana kui teised emad. Nüüdseks mõtlen ma, et mis seal ikka. Kui minu oma vähemalt kord päevas aitab mul midagigi oma kohale tagasi panna, on see mulle juba väike võit. Kui ta mõnipäev keeldub midagi muud söömast, kui jäätist, siis no jumala eest – pistku! Kui anda Marile valida kommi ja porgandi vahel, siis see valik oleks nii ilmselge, et ma ei näe isegi põhjust seda siia kirja panna :D

Jah, ma tean, ma tean. Lapsele on vaja kindlat kätt ja reegleid ja vähe kommi ja rohkelt porgandit ja kõike muud, mida head vanemad teevad. Aga mis seal ikka. Isegi osadel joodikutel ja narkomaanidel kasvavad normaalsed lapsed, loodame siis, et minu hea elu peal oleval põnnil see tulevik selle pärast kehvem pole. Lasteaias igatahes öeldi, et Mari on väga sõbralik, ei ole kunagi kade, kedagi iial ei nüpelda ja kuulab kenasti sõna. Seega ma lihtsalt kinnitan endale, et küllap siis on see kõik okei, mismoodi ta meil kasvab ja no kui pole okei, siis eks me seda kunagi tulevikus näeme, kui juba pöördumatult hilja on :D

Aga kui ma näen, kuidas ta Lendet musitamas käib ja talle pai teeb ja lutti toob ja mänguasju näitab, siis ma tean, et tal on hea süda sees ja hellust kamaluga. Seega on ta minu silmis ära teeninud selle, et ta ei pea enda järel nii oluliselt kraamima, sest no ta on KOLM aastat siin ilmas olnud. Mina olen 26 ja siiani ei taha enda järel koristada, mis ma siis lapsest rohkem tahan, kui endast. Küllap taipab ka tema kunagi koduabilise palgata, kui ta kodu seisukord liiga hulluks läheb.

See kõik muidugi ei tähenda, et ma kade poleks nende emade peale, kes kogu selle taidlusega viitsivad tegeleda. Ma käin ka aeg ajalt Maril järgi ja kaagutan, et pane asjad tagasi ja korja oma laga kokku ja palun ära ürita värviraamatut šokolaadipudinguga värvida, aga siis ma löön lihtsalt käega. Ma ei viitsi stressata. Elu on selleks liiga lühike. Loobi laiali, värvi kasvõi kitseverega oma raamatuid, kui sa seda kuskilt leiad, jookse paljalt ringi, toitu ainult üllatusmunadest, kui mõni päev muu isu pole. Tühja kah.  Ma teen raudselt selle vanemdamise värgi juures nii palju asju valesti, tõstan käed ja ütlen, et saan sellest isegi aru. Aga mis teha, kui mõnikord annan ma Marile telefoni pihku, et ise veel natukene aega voodis magamist teeselda. Mul on lihtsalt ainuüksi stress sellest, et ma pean justkui normaalseks ühiskonna osaks olemiseks kogu aeg kinnitama, et ma muudkui pingutan ja treenin ja kasvatan seda last – olen ideaalne ema. “Kasvata parem oma last!” kuulen ma aeg-ajalt ja see ausalt ajab mind lihtsalt öökima. Mis ma tast ikka kasvatan. Või noh, ma kasvatan teda inimeste vastu sõbralik olema ja mitte lööma ja ma üritan teda ka kasvatada nii, et ta lõpetaks oma ninakollide söömise, aga muus osas, las ta lihtsalt olla. Ta on ka inimene ja nõnda olen ka mina inimene. Mitte täiuslik ema mingisuguste ühiskonna standardite järgi. Ja ma loodan, et ka mu kurjad kommentaatorid on täna heldes jõulumeeleolus ja ei tule mind selle pärast risti lööma. Lepime lihtsalt kokku, et kes naerab viimasena, naerab paremini. Ja kui mu lapsed mulle kümne aasta pärast näkku sülitavad ja “MA VIHKAN SIND!” karjuvad, siis ma luban selle ausalt siia kirja panna ja luban teil viimasena naerda. Niikaua naeran ma siin oma mugulatega kilode viisi komme süües. (Lendele veel ei anna).

Ma tõesõna ei tea, kuidas ma jõulujuttudest jõudsin laste kasvatuseni. Igatahes näeb meie jõuluhommik välja selline, et Mari sai ühe paki seest endale geelikriidid (ma polnud sellistest imeviguritest kuulnudki!) ja teise paki seest näo värvimise pliiatsid. Nii me siin natukene värvisime ja ma andsin Kardole ka ühe kingi ära, milleks oli Von Baeri rahakott (selline).

Maril on issiga matchiv särk Reservedist!

Ma sain muuseas eile kätte ka blogijatevahelise jõulukingituse. Minu kingituse tegi Alice, kes kinkis mulle sooja pleedi, mõnusad sussid, lõhnavad küünlad ja tee. Tõepoolest 100% minulik kingitus, sest ma armastan küünlaid ja teed, lisaks olen ma räige külmavares ja meie pere maja soojustuse raha läheb Kardo geimimise arvutile :D Õnneks on ka jumal armuline, sest kui nii soojaks jääb, ei tunne ma sellest soojustusest see aasta ka oluliselt puudust. Igatahes suur aitäh mu kingituse tegijale, sa panid väga täppi!

Tänase päeva plaan on kuskile poodi minna, sest mul on vaja kasuisale ka kingitust ja mul pole õrna aimugi, mida talle kinkida. Vanaisa suhtes andsite te palju häid ideid, aga kasuisale? Ootan sama häid kingisoovitusi :D

Minu jõulusoovid teile on säärased:

• Ärge põdege! Kõik läheb alati nii, nagu ta läheb, olenemata sellest, kas teie ise samal ajal stressate või mitte.
• Head asjad ei tule alati pingutades ja tõmmeldes – minu parimad asjad siin elus on tulnud absull vähemagi vaevata! Lihtsalt ela, ole rõõmus, lase asjadel omasoodu minna ja kõik lähebki täpselt sulle sobivalt.
• Võtke rahulikult ja ärge tülitsege!
• Ärge kunagi pidage pikka viha. Selles suhtes, et kõiki inimesi ei pea oma elus hoidma, aga viha pidada pole ka mõtet, see toob endale vaid lisastressi.
• Tehke midagi head! Mitte ainult jõulude ajal, aga kogu aeg. Kõige lihtsam on seda teha annetustega, sest tahame me seda või mitte, raha paneb rattad käima. Ja kuna mul hetkel nagu seda rahanatukest on, siis annetasin ma ka eile diabeedihaigete laste jaoks ja siin mingi aeg maksin mingi lugeja lapse lasteaia kuutasu ära, sest kui on, tuleb alati anda. Mina näiteks ausalt tean, et kui mul peaks näiteks juhtuma, et ma ei saa mingil põhjusel oma laste lasteaia eest maksta, siis tasuks mul vaid blogis küsida ja raudselt keegi aitaks. Vot selle pärast aitan mina ka, kui võimalust on ja keegi samal ajal küsima juhtub. Aga mitterahalise poole pealt läheme me täna veel Kardo vanaemale külla, kes on haiglas ja kes pole Lentsu veel oma silmaga näinudki! Aahjaaa, ja kui mu lugejate seas on keegi, kellel ei ole võimalik täna jõululauale midagi head panna või oma röövikule toredat jõulukinki teha, siis pliis kirjuta kommentaaridesse või mu meilile marianntreimann@gmail.com. Kedagi ma ikka aidata saan :)
• OLGE SAMA TUUSAD, KUI TE OLNUD OLETE! Iga aasta veendun ma, et mu blogi on üks awesome koht, sest mu lugejad on lihtsalt nii abivalmid, ägedad, ilusad ja mõnusad. Ma armastan teid väga-väga palju ja ma loodan, et ma ikkagi ei sure noorelt, nagu ma pidevalt kardan, sest ma tahan kuni 90da eluaastani blogida. Mõelge vaid, kui huvitavad saavad olema postitused, kus ma räägin pinsipäevast, kottis persest, väljaveninud tissidest ja ära kadunud proteesidest.

Häid jõule, musirullid!

Nii paljud uurisid minult, et mis meie peres jõuludeks kingiti, aga ma ütlen kohe ära, et mingeid superuhkeid kinke me keegi ei teinud. Kinke muidugi sai vahetatud nii ühe kui teisega, aga ma ütlesin kohe kõigile ära, et mul pole midagi vaja, Kardol polnud midagi vaja ja lastel polnud kah miskit tarvis.

Sellegipoolest suutis Kardo mind korralikult üllatada. Esiteks sain ma tema käest mõned asjad juba varem kätte, mis ta arvas, et mul vaja võiks minna. Veiniriiuli + selle anuma, milles punast veini serveerida. Ja jõuluõhtul sain lisaks meganaljaka klaasi, elektrilise veinipudeli avaja ning hunniku erinevaid Adeni vedelaid huulepulkasid, erinevates toonides. Ahjaa, uue selle rihma sain ka, millega kaamerat kaelas hoida. Jess! Ilmselgelt mõistab Kardo mu punase veini lembust ja nüüd võin ma siin selliseid uhkeid veinipidusid korraldada, et paha hakkab! Või vihjas Kardo sellele, et ta teab mu sisemisest joodikust?

Mina kinkisin Kardole vastu Von Baeri seljakoti (link) ja rahakoti (link). Seljakotist rääkis ta juba ammuilma ja sellega saab tal hea olema näiteks Mari aeda viia, kui ilmad rattasõbralikumad on. Kuigi nad vist juba ongi? Ja kuna me selle firmaga enne koostööd teinud olime, siis panid nad mulle omalt poolt ka jõulukingi kaasa – nende poe kõige uuema naiste seljakoti (link).

Minu ema kinkis meile maja külge jõulutuled + selle, et kasuisa meile õue pistiku paigaldab. Mina sain lahedad valgest klaasist küünlajalad.

Lastele me mingisuguseid kinke ei teinudki. Marile pakkisin ära mingid geelikriidid, et tal midagigi kodust kuuse alt avada võimalik oleks, aga no tal on tegelikult kõik olemas. Ütleme nii, et jõulukingi sai ta nagunii natukene varem kätte lauamängude näol. Eks ma mingi hetk teen nendest rohkem juttu, aga siilipere lauamäng (link) ja XXL suuruses klotsid (link) on tõeliseks hitiks! Mis siis, et ta need peaaegu kuu aega enne kätte sai, ega ta nagunii kuupäevadest midagi ei tea.

Lendele polnud ka midagi nagu otseselt vaja, aga päris mitmed poed saatsid talle ilusaid jõulukingitusi uute riiete näol! Siinkohal tänakski Lulukidsi ja Geggamoja poodi, kes armsad pakid meile postitasid. Ütleme siis nii, et need olidki Lende jõulukingituseks. Noh, hästi palju DIY piima sai ta ka!

Aa no tegelikult tellisin ma lastele ökosussid ka. Lendele käblid (link) ja Marile põnnid (link). Aga jällegi, enne jõule, aga ütleme siis, et jõulukingina. Seega tegin ma ka endale jõulukingi, sest mul on nüüd nende punased ökosussid, mis on tehtud taaskasutatud pudelitest!

Kõige rohkem rõõmu ja kõige suurema üllatuse saigi vist väikevend oma tasakaaluliikuriga. Terve õhtu harjutas ta sellega liikumist ja üsna kiiresti sai ta asja käppa. Isegi mina ronisin selle otsa ja ei kukkunudki hambaid välja. Ainult maha ei osanud tulla ja kasuisa pidi mind nagu väikest last maha tõstma :D Igatahes oli see üllatus asja ette, sest vend oli niiiiiii õnnelik! Jess! Ehe näide, et jõulud on lastele ikka kõige suurem rõõmu allikas ja ehk järgmine aasta oskab Mari ka aru saada, et ta võib jõuludeks öelda, mida ta soovib ja siis saab ta raudselt sellise hunniku kinke, et paha hakkab, aga ta tundus ausalt öeldes oma kriitide üle ka päris õnnelik.

Vot, rohkem mul vist öelda ei olegi, sellised kingitused siis sel aastal. Õudne lausa mõeldagi, et mul veel sünna ka tulemas veebruaris, sest mul reaalselt tunne, et mul pole MITTE MIDAGI vaja. Okei, mingit nipet-näpet on, aga need pole midagi sellist, mida teised mulle kinkima peaks või kinkida saaks.

Jube! Vanasti ma olin nii kingimaias, nüüd mõtlen õudusjudinatega, et ma peaks midagi TAHTMA :D Vanaks olen jäänud vist.

Mina ei tea, miks jumal karistab mind loomadega, kelle elu eesmärgiks on pidevalt minema joosta. Kunagi oli Joosep see, kes pidevalt minema rändas, aga no kassi on tunduvalt raskem kinni hoida, kui koera. Vähemalt nii ma arvasin, aga nüüd on Lotte viimase kuuga mingi… 10 korda kindlasti aiast välja saanud.

90% kordadest laseb keegi ta lihtsalt välja. Kuigi aial on silt, et meil on koer, siis sellegipoolest tulevad kullerid, kliendid ja jumal teab kes veel väravast sisse ja jätavad selle pärani lahti, selle asemel, et seda enda järel sulgeda. Ma küll väga ei mõista seda, sest isegi kui inimestel pole koera, siis ma ikkagi panen enda järel uksed/väravad kinni, aga noh, mis seal ikka.

Täna rääkisin poest tulles naabrinaisega ka, kes ütles, et tema on ühe korra seda ka näinud, kuidas mingid väiksed lapsed värava lahti teevad ja siis elu eest minema jooksevad, et Lotte neid taga ajama hakkaks. Ärge nüüd hakake jahuma, et miks naabrinaine midagi ei tee. Ta on selline vana naine, istub akna peal, kus ta siis nüüd ikka hakkab lastele järgi jooksma ja ega minu koer tema asi nagunii pole, et ta muret tundma peaks ja et see tema asi neile järgi plagada oleks.

Ma tegelikult juba otsin ehitajat, kes meile uue värava teeks. Sellise topeltvärava, et kui üks uks lahti on, et siis teine vähemalt kinni oleks. Värav on nagunii vaja välja vahetada, see on kole ja vana. Kui uue aia ehitasime, siis ma isegi ei tea, et miks see töömees ühe hooga väravat ka ei ehitanud, aga nüüd küll mõtlen, et oleks võind ju korraga kõik ära teha.

Aga ega asi vaid inimestes ja väravas pole. Lotte suudab ka ilma teiste abita aiast ära minna, kui midagi VÄGA põnevat leiab. Ühe augu paneme kinni, siis varsti leiame ikka uue.

Täna käis üks tüdruk kinkekaarti ostmas jaaa…üllatus-üllatus, lasi loomulikult Lotte välja. Mulle meeldib veel eriti see, et inimene peab ju ise nägema, et koer välja saab, aga mitte keegi ever ei ütle ka. Mega pohhui ju… Seega vajusin mina rahumeeli Lendega magama, sest öösel sain ma umbes kaks tundi sõba silmale ja kui ma ärkasin, oli mu postkast täis miljoni kirjaga, kus on link Lotte pildiga, et ta varjupaigas. Eveliis näitas mulle, et lausa perekooli teema tehtud, aga ma sinna ei viitsi isegi vaadata. Mis nad ikka uut ütlevad? Et ma olen sitt loomapidaja? Et annavad mu ee…loomakaitsesse! Reaalselt, andke tuld! Äkki oskavad nemad nõu anda, kuidas teda takistada minema jooksmast ja kui tunnevad, et ma tõesti olen ebapädev loomapidaja, siis tõstan käed ja ütlen, et ok, päästke ta minu juurest!!!

Ma sain tegelt juba siis teada, et ma olen loomapiinaja, kui ma mõtlesin, et vaata kuna Lotte öösiti puuris magab, et olen hea inimene ja teen ülevalt ühe suure konku ainult tema jaoks tühjaks, et siis panen ta puuri sinna. Et noh, kui öösel ainult voodis (puuris) vedeleda ei taha, et siis saab natsa jalga ka sirutada. Viisin kõik ta mänguasjad sinna rivvi ja panin isegi pilte seinale ja ostsin suure kotitäie pullipeeniseid ja jänesekõrvu talle öiseks snäkiks. Panin pildi ta “toast” FBi ka, kus lennati kohe peale, et koer sureb mul ära sinna umbsesse ja päevavalguseta kohta ja küll ma olen ikka jube loomapiinaja.

For fuck sake.

Hõiskasin vist enne õhtut, et ega see magamatus mind ei mõjuta, aga no mega närvi ajab küll, et kogu aeg mingi kemplemine selle koeraga olema peab. Nagu mind ennast ei häiriks see, et kogu aeg pean ma kuskilt oma koera taga otsima ja ajama ja aia juures menti mängima, ikka on vaja suva tontidel kuskil kraaksuda. Kordan veelkord – kes vajalikuks peab, siis tulge ja päästke Lotte meie kohutavast kodust ära! Kui seda teha ei taha, siis võib rahus vait olla. Mis ikka niisama suuri sõnu loopida. Seda ei maksa muretsejatel ka tegelikult arvata, et loomakaitse midagi teeks. Ma alles nägin kuskil artiklit, et kuskil aias oli elusalt mädanev ja nälgiv koer ja isegi selle omanikelt ei võetud teda ära. Nii et jah, sorri, aga vist ei lähe läbi.

Nii veedab Lotte tänase öö varjupaigas. Ma nimelt helistasin sinna pool 6 aga kell 5 pannakse see koht kinni. Võiks loota, et ehk öö varjupaigas tõmbab Lottel seda põgenemiskirge maha, aga ma isegi ei hakka ütlema, mitu korda ta selle aasta jooksul, mil ta siin elanud on, varjupaigas olnud on. Ma isegi ausalt täpselt ei mäleta, aga päris mitu igatahes.

KOPP ON MEGA EES sellest koeranussist. Öäkkkk. Ainult Marist on kahju. Käib mööda maja ja küsib: “Ottte? Oteee kukkuu?”

Selle üle jään ma vist küll surmani imestama, et miks inimesed ütlevad, et oo, koer on inimese parim sõber. Issand jumal, mul küll ühtegi nii kohutavat sõpra pole, kes kogu aeg minema jookseks ja keda ma taga ajama peaks mööda ilma kuskilt kinnistest asutustest.

Aga üldiselt on see värk just selle blogimise juures kõige sitem osa. Loomad panevad plehku, siis hea suvakatel keelt teritada, et ooo, nii sitt loomapidaja. Lähen poodi ja annan lapsele telefoni kätte, et saaks asjad ostetud, jälle kuskil teema, et sitt ema, ise ei tegele. Näiteid on lõputult. Ma küsiks hoopis, et kui nende teemade autorite elu lahti laotada, kas need on siis alati igast aspektist eeskujulikud ja täiuslikud? Mul on seda raske uskuda, sest miks peaks ideaalse eluga inimestele korda minema Malluka koer või lapsed :D

Vähemalt saate täna rahuliku südamega magada, koer ei peagi täna öösel konkus olema!

Mulle jõudis kohale, et ma ei olegi ju oma vankrist rohkem rääkinud, kui kunagi nii ammu, et mul seda isegi veel käes ei olnud. Nagu lugejad teavad, siis jäin ma oma valikuga 100% rahule alles kolmandal korral, aga kolm ollagi ju kohtuseaduseks.

Ühesõnaga, behold – Bugaboo Donkey mono, Weekender edition. Kes Bugaboodest midagi ei tea, siis Donkey versiooni saab kasutada nii mono, kui ka duona. Ehk siis selle koti osa asemele saab panna nii vankriosa, kui ka käruosa. Kuna aga meie Mari juba nii suur on, siis leidsime, et meile vist seda topeltkasutamise osa väga vaja ei ole. Seega kasutame siiski monona.

Weekenderi teeb eriliseks just see kott. Tavalisel Bugaboo Donkey vankril on seal selline….eem, kuidas öelda…korvike, kuhu on samuti mugav asju panna.

Miks just Bugaboo Weekender? Noh, Bugaboo armastuse süstis mulle sisse Berit, kes seda vankrit nii oma blogis, kui ka mulle chatis nii kõvasti kiitis, et lõpuks jäi ka mulle mulje, et mul PEAB olema just see vanker ja ei miskit muud.

Suurt rolli mängis ka see, et meil ei ole autot, mistõttu on üle mõistuse mugav, kui mul on vankri all hoiuruum + kõrval olev kott. Nii hea on poes käia. Laon kõik kaubad kotti ja kodus tõstan koti kraamiga lihtsalt kööki. Ei mingit asjade ükshaaval küürutades välja kraapimist.

Kaalusin ka Cameleon3 vankrit (link), mis on tsutike odavam, aga jäin siiski Weekenderi peale. Just koti + suuremate rataste tõttu.

Kas see kuidagi madal ei ole? Ma ei tea, miks seda pidevalt küsitakse, sest minul ei ole tõesõna kordagi kasutades ebamugav olnud. Samuti väidab seda Kardo, kes on minust umbes 30 cm pikem. Sanga kõrgust on võimalik muuta ja lapse sisse-välja panemine on täitsa tavaline. Ei meenu küll, et kõrgemasse vankrisse kuidagi mugavam last panna oleks.

Minul on käepide peaaegu kõige madalamas olekus.

Kardol aga kõige kõrgemas.

Kuidas nende ratastega Eesti kliimas liigelda on? Ma pean ütlema, et kõik on tip-top. Olen seda kasutanud nüüd lumega ja poris ja milles kõiges veel, mis jääb meie maja kõrval asuvale metsarajakesele ja kinni pole me veel igatahes jäänud. Esimesed liikuvad rattad on ikka ÜLIHEAD ja ma ei saa aru nendest inimestest, kes sellist mugavust ei hinda. Seda nii õues, kui ka näiteks poes manööverdades.

Kas see vanker on väga lai? Ei ole. Kui kasutada mono versioonis, on ta sama lai kui kõik teised vankrid (60cm). Duona on ta muidugi laiem (74cm), aga noh, kõik kaksikutevankrid on natukene laiemad kui niisama vankrid, eksole.

Kellele ma seda vankrit soovitaks? Esiteks muidugi kaksikutele, teiseks neile, kellel on kas väikse vanusevahega lapsed, või siis neile, kes teavad raudpolt, et tahavad väikse vanusevahega lapsi saada. Või siis minusugused autotud, kes hindavad seda, et vankriga saab poest palju asju tuua ja üldse oma kraami mugavalt vankrisse mahutada.

Kas vankril on ka miinuseid? Noh, kui aus olla, siis esimeseks üüratuks miinuseks jääb minu jaoks hind. Scandikids lehelt saab Weekenderi soetada 1400€ eest, mis on päris kopsakas summa. Või nagu Kardo ütles – mõne mehe auto raha! Aga no kui näiteks mõelda nii, et näiteks ostad selle vankri, saad ühe lapse ja aastakese-kahe pärast sünnib uus laps, kellega saab siis seda kasutada alguses duona, hiljem vaid väiksema lapsega veel mono käruna, siis võib selle vankri kasutuseaks jääda lausa väga mitmeid aastaid. Näiteks kui ma oleks ostnud selle vankri Mari sünni ajal (mis siis, et seda Weekenderit siis olemaski ei olnud veel :D) ja saaksin seda nüüd Lendega edasi kasutada ütleme veel kolm aastat, siis tuleks minul kasutusajaks kokku lausa kuus aastat! See teeb 233€ aastas vankri kasutamise peale. Lisaks on Bugaboodel ka päris korralik hind järelturlgi, seega ei pea sa vankrit üldse nii kaua kasutama ja saad selle hiljem lihtsalt maha müüa. Pool raha saad kohe kindlasti tagasi, kui mitte rohkem.

Väikseseks miinuseks vankriosa kasutamisel pean ma ka seda pruuni kaart, mis vankri kohal on. Lihtsalt natukene ebamugava koha peal, et ei saa last NII mugavalt sisse panna, aga see on tõesti väga väike miinus. Ja lisaks hinnale ka ainukene. Tõesõna.

Mida loeksin veel plussideks? Pikale kasutuseale, mahutavusele ja heale manööverdusele lisaks tahaks ära mainida selle, et mulle meeldib esiteks nahast käepide. Eelmisel vankril oli see vahtkummist ja läks kiiresti koledaks. Veel meeldib mulle see, et teda on imelihtne lükata, nagu udusulge.

Disaini poolest on justkui kõigele mõeldud. Kinni-lahti käib ta kergelt. Kokku pannes võtab ta väga vähe ruumi ja mahub kenasti pea igasse autosse. Muidugi see ilu osa on vaataja silmis. Kui ma esimene kord Bugaboodega tutvust tegin, ei pidanud ma neid ka kõige ilusamateks vankriteks, aga nüüd tunduvad nad kõik mulle väga stiilsed ja ilusad. Ei ole tarvis maitse üle vaielda – kellele meeldib ja kellele mitte :)

Kust saab? Eestis on ainukeseks edasimüüjaks Scandikids ja selle konkreetse mudeli hind on 1400€ (LINK). Küll aga on neil valikus igasuguseid teisi Bugaboosid ka, selle valikuga saad tutvuda SIIN.

Siinkohal tahaksin veel rõhutada, et kindlasti  ma nüüd ei väida, et hea vanker peab just säärast hingehinda maksma. Tegelikult oleneb ju vankrieelistus tugevalt ka kasutajast endast. Kes tahab kasutada vankrit vaid linnatänavatel. kes mööda metsamaastikku kärutades. Seda võin ma igatahes kinnitada, et mina enda vankriga ei jää kuskil hätta :)

Tore on ka see, et Bugabool on hästi suur valik värve ja erinevaid lisasid, mida saab juurde soetada, et muuta vankri välimust sootuks teiseks. Igasuguseid erinevaid värve istmealuseid ja kaari vankri peale. Meil on ootamas roosa istmealus ja hiljaaegu saime talveks ka roosa soojakoti, mida saab kasutada nii beebil, kui ka suurema lapsega. Scandikids’ist leidsin ainult sinise (SELLINE), aga meil on täitsa roosa, nagu üleval ühelt pildilt näha on.

Suveks kavatsen osa ka topsihoidja (LINK) ja päiksesekaare, aga no eks seda näha ole tulevikus, et milline see täpselt olema saab. Ja vaadake vaid, kui ilusaid villatekke Bugaboo müüb (SIIN). Lisaks tahan sinna Mari jaoks seisulauda ka, sest ta on meil ju kohe nii suur, et pole tal vankrit enam vaja. Okei, tal poleks VAJA seda praegugi, aga ega tema ka jõua lõputult kõndida. Aga seisulauda tahan hoopis sellist, millel istuda saab:

Ühesõnaga meie oleme nüüd lõpuks superrahul ja ma olen kindel, et see uhke vanker teenib meid veel aastaid ja aastaid! Milline vanker teil on, või millise lapsele osta plaanite? 

Ma ei mäleta, kas ma olen sellest rääkinud, vist olen. Mul on puusad pekkis. Arsti sõnul on see valest istumisviisist väiksena või jumal teab millest, aga mu parem puus käib liigesest välja. Umbes 10 aastat tagasi käisin ma selle jamaga arsti juures ka ja siis öeldi, et umbes kümme aastat peab mu puus veel vastu, sest kuna see käib liigesest välja, siis see luu kulub ja üldse, miks ta mulle vanasti häda ei teinud, oli see, et ma kaalusin nii vähe. Ma olen kuni Mari ootama jäämiseni alati alla 50 kilo kaalunud ja ju siis see kaal oli piisav, et mu hädist puusa koos hoida.

Nüüd elan ma aga sinivaala elu ja peale Lende sündi on puus lausa kohe väga valutama hakanud. Mõnikord ma ärkan öösel üles selle peale, et mu puus valutab. Naljakas on see, et liigesest käib välja parem puus, aga valutab rohkem vasak. Ma ei tea, võib-olla ma siis alateadlikult toetan vasemale seetõttu rohkem ja selle pärast ta valutabki, kes teab.

Näiteks kui mul on Lende külge seotud, siis hakkab mul puus umbes 100 meetriga valutama, peale kilomeetrit on valu juba päris vastik. Kui ma niisama, ilma lisaraskuseta kõnnin, ala poodi lähen, siis vähemalt tagasiteel on jalg juba valus. Õudne muti tunne tuleb peale.

Jah, ma peaksin arsti juurde minema, aga ma täiega kardan. Suure tõenäosusega öeldakse mulle, et ma pean varem või hiljem opile minema. Aga ma pole kunagi operatsioonil käinud ja ma täiega kardan haiglaid ja ma olengi ainult 2 ööd elus haiglas olnud, aga see oli sünnitushaigla ja ühe korraga ma olin Kartsiga koos, seega polnud nii hull. Ma ei tahaks mingi surjatega koos kuskil rõvedas post-op ruumis olla, see tundub niiiii õudne. Ja no valu kardan ma ka. Kuigi ma ei tea, arvestades, kui kiiresti mu puusa seisukord aina hullemaks läheb, siis ma ei ole kindel, kas valusam on opiga või opita.

Jessas, ma pole kunagi kuulnud endavanusest, kellel oleks kunstpuusa vaja. Aga siin ma istun ja valutan puusa. Ilmamuutus tuleb vist..

Vaatasin, et mõned blogijad on juba aastat hakanud kokku võtma ja enne kui enda aasta kokuvõtet toksima hakkasin, mõtlesin vaadata, et mis ma aasta aega tagasi kirjutasin. Oh sa püha pele…Päris persses olin vist omadega :D (loe siit). Nii hirmus oli seda lausa lugeda, nagu loeks umbes kellegi hüvastijätukirja või miskit sellist. Lugedes tuli mulle meelde küll, kuidas ma kirjutasin seda mitu tundi ja nutsin ja kustutasin neid lõike ja kirjutasin uuesti. Tundsin ennast kuidagi jube alasti ja ma pean tunnistama, et ega seda praegugi hea ega lihtne lugeda ei olnud. Kohe kahju hakkab sellest vaesest minevikuMallust.

Kuid paika peab see, et elus on tõusud ja mõõnad ja mõnikord on need tõusud täpselt ümber nurga, tuleb ainult naaa-aatukene veel vastu pidada. Umbes kuu aega pärast antud postituse kirja panemist jalutasin ma ühel päeval Mari lasteaiast koju ja mõtlesin naljaviluks rasedustesti teha. See oli see päev, kui ma sain teada, et Lende on meie perre tulemas ja ühtlasi oli 4. veebruar päev, mil ma tegin oma viimase suitsu. Veel ei saa öelda, et olen aasta ilma olnud, aga no PÕHIMÕTTELISELT võiks ju öelda, et valdava osa 2016 aastast olen ma olnud suitsuprii ja see on minu meelest imetore. Ei, suitsuISU pole siiani kadunud, aga sellegipoolest usun ma, et aasta pärast saan ma 2017 aasta kokkuvõttesse kirjutada, et 2017 on olnud 100% suitsuvaba. Ega kahe lapse emal polekski ju sobilik suitsetada. Või ühe lapse emal. Või üldse ühelgi inimesel, kes oluliselt vähki surra ei taha :D

Aga no palju suurem erinevus 2015 aastaga on muidugi see, et mööduva aasta kohta ei ole mul nagu miskit halba öelda. Vastupidiselt on mul olnud elu üks parimaid aastaid! Ma olen küll sel aastal olnud paksem, kui kunagi iial varem, aga ma TUNNEN ennast palju kõhnema ja ilusamana, kui ma aastaid tundnud olen. Ma ei ole kordagi hommikul ärganud selle tundega, et ma tahaks voodisse teki alla nutma jääda, kuigi raskeid momente on olnud. Seda just Mariga seonduvalt. Kogu see talle diagnoosi leidmise jama oli üsna raske ja tõepoolest ma imestan, et ma megalt ära ei kassinud selle kõige juures. Eriti siis, kui üks arst kinnitas mulle, et Mari on vaimupuudega ja teine (üheks Tallinna parimaks loetud arst) avaldas kahtlust, et kas ta üldse kunagi rääkima hakkab. Ometi jäi ka mööduva aasta sisse Mari esimene, teine, kolmas ja kahekümnes sõna! Seega tahangi siinkohal öelda, et alati on mõttekas võtta teine-kolmas ja neljas arvamus, sest inimesed on erinevad, kogemused on erinevad ja üldse rohkem mõtteid on hea, sest mõni nendest võib viia tulemusteni. Aga ega ma Mari arengust ja värkidest väga siin rääkida ei tahagi, lihtsalt mainin, et sellel aastal sain ma selle kõnega seonduvalt kogeda täielikku ahastust, kui ka täielikku ja kõikehõlmavat rõõmu. Ja 2017 saab selle poolest veel parem olema! Ma tean seda!

Mul on see aasta olnud rõõm saada teist korda emaks. Mul on see aasta olnud rõõm avastada uus ja huvitav hobi – pitnikuks olemine. Mul on olnud rõõm tutvuda nii mõnegi inimesega, kelle kohta ma tunnen 100%, et tema on minu inimene. Ah, mis ma valetan, ega neid just ülemäära palju pole, aga need mõned on tõesti mõnusad. Mul on olnud lihtsalt mingi mega hea aasta, mille käigus olen ma teinud mõne vea, kuid sada õiget valikut, mis on mu elu viinud praegu sellisesse punkti, kus mul ei ole millestki puudu ja ma olen täiesti-täiesti õnnelik.

Mind teevad õnnelikuks lapsed ja mu tegemised ja see, et Kardo sai ka nüüd selle aasta eelviimasel päeval meiega koduseks jääda! Mind teeb õnnelikuks see, et ma taipasin ennast sel aastal blondiks värvida ja tunnen ennast nüüd palju kobedamana. Mind teeb õnnelikuks see, et mul oli oidu endale koduabiline palgata, et vähendada enda stressi teemal “kõik on nii sassis!”. Mind teeb õnnelikuks ka see, et ma iga aastaga normaalsemaks inimeseks muutun. Jah, paljud võivad vastu vaielda, et MINA küll normaalne pole, aga ma ütlengi, et ma olen alles poolel teel, kuid siiski parem kui varem!

Rotin nüüd Aili blogist mingid küsimused kah:

Mida sa õppisid? 

Teise lapse sünd õpetas mulle seda, et lapsed on kõik erinevad. Kui ma vanasti olin esimene, kes hakkas kuskil beebigrupis kaagutama, kuidas õige ja kuidas vale on, siis sedapuhku ma isegi ei viitsi kuskil suures beebigrupis istuda. Igaüks kasvatab oma lapsi erinevalt ja kuna ma ühe beebiea juba üle elanud olen, siis elan ka teise.

Ma õppisin natukene rohkem pildistama ja Lightroomi kasutama.

Ma õppisin, et alati ei pea kõike ütlema, mis sülg suhu toob. Eks ma mõnikord eksin ise ka selle suhtes ka tulevikus, aga niiiii mitmeid kordi olen oma sõnad alla neelanud ja mõelnud, et pole minu tsirkus, need pole minu ahvid. Me kõik elame oma elu nii, nagu soovime ja kellegi teise öeldud sõnad neid vaevalt muudavad. Arvestades, et ma iseloomult olen juba enda nina igale poole toppija ja arvamuse kuulutaja, siis nagu öeldud, iga kord ei suuda. Aga julgelt 80% ajast saan hakkama!

Ma õppisin, et ma ei saa olla täiuslik. Ma õppisin, et seda on mõttetu taga ajada, sest omadele sobin ma sellisena, nagu ma olen. Mis muidugi ei tähenda, et ennast parandada ja edasi arendada mõtet poleks.

Vaikselt olen ma õppinud ka mitte ennast piinama. Ma ei suhtle inimestega, kellega suhtlemine mulle ebamugav on. Ma ei tee asju, mida ma ei taha teha ja ma ei loe asju, mis on mõeldud mulle haiget tegema. Pigem olen ma õppinud mõtlema, et meie igaühe tegude taga on põhjused ja mõned sõprused tulevadki meie ellu, et hääbuda ja ehk kunagi uuesti naaseda, kui aeg on küps ja iga õela ja kurja sõna taga on ebakindlused. Seda muidugi ka minu enda puhul.

Ma arvan, et ma oleks võinud kulutada vähem raha mõttetustele ja panna rohkem raha kõrvale, aga noh, eks ma võin seda sel aastal proovida. Siiani on mulle lihtsam tundunud lihtsalt rohkem raha teenida, kui vähem kulutada :D

Ma oleks võinud ka natukene vähem stressata selle Mari värgi pärast, aga no seda emasüda mulle nagunii ei võimaldanud.

Ma oleksin võinud kasutada ära seda aega, kus mul oli aega ja viitsimist kokata, et ma oma kokaraamatu valmis teha saanud oleks, aga noh, ega kokaraamatu kirjutamise võimalus eest ära jookse ja võib-olla saab sellest midagi, mis on mu 2017 aasta saavutuste sees, kes teab.

Mis olid kolm selle aasta kõige märkimisväärsemat sündmust?

• LENDE!
• Pildistamissoovi avastamine.
• Mari rääkima hakkamine (või vähemalt selle otsa lahti tegemine)

Mis oli aasta alguses raske, kuid kerge aasta lõppedes?

Mu ema andis mulle jõululaupäeval ühe luuletuse, mille ta oli papa asjade seast leidnud. Pole vist vaja öelda, et ma nutsin endal silmad peast välja, kui ma seda paberit käte vahel hoidsin ja kujutasin ette, kuidas mu papa 13 aastat tagasi mulle need sõnad oma trükimasina peal valmis toksis. Minu armas papa.

Mõnes mõttes oli see tema kirjutamine sama, mida mina teen. Jah, ma kirjutan muidugi igasuguseid asju, aga mõelda, et kunagi loevad minu lapsed ja nende lapsed ehk neid kirju ja häid soove, mis ma neile kirjutanud olen, kui nad lapsed olid, oeh. See tunne on sama hindamatu, kui minul oli tunne papa luuletust mulle lugeda. Ma arvan, et ta kirjutas mulle selle siis 13daks sünnipäevaks ja nüüd, 13 aastat hiljem võin ma öelda, et papa soovid on tõesti täide läinud!

Mu anne, ütleme, et selleks on siis kirjutamine ja kirjutamisest rõõmu tundmine, on tõesti asi, mida ma olen jätkuvalt teinud ja mitte lasknud sellel andel hääbuda. Ka elurõõmu on mul kamaluga!

Mu elu eesmärk ei ole kindlasti välimusele suunatud, ma olen selles suhtes üsnagi rahujalal endaga. Ja noh, papa teadis kohe ära, et mingit ilublogijat minust ei saa!

Ma annan endast kõik, et olla lähedaste suhtes tähelepanelik ja abistav, tõesõna. Ja kui aega ja ressursse üle jääb, siis teiste suhtes kah!

Ma üritan olla vähem isemeelne ja rohkem rõõmsameelne ja sallivam. Nagu ma eelmises postituses ütlesin – et ma alati ei oska, aga loodame, et kui ma papa vanuseks saan, siis ma olen juba sama imeline inimene kui tema!

Mu töö tõepoolest on nii meeldib, kui ka ühtaegu tulus!

Ja mu kodu on lillede ja aiaga, sest paneelmajast saime me vehkat tehtud ja “kivitallis” enam ei ela. Hoopis metsatukakese kõrval.

Ka viimane rida on tõeks saanud, sest esiteks ma tunnen iga päev kodus, kuidas mu lapsed mind armastavad ja teate, see on mingi ultimate level armastust. Nad vaatavad sulle silma ja nende silmis on kõige suurem usaldus, siirus ja armastus, mis universumis olemas on. Ja siis ma vaatan Kardot, kes on valmis minu ja meie laste nimel tegema kõike ja andma endast kõik ja loeb mu mõtted ja MUDIB MU VARBAID (:D) ja ütleb, et ma olen maailma kõige ilusam ja andekam ja parem ja asjalikum naisuke, siis jah, raske on mitte tunda seda armastust.

Ning muidugi teie, mu blogilugejad. Jajah, on mingi väike protsent neid, kellele ma ei meeldi, aga sitta mul sellest. Tuhanded ja tuhanded inimesed annavad mulle igapäevaselt positiivsust ja ma tõesti tunnen, et mind peetakse kalliks ja armastatakse ka nende poolt, kes ma isegi oma silmaga näinud ei ole, ja vot SEE juba on midagi! See annab powerit.

Seega aitäh, kallis papa. Sinu soovid on täide läinud :)

Ps! Kui sa juhtumisi sealt taevast, või kus iganes sa nüüd tegusid korda saada, mind vaadanud oled nendel hetkedel, kus ma olen räige persevest olnud, siis anna andeks. I’ll try better!

Ps2! Vähe ma nüüd ei tihu oma silmi peast välja!

Uue aasta lubadused on alati sellised, et suure suuga antakse ja siis vaikselt need mõtted ka hääbuvad. Seega uue aasta lubadusi ma andma ei hakka. Kuivõrd aga mõned muutused on elus hädavajalikud, siis teen ma endale siiski mõned soovitused tulevaks aastaks. Ja kuna alustada tuleb kohe, siis okei, teeme nii, et neid kergem täita oleks, kategoriseerime need kuude kaupa ära. Ega ma kaua ette planeerida ei oska, aga mõned kuud ikka.

Jaanuaris ma:

• Hakkan trennis käima.
• Viin Mari trenni.
• Lõpetan coca joomise (mul veel ühe pudeli riismed on, selle joon ära). Mu coca sõltuvus on läinud üle igasuguse piiri siin maailmas!
• Proovin hakata uuesti söögitegemiseks aega leidma, et midagigi oma retseptiraamatu jaoks ära teha. Kasvõi kolm retseptigi!
• Ei lange depressiooni, üritades korraga händelida elu, lapsi, pildistamist, trenni ja muud säärast.
• Toon turule midagi, mida Eesti turul veel ei ole.
• Korraldan Fotoraadiga “õpetame Mallukale veel paremat pildistamisoskust” koolituse ja tasun neile rohke söögi ja veiniga.
• Saan kokku raha ahjuehituseks.
• Lähen Lottega koertekooli.

Veebruaris ma:

• Saan valmis oma stuuditoakese.
• Saan uue värava.
• Saan 27-aastaseks ja tähistan seda ainult kõige mõnusamate inimestega maailmas.
• Otsustan ära, kas alustan märtsis Naistelehes, või jätan selle värgi selja taha.

Kas keegi uusaastalubadusi endale andis? Kui jah, siis milliseid? Kui ei, siis mis on need soovitused või mõtted, mis teie järgnevate kuude jooksul tegema peaksite?

“Hehhehhee, on jälle see aeg aastas, kus kõik annavad katteta lubadusi!”

La Fanett pood tõi täna meie perele hunniku kingitusi ja see 68 suuruses kombe Lentsule on nii armas ja pehme! Ma ise arvasin, et see on raudselt suur, aga noh, minu armas paksuke :D

Viis miljonit blogi läks uue aastaga kaasa aasta esimesele 30 päeva blogimise väljakutsega. Ma juba tean eos, et ma pole kuigi järjepidev, seega ei hakka ma isegi teesklema, et ma sellest osa võtta viitsiks. Tean liiga hästi, et mul pole selleks aega. Ma nimelt juba hommikul tahtsin sellel teemal blogida, aga aega leidsin alles nüüd, kell 1 öösel ja ilmselgelt teen ma sedagi oma unetundide arvelt.

Küll aga mõtlesingi ma, et kui ma oskan kaasa rääkida, siis räägin. Noh, kui aega on. Esimese päeva üleskutse oli rääkida asjadest, mis õnnelikuks teevad. Neid on nii palju! Näiteks täna tegi mind õnnelikuks, et mul on BB lamamistool ja beebikiik, sest need teevad minu elu palju mugavamaks. Siis olin ma õnnelik, et mul on kaamera, millega armsatest titadest pilte teha. Ja siis olin ma õnnelik, et see veel-natsa-salajane-äriidee kogub tuure ja on saanud nii palju firmasid endale partneriteks. Aga see pole just ASI. Hmm, no ütleme siis nii, et ma olin õnnelik, et mul on arvuti, millega asju ajada. Ja nüüd just olin ma pesus käies õnnelik, et Linea MammaBaby tõi meile suure kingikoti ja ma sain Lendet hea kraamiga pesta, sest ma tõesti ei taha seda Johnsoni jama kasutada, aga mul muud polnud, oli just otsa saanud ja unustasin uut soetada. Nüüd sai see mure murtud. Lõpuks olin ma õnnelik, et mul on kannaviil, sest mu tallad meenutasid juba vaikselt põhjapõdra kapju. Seda õnne kauaks ei jagunud, sest ma hõõrusin enda kanda nii raevukalt, et see murdus pooleks.

Sellega meenub mulle see, et ükskord oli Mari vannis, mina asjatasin midagi peegli ees. Ühel hetkel kuulen, et Mari nutab. Ta oli võtnud sama kannaviili, hõõrus sellega oma põlvi, nuttis valust ja hõõrus edasi. Ise vaatas mind sellise näoga, et issand jumal ema, MIKS sa seda ometi endaga teed? MIKS?! Ju siis ta oli mind näinud kunagi seda kasutamas ja otsustas järele proovida. Kuigi ausalt, ma veel nii parkunud pole, et põlvi viilima peaks…

TEGELIKULT ma tulin postitust kirjutama ajendatuna sellest, et teise päeva teema oli midagi sellist, et mis jutte sa oled enda kohta kuulnud. Kohe pidin ka kirjutama tulema, sest oh sa jeerum, mida ma kuulnud olen. Okei, enamike nendest asjadest siiski suva kohtadest netist lugenud, aga jah:

• Et ma viskasin oma ämma tänavale, kus ta nüüd almustest elab.
• Inimesed, kes “minu juures käinud on ja mind isiklikult teavad” on kursis, kuidas kõik mu sõbrad mind kardavad, sest ma aina karjun kõigi peale ja ähvardan kõiki.
• Et Kardo petab mind üle päeva.
• Et ma sain kogemata lapsed.
• Kui ma olin Mari oodates 5 kuud rase, siis kuulsin ma, kuidas jälle mingi “isiklik tuttav” teadis rääkida, et ma tegelt ei taha last ja käin mööda arste aborti anumas.
• Et ma töötan Leiburis ja selle pärast ma nii paks olengi, sest ma saan tasuta värsket saia süüa.
• Et ma olin Austraalias strippar (see tegelt on natsa nagu kompliment, sest ma pole kunagi arvanud, et mul strippamiseks piisavalt hea keha oleks :D)
• Et ma petsin Kardot ühe oma sõbraga, kes on homo (aga see sõber tegelt ei ole homo, sellegipoolest jutt levis nii, et mallu seksis oma homost sõbraga :D)

Need olid siis esimesed, mis pähe kargasid hoobilt. Aga no päriselt, ega ma ju väga tõe pähe sellist jama ei võta ja ei solvu ka. Nagu öeldud, see on kõik võõraste inimeste loba, mida netis anonüümselt hea kuulutada. Mulle pakub pigem nalja, kui lugema satun jälle kuskilt.

Mis on kõige naljakam/naeruväärsem kuulujutt, mida teie endast kuulnud olete? Täitsa huvitav oleks teada :D!

Ma tean, et tavaliselt teevad blogijad neid OOTD (outfit of the day) postitusi siis, kui nad on ennast maksimaalselt lille löönud ja linna peale läinud. Mina näitan teile täna hoopis teistsugust riietust – nimelt sellist, millega ma kodus ringi lasen ja ennast mugavalt tunnen. Muidugi meeldib mulle ka ennast üles lüüa, nagu enamikele naistele, aga olgem ausad, kui ma üldse midagi ostan, siis ikkagi neid riideid millega ma tunnen ennast mugavalt nii kodus telekat vaadates, kui ka näiteks Marile lasteaeda järgi minnes. Seega kontsakingad ja kleidikesed on pigem selline meeldiv erand mu argipäevas.

Sellest aastat hakkab minu koostöö Reservediga ja mul on selle üle nii hea meel! Reservedis on alati nii ilusad asjad! Teiseks on mul hea meel teha midagi teistele ilublogijatele erinevat. Nimelt nii palju kui mina selliseid outfitipostitusi näinud olen, on alati minu jaoks natukene sellised ee… liiga stiilsed :D Hehe, ma ei tea, kas see on üldse õige väljend, aga minul, koduse emana, tekib küll alati mõte, et issand jumal, ma küll ei viitsiks sadat erinevat asja niimoodi sobitada ja kombineerida. Ma tahan lihtsalt mugavaid, ilusaid ja kvaliteetseid asju, mis rahakotti tühjaks ei jäta. Muidugi näitan ma tulevikus pidupäevade puhul ka uhkemaid rõivaid, aga no üldiselt tahan teile oma Reservedi postitusega tutvustada riideid, mida kannab ka nn tavaline inimene, kes ei ole mega stiiliguru või ilublogija :))

Seega täna näitan ma teile enda kõige lemmikumat leidu Reservedist, milleks on maailma kõige mugavam lohvakas kampsun. Kurvad on need päevad, mil see pesus on, sest see on reaalselt kõige mõnnam ja soojem riideese siin ilmas!

See on nagu natukene sellisest venivast ja pehmest materjalist. Kuna ta on selline suurem ja lohvakas, siis saan ma ennast selle sisse kerida, nagu suure pleedi sisse, kui ma telekat vaatan. Ja kui ma diivanil pikutades Lendele süüa annan, siis saan ühe kampsikuääre talle peale sikutada nagu tekikese.

Ma olen kindel, et kevadel hakkan ma seda õues kandma nii, et panen alla paksemad asjad + sall ja müts ja suvel saab see rüü olla see elupäästja, mida jahedal suveõhtul peale tõmmata kui vilu hakkab. Selle jaoks on see kapuuts ka üli hea! Jessas küll, ma vist ülistan ühte harilikku halli kampsi nüüd küll ülivõrdes, aga vaadates kui tihti ma seda kannan, võib mõnele jääda mulje, et mul polegi muid üleriideid!

Kahjuks ma kampsuni hinda peast öelda ei tea, aga ma praegu huupi pakkun, et ta maksis midagi 20-30€ vahepeal. Ma alles hiljaaegu soetasin selle, seega olen ma päris kindel, et seda on veel kõikides Reservedi poodides saada. Mina ostsin enda oma Ülemiste poest.

Eks ma teine kord siis näitan veel midagi mõnnat, mis ma Reservedist soetan, aga täna õhtul on mul teile küsimus – mis oli viimane asi, mida teie Reservedist soetasite? Kõikide kommentaatorite vahel loosin koostöös Reservediga välja 50€ kinkekaardi! Loosi võitja otsustab fortuuna juba sel reedel!