Te ei kujuta ette, kui palju on inimesed mulle kirjutanud ja kommentaare jätnud, et mis mul viga on, miks ma seal rasvaimus käisin ja mul polnud ju mitte midagi imedagi sealt, et mida ma näitan halba eeskuju ja käin juba normaalset keha paremaks timmimas. Teate… Ma ei kandnud ümber riideid, ma ei riputanud endast pesuväel pilte üles ja ega ma enamasti enda kõhupekki just hea meelega demonstreerinud, sest see oli minu jaoks lihtsalt väga ebameeldiv.

Nagu ma rääkinud olen, siis kuigi ma viimased aastad olen selline.. pehmeke olnud, siis enamuse elust olen ma pigem sale olnud ja seetõttu oli mul päris raske leppida, et ma voldiline olen. Mitte, et ma nüüd siin nutnud oleks ja ennast näljutanud, aga noh, ega ma ennast just kõige seksikamana ka tundnud. Jumal on halastanud ja vähemalt peenikesed käed-jalad jätnud, seega andis mu vatsa riietusega peita küll.

Ei tundu kõige paksem, eksole? tegelikult hoian ma kõhtu elueest sees ja seelik on pandud täpselt voldi kohale, et seda näha ei oleks.

See, mis riiete ALL oli, on omaette ooper. Täna just panin kokku enne-pärast pilte ja teate, ma ikka olen päris korralik pekivarjaja olnud, sest noh, vaadake, mis mul riiete all peidus oli… Need ENNE pildid on tehtud rasvaimule mineku hommikul – ma olin ärevil, hirmul ja paanikas, kuid mõtlesin, et okei, ma teen mingid suvad “before” pildid ära, et äkki on pärast hea võrrelda. Sest olgem ausad, säärast pekki niisama moe pärast üldiselt ei pildista.

Ütleme niii… pole väga meeldiv selle vasakpoolse pildiga siin lehvitada :D

Nagu holy shit, ma EI HOIA kõhtu sees!!! :D Mark, aga vasemal pildil natsa hoidsin… Huvitav, mis ta päris lõdvana olnud oleks? Ma vist ise ka ei tahtnud näha :D

Ja ausalt – öelgu inimesed ükskõik mida: et küll see tagasi tuleb ja küll ma uuesti paksuks lähen ja küll ma olen ikka laisk tont, et ei pingutanud vaid lihtsama lahenduse valisin. Mind ei huvita! Ausalt, mul pole isegi piinlik öelda, et jah, valisin lihtsama lahenduse ja SÜDAMEST suur tänu Niine kliinikule, et nad sellist “lihtsat lahendust” mulle pakkusid. Ma ei vihanud oma keha küll enne, aga ega ma temast väga ei hoolinud ka. Pigem üritasin mingisuguste lohvakate riietega seda katta ja kui Kardo juhtus kogemata mu kõhtu puutuma, siis hea, et kassi kombel ei kõhisenud ja minema jooksnud. Rõveeeeee juuu! Ja nüüd – ma olen NII rahul! Ja mõelda vaid, lõpptulemus pidi kolme kuuga alles näha olema, praegu on veel tunda, et kõht on paistes ja enamuse päevast kannan ka vormivat korsetti, aga juba olen tulemusega nii rahul!

Üritan vastata ka korduma kippuvatele küsimustele:

Kui palju sa enne kaalusid ja kui palju nüüd? St mitu kilo kaotasid rasvaimuga? Null! Rasvaimu EI OLE kaalulangetus meetod, vaid soovitud kehakuju saamiseks. Kõige paremini sobibki see inimestele, kellel on teatud ühes kohas pekk – siis see imetakse ära ja asi ants. Nagu mul kõht oli. Kaalusin opile mineku päeval 69 kilo ja järgmisel päeval ka 69 kilo. Ma praegu huvi pärast kaalusin ennast ja olin küll 65 kilo, aga ma ise arvan, et kaal paneb segast…Samas öeldakse, et rohke uni aitab kaalu langetada ja ma olen viimasel ajal lastega koos magama jäänud. Aitab ka selles suhtes, et siis ei otsi poole öö ajal “midagi head” näksida, vaid magad rahumeeli :D

Mitu piirkonda sul tehti? Viis.

Mis selline opp maksab? Viie piirkonna hind on Niine kliinikus üldiselt kokkuleppel umbes 2250€.

Kas sul jäi nahk rippuma ka? Kas lõigati nahka? See on natukene teine operatsioon, kui nahka lõigatakse (kõhuplastika). Mul vist see vats veel niii suur ei olnud, et naha välja venitanud oleks. Lisaks on mul õnneks ka väga elastne nahk (arst kontrollis, et kas on soodumust venitusarmidele jne, mul ei olnud). Seega ei ole mul midagi kuskile rippuma jäänud ja kuigi alguses oli kõht natukene… lödi ja tühi, siis selle jaoks tulebki umbes kuu-poolteist korsetti kanda, et kõik tagasi tõmbuks.

Kas taastumine on hull? Alguses on küll hell ja kummarduda jne ei saa, aga umbes nädalaga on kõik suht normaalne. Sinikad kadunud, valus ei ole – täitsa hea!

Olen kuulnud, et kõht võib tundetuks ja tuimaks jääda, kas sul jäi? Esimesed nädala oli jah, nüüd on see juba 90% kadunud.

Kas oled muutnud oma toitumisharjumusi? Ma olen tegelt öelnud ka, et ma muutsin neid juba aasta alguses. Cocat olen see aasta vist 1x joonud, kui külalised paar päeva tagasi seda tõid. Aga ma pean ütlema, et see uus lame kõht on MEGA motivaator mitte mingit sitta süüa. Enne olin nagunii voldimees, suva see üks saiaviil või kaks. Nüüd mõtlen, et eiiiii, mu ilus vaene lame kõht, mis kuradi sai! :D Isegi tahaks trenni teha, aga veel ei või.

Ma tõesti ei taha kellelegi öelda, et mine kindlasti ja lase endale rasvaimu teha, aga mina tõesti ei kahetse seda. Olgugi see “lihtsam” viis – mis siis? Ilusam keha tõstab enesekindlust ja laias laastus mina küll ei tea, mis vahet seal on, kas sa saavutad selle trenniga või rasvaimuga. Üks on lihtsalt… kiirem viis.

Ps! Rasvaimu EI OLE püsiv lahendus. Ei ole nii, et imed ära ja siis sööd saia ja cocat edasi, aga kunagi enam paksuks ei lähe. Samasse kohta rasv enam naljalt tagasi ei tule, aga ta võib valida uue koha. Seda ma olen ennegi kuulnud, et peale rasvaimu lambist oled ma ei tea… pekiste kulmudega :D Seda pole vaja karta, kui ise normaalselt toituda ja vältida neid harjumusi, mis esialgse peki endaga kaasa tõid.

Ps2! Rasvaimuga tasub omada ka realistlikke ootusi. Näiteks ei tasu loota, et peale seda on hull sixpack ja täiesti lame kõht. Mul on ka seal ikka väiksed vormid ja kumerused alles. Nad ei saa KÕIKE pekki ära võtta ja seda ei tasu lootagi.

Igatahes, tahtsin oma rõõmu jagada ja huvitav, mis pilt mulle kolme nädala pärast peeglist vastu vaatab, kui lõpptulemust juba näha olema peaks? Ei jõua ära oodata!

You have no idea how many people have wrote and left comments asking what’s wrong with me and why I went through with the lip and I didn’t have any fat to suck out any way and why am I setting a bad example and I went to mess with a already OK body. Your now…. I didn’t wear form fitting clothes, I didn’t post pictures in my underwear and I didn’t want to demonstrate my belly fat, because it was just very unpleasant for me.

Like I’ve said, even though I have been a … softy for years now, I was rather slim for most of my life and that’s the reason it was difficult for me to accept having folds. Not that I was now crying and and starving myself, but well, I wasn’t feeling the sexiest. God has shown mercy and at least left my arms and legs slim, so I was able to hide my belly with clothing.

What was UNDER the clothes was a different story. I was finding my before and after pictures today and I have been a true hider of the fat, because, well, just look at what has been hiding under my clothing. These before pictures were taken the morning of the procedure, I was anxious, scared and panicking, but I thought I should get at least some random “before” pictures, they are good for comparison. Because, lets be honest, no one would take pictures of such fat just for fun.

And honestly, people can say what they want – it will come back and I will get fat again and I am a lazy slob, didn’t want to work for it and  took the easy way out. I don’t care! Honestly, I am not even ashamed to say that Yes, I did take the easier way out and FROM THE BOTTOM OF MY HEART grateful to Niine clinic for offering this “easy way out”. I didn’t hate my body before, but I also didn’t care for it too much. I rather tried to cover myself up with something baggy and if Kardo happened to touch it I almost hissed like a cat and ran away. Discustiiiiiiiing, right! And now – I am SO happy! And just think – I will see the full final result in like three months, at the moment I can still feel my belly being swollen and I wear the forming corset on most days, but I am so pleased with the results even now!

I will try and answer the FAQ’s:

How much did you weigh before? How much weight did you lose with the lipo? Zero! Lipo suction is not a weight loss method, but a way to give your body the desired shape. It’s best suited for people, whose body stores fat in one specific area – you go get it sucked out and are done. Like me and my belly. I stepped on the scale on the morning of the procedure and it showed 69kg, the next day also 69kg. Out of curiosity I just went and tried again and the scale said 65kg, but I think that’s the scale playing tricks. But then again, they say that a lot of sleep helps to lose weight and I have fallen asleep with the kids lately. Sleeping also helps because then you are not looking for “something good” to snack on something in the middle of the night.

How many areas did you get done? Five

How much is a procedure like that? Five areas in Niine clinic are usually upon agreement about 2250€

Do you have loose skin now? Did you also get skin trimmed? That’s a different kind of procedure where they also do skin (abdominal distension). I think my belly wasn’t so big that they would’ve had to do the skin as well. Also I luckily have a very plastic skin (the doctor checked if I have an inclination for stretch marks etc. and I didn’t) So I don’t have anything hanging anywhere and although my belly felt squashy and empty at first that’s what the corset is for, to make sure everything pulls back.

Was recovery bad? At first it was tender and I couldn’t bend over etc. but in about a week it feels OK. Bruises are gone, it doesn’t hurt – it’s all good!

I have heard the belly stays dull and numb, did that happen to you? Yes, for the first week that was the case, but now it’s like 90% gone.

Have you changed your eating habits? I have said it before, that I changed them at the beginning of this year already. I have had Coca Cola like once this year when guests brought it a couple of days ago. But I have to say that this new flat tummy is a SUPER motivator not to eat any crap. Before when I was a foldy-guy it didn’t matter if I had a slice of bread or two. Now I’m like nooooo, my beautiful poor flat tummy, what damn break! :D I would even like to work out, but I can’t yet.

I honestly don’t want to tell anyone to for sure go and get this done, but I am honestly not regretting it. So it’s the “easy way out” So what? A beautiful body boosts my self confidence and in the big picture I don’t really see the difference between it being accomplished by working out or lipo suction. One is just … faster.

PS! Lipo IS NOT a permanent solution! It’s not like you go get the procedure and eat bread and drink Coke and will never be fat again. Fat will not most likely be stored in the same place again, but it can find a new place. I have heard before that after the lip you have randomly, I don’t know…. fat eyebrows :D You don’t have to be afraid of that if you keep your eating under control and avoid the habits that made you get fat in the first place.

PS2! You should set realistic expectations with this procedure. For example you shouldn’t expect to walk out of there with a killer sixpack and a completely flat tummy. I still have small curves and shapes. They can’t TAKE all of the fat and there is no point in hoping for that.

Anyway, I wanted to share my joy and it will be interesting to see what I will see in the mirror in three weeks, when I am supposed to see the end result? I cannot wait!

Ma ei tea, mitu korda ma olen mõelnud autokooli minna ja mitu korda olen ma ennast sinna isegi registreerinud, aga alustanud ma sellega veel ei olnud. Kogu aeg tuli midagi vahele ja no teate küll mind ja mu nullilähedast järjepidevust. Aga nüüd kirjutati mulle Autosõit OÜ’st, et kaua ma ikka munen ja et ma võiks ikka nende kampa astuda ja endale load ära teha. Nad ise vist nii kindlad enda heas autokoolis, et lausa garanteerisid, et ma lõpuks load saan. No eks näis. Kuna aga pakkumine oli tõesti ahvatlev ja nende poolt kingitusena täismäng – alates siis teooriast, kahekümnest sõidutunnist, libedakoolitusest ja pimedakoolituseni välja, tundus imelik säärasele pakkumisele ei öelda. Mis siis, et ma vannun, käsi südamel, et saame küll autota hakkama, aga ega load ei kohusta ju kohe autot ostma ja no ei tea, võib-olla pean lõpuks enda sõnu sööma ja sõidan ainult autoga ringi? Eks näis.

Grupp ise oli selline pisike ja teooriaõpetaja tundus ka hästi muhe mees. Ma ei oska öelda, kas teda saab sõiduõpetajaks ka valida, sest ma olen oma autokoolile mõeldud tervisetõendi ära kaotanud ja ei saa seetõttu veel enne arsti käest andmete saamist ennast sõidutundidesse regada, aga loodan küll, et saab teda ka. Tundus selline hea ja rahulik õpetaja. Kui ma kunagi käisin, siis esimene õpetaja oli mingi ühe jalaga hauas vanamees, kes “kogemata” kogu aeg kintsu näppis ja peale teda üks naisterahvas, kellega sõidutunnid olid tema asjaajamiste tegemine. Ala tõime ta lapse lasteaiast ja käisime sukapükse ostmas jne. Mõni ime, et ma kunagi sõitma ei õppinud, kui ma enamuse ajast kuskil parklas teda ootasin.

Mul “omal ajal” ei olnud autokoolil e-kooli ka. Nüüd on. Sealt saab näha, mis tunnis tehtud sai ja üldse on seal kõiksugune info olemas. Saad ennast sõidtundidesse regada ja teste teha jne. Tundub päris asjalik värk.

Meil oli eile peale esimest teooriatundi ka esimene tunnikontroll, kus oli viis küsimust. Igale küsimusele pidi vastama õigesti (võis olla ka mitu õiget vastust, ühe õige vastuse korral ei olnud ikkagi terve vastus õige). Ma sain neli punkti, aga ega keegi teine ka maksimumi ei saanud, seega võib enda esimese tunniga päris rahul olla.

Kuigi kui ma ausalt ütlen, siis lappasin neid liiklusteste ja liiklusseadustega täidetud raamatut ja mõtlesin, et see oleks ikka puhta IME, kui ma load saaksin. See kõik tundub mingi täielik tuumateadus ja ma ei kujuta ette, kuidas ma endale need miljon testi ja seadust pähe õppima peaksin?!

Tunnis ütlesin ka kohe ära, et mina isiklikult soovin teha automaadilube. Ei, mitte automaatrelva, vaid automaatkäigukastiga. Ma lihtsalt mäletan, et ma ei saanud selle paganama manuaaliga ÜLDSE hakkama ja kui on võimalus oma elu mugavamaks teha, siis mida ma rapsin endale neid manuaalilube teha, sest “muidupole päris load”. No kui ei ole siis ei ole, suva ju. Mul pole praegu ka ÜLDSE lube ja keegi pole veel siiani tänaval peksa andma tulnud, et ma niii mõttetu lubadeta vend olen. Loodan, et automaadilubadega läheb sama hästi. Ma muidugi esimene kord võin PROOVIDA manuaaliga ka, aga ma olen üsna kindel, et ma ei saa sellega hakkama ja lähen kohe, saba jalge vahel, automaadi peale tagasi.

Kuigi ma ei saa aru, mis häda on inimestel seda manuaali peale suruda, nagu oleks nende enda elu kuidagi kaalul.

“Aga kui on elu ja surma küsimus ja ainukene variant surev sõber metsast välja saada on manuaalkäigukastiga auto?!”

Imelikul kombel olen ma terve elu suutnud sellist laialt levinud probleemi kuidagi vältida, aga olgem ausad, kui mul sõber metsa sureks ja AINUKENE variant oleks sealt välja saada manuaalkäigukastiga autoga, siis ma istuks praegu ka sinna rooli ja saaks ta KUIDAGI haiglasse. Vaevalt, et ma sellises olukorras surija kätt silitaks ja ütleks: “Sorri, oleks mul vaid manuaali load, aga ei ole… Mine rahumeeli valgusesse sõbrake…”.

“Aga kui sulle tööl antakse manuaal ja kui sa sellega sõita ei oska siis ei saagi autot!”

No… arvestades, et ma ise enda tööandja olen, siis ma proovin siiski endale pigem MITTE manuaaliga autot anda.

Üldse tekib mul vahepeal tunne, et kõik, kellega ma räägin, tegelevad VÄHEMALT manuaalide müügiga, et nii hingest ja südamest seda promovad. Selles suhtes, et kas meil kõigil ei võiks teoorias olla selliseid lube ja selline auto, nagu ta tahab? Minu puhul on üldse mingisugused load ja üldse mingisugunegi auto juba edasiminek elus :D

Kas kõikidel mu lugejatel on load? Kui jah, siis millised? 

Ps! Kui keegi arvas, et ma veel ei tea, siis kinnitan, et MA OLEN KURSIS, ET AUTOMAADILUBADEGA EI SAA MANUAALIGA SÕITA. MA EI SOOVIGI MANUAALIGA SÕITA. :D 

I don’t even know how many times I have thought about going to driver’s school and how many times I have even registered myself to go, but I have not started yet. Something always got in the way and well you know me and my close to zero consistency. But now I got a letter from Autosõit OÜ, telling me to stop procrastinating, join their gang and get my license. They must be very confident about their good school, because they guaranteed I would get my license eventually. We shall see. Because the offer was truly tempting and they are giving me everything from theory lessons, twenty hours of driving, driving with slippery roads and driving in the dark training lessons, it seemed weird saying no to such offer. Doesn’t matter that I swear we can manage just fine without a car, but a license doesn’t obligate us to get a car right away and well, you never know, I might have to eat my words and will someday driving around in a car? We’ll see.

The group itself is small and the theory teacher seemed like a mellow guy. I don’t know if I can request him to be my driving instructor too, because I have lost the medical certificate necessary, so I can’t register myself to any driving lessons before I go to the doctor, but I hope I can get him. He seemed like a good and calm instructor. When I took some lessons some time ago, my first teacher was an age-old man who kept touching my thighs “by accident” and after him I had a women instructor, whose driving lessons were just running her errands. A ‘la we picked up her kid of daycare or went shopping for pantyhose. No wonder I didn’t learn to drive when I was waiting for her in a parking lot most of the time.

“Back in my day” Driver’s schools didn’t have an online school either. Now they do. You can see what the topics of a lesson were and it has all kinds of information. You can register for driving lessons, take tests etc. Seems legit.

After the first lesson yesterday we had to take a pop-quiz that had 5 questions. You had to get every question right (there could be more than 1 correct answer, and picking just one of the correct answers didn’t make the whole answer correct) I got 4 points, but no one got maximum points, so I consider the first lesson a success.

If I am completely honest, I was browsing through the tests and the book containing the traffic laws and it would be a MIRACLE if I actually got my license. It seems like complete rocket science and I have no idea how I could ever learn these million tests and laws?!

In the lesson I made it clear I wanted to have the license only for an automatic. No, not for an automatic weapon, an automatic transmission. I just remember I COULD NOT handle the manual gearbox and if there’s a way to make my life more convenient, why should I work harder for a manual license, because automatic “are not real licenses” . Well, if they are not, they are not, what do I care. Currently I have NO license and no one had beat me up for being a pointless licenseless dude. I hope it will be as good with the manual transmission license. Of course I can TRY a manual transmission in my first lesson, but I am almost certain I won’t be able to handle it and will turn back to automatic with my tale between my legs.

Although I don’t understand why people are so pushy with the manual license, like their lives depended on it.

“But if it’s a life or death situation and the only way to get your dying friend out of the woods would be to drive a manual transmission car?!”

It seems weird but I have managed to avoid this very widely spread problem in my life so far, but lets be honest, if my friend was dying in the woods and the ONLY way to get out would be to drive a stick, I would get behind the wheel even now and get them to a hospital SOMEHOW. I don’t think I would pet their head and say “Sorry, I wish I had a license to drive a manual gearbox, but I don’t… go into the light, poor friend…”

“What if you are given a company car that is a stick shift and if you don’t know how to drive it you don’t get a car at all?”

Seeing how I am my own employer, I will try NOT to give myself a car with a manual transmission.

I feel like everyone I talk to are AT LEAST a manual gearbox salesperson so they are promoting it with their heart and soul. I mean in theory couldn’t everyone just have the type of license and car they want? Any type of license and some kind of a car would already be a progress in my life :D

Do all my readers have licenses? If so, what kind?

PS! If someone thought I don’t know then let me assure you I AM AWARE YOU CANNOT DRIVE A MANUAL TRANSMISSION CAR WITH AN AUTOMATIC GEARBOX LICENSE. I DON’T WISH TO DRIVE MANUAL. :D

Loodan, et keegi ei pahanda, aga ühes blogis ilmus minu teemal üks kommentaar ja selle vastus venis nii pikaks, et tundus lihtsam juba ise postitus kirja panna, kui kellelegi teisele eepost kirjutama hakata.

Rasvaimu on omal kohal teatud inimestele ja teatud vanuses, aga see on ikkagi iluopp, mitte meditsiiniliselt näidustatud opp, ilma milleta ei saa. Nii kergekäeliselt, nagu Mallukas seda promob, pole nagu päris õige asi. Kui see oleks olnud tema enda initsiatiiv ja otsus ja oleks läinud seda tegema oma raha eest, siis fain, isiklik asi, praegu oli see aga koostöö raames ja suunatud lugejatele. Kukkus välja olukord, kus tuntud kliinik ja arst pakkus koostööna noorele ja tervele naisele tasuta iluoppi. See ei jäta kliinikust väga head muljet. Kuigi kõik teavad niigi, et erakliinikud tahavad raha teenida ja soovitavad iluoppe ka inimestele, kes neid ei vaja ja kes saaks ka ilma. Ilma tahtejõuta siiski ei saa ja seda pole võimalik inimesele ka külge opereerida. Mallukas võttis pakkumise vastu, sest ta teab, ta ei saaks ise hakkama, see oli tema võimalus. Võlts tundub kõik selle pärast, et ta on aastaid kirjutanud, kuidas ta armastab oma volte ja lotte, armastage teie ka. Hiljem aga yolo, suckers, ma olen nüüd peenike /heaküll, peenem/ aga teie armastage enda volte edasi, teate küll neid, mis peavadki olema, kui oled lapse või kaks ilmale toonud. Tundke uhkust nende üle, sest täiestiõigustatud on paks olla, kui sa oled sünnitanud. Kogu see armastan oma volte ja armastage teie ka, on olnud hiiglaslik enesepettus, fassaad. Kotka erakliinikus on minu meelest psühholoogid ka, keegi võiks seda tasuta talle pakkuda.

Mul on tunne, et inimesed ei tea, kellele ja millal rasvaimu tehakse. Muidugi täitsa arusaadav, miks nad peaksidki teadma protseduurist, millega nad kokku puutunud ei ole. Infoks nüüd teile – minu keha ja figuur ongi TÄPSELT selline, mis on nn rasvaimuks ideaalne “alus”. On müüt arvata, et rasvaimu tehakse ainult hästi-hästi paksudele, see ei pea üldiselt paika, sest rasvaimu tulemusi on näha siis, kui inimesel on just mingis ühes piirkonnas rasva, nagu mul kõhus oli. See, et ma olen “noor ja terve naine” on ka ainult hädavajalik osa rasvaimu tegemiseks, sest kui ma oleks vana ja haige, vot SIIS võiks öelda, et ilukliinikul on eetikaga probleeme, et suure tõenäosusega viskan poole opi ajal sussid püsti.

Muidugi öelda, et ilukliinikust on ebaeetiline soovitada midagi, millega “inimene ise ka hakkama saaks” või mida tal “vaja pole” – no siinkohal ütleks, et teretulemast vist päris maailmas. Sest kujutate ette nüüd olukorda, et lähed ilukliinikusse, et tere, tahaks uusi tisse ja arst ütleb, et kuule, me teile ikka hea meelega ei paneks. Mis siis, et ripuvad ja kortsus on, aga lihtsalt ole inimene ja armasta ennast nii, nagu sa oled! Täpselt sama asi on rasvaimuga – see on tasuline teenus ja mõeldud nendele, kellel a) on kuskil pekki, millest ta lahti ei saa/ ei viitsi tegeleda, b) on raha. Nii lihtne see maailm kahjuks ongi. Raha eest saab palju asju, mille eest raha puudumisel tuleb kõvasti pingutada. Elu! Mulle on üllatav, et ma pean seda täiskasvanud inimestele seletama, kes enne pole aru saanud, mismoodi töötavad ärimudelid.

Veel heidetakse ette, et promon rasvaimu liialt kergekäeliselt. Hmm, no ma ei oska siinkohal midagi kosta, sest mina saan rääkida ainult oma teekonnast ja kogemusest. Ma ei saa iial garanteeerida, et minu lugejatel oleks rasvaimuga täpselt sama kogemus. Näiteks minuga koos oli haiglas üks Soome tüdruk ja ma EELDAN, et ta tegi ka rasvaimu (hommikusöögilauda liipas ta sama moodi kõhust kinni hoides nagu mina), aga tal tundus seevastu väga kehva olla too hetk, samal ajal kui mina kahe suupoolega peekonit nosisin. Aga minul on see tõesti kuidagi maru lihtsasti läinud, tulemused on lihtsalt enam kui head ja mul polegi ühtegi halba sõna öelda selle kohta.

Rõhutan ka seda, et Niine kliinikuga ei toimunud meil mittemingisugust lepingu tegemist, kus oleks paika pandud, et mina nüüd sellest opist nii ja naa palju kirjutama pean, positiivses võtmes. Ainukene asi, mis mulle mõtteks anti enne oppi, öeldi, et ma mõtleks, kas ma julgeksin mõned enne-pärast pildid teha, kui TAHAN. Jällegi – ei olnud see kohustus. Aga mina teadsin kohe, et ma nagunii need teen ja mul pole ka üldse piinlik neid teile jagada. Ausalt ei ole.

Nüüd jõuamegi selle enesearmastuse juurde. Mul ei ole mingit põhjust teile valetada – ma olen üsna kõrge enesehinnanguga olnud terve elu. Ka siis, kui mul olid puseriti esihambad ja ma tagantjärele mõeldes üsna kole välja nägin. St. ma lihtsalt teadsin, mis on mu koledamad küljed, ma varjasin neid (naersin käsi suu ees) ja elasin ikka edasi täitsa normaalset elu, kus ma ei põlastanud ennast, vaid arvasin, et ma olen päris normaalne. Seda, et ma nüüd mingi eriline maailmamiss oleks, seda ma pole jah kunagi arvanud. Kui ma Gaili Kauba käest uued esihambad sain, siis ma olin küll nagu WOW, miks ma seda varem ei teinud? Ma olin nii palju enesekindlam, nii palju õnnelikum. Ometi olin ma toona ka noor ja terve naine, kellel poleks VAJA olnud uusi esihambaid. Samamoodi loeti seda iluteenuseks, sest viltused hambad ei mõjutanud mu elu. Süüa ju sain. Hambad olid suus. Mõelda, kui kliinik oleks mulle öelnud, et “sul pole seda vaja ja saad ka ilma elatud!”. Põhimõtteliselt oleks saanud ka, aga miks ma pean elama piirangutega, kui saan ka ilma?

Täpselt samamoodi võtan mina seda rasvaimu. Ma ülejäänud välimuselt olin ja olen ju päris okeika. Ainukene erinevus on see, et nüüd ma ei pea mõtlema, kuidas oma 700 kilost kõhupekki varjata erinevate rüüdega ja endal on kohe mõnusam olla. Ma ei armasta ennast vähem või rohkem – ma lihtsalt saan rohkem asju kanda ja ma ei pea mõtlema, et huvitav, kas mu volt hängib kuskilt välja või mitte. Kuigi siin kasutati sõna, et mu keha oli enne “õõvastav”, siis mina ei näinud seda sellisena. Lihtsalt natsa vormist väljas. Ei olnud just jah midagi, millega uhkustada, aga kas mitte uhkustamine = vihkamine? Minul mitte. Ja ma pole mitte kunagi öelnud, et sünnitanud naised peaksid “paksud” olema. Minu pekk küll laste sünnitamisest ei tulnud, vaid saiast ja coca colast. Sellegipoolest ei ole mul mingit vajadust elada fassaadis, et ma ennast armastan. Ma olen vist piisavalt avameelne olnud, et ma usun, et kui ma ennast vihkama peaks, siis oleks see blogi esimene koht, kuhu ma halama tuleks, kui ma ennast räige tondina tunneks.

Muidugi ma pole kindel, miks ma praegu nii pikalt sellele ühele suvalisele kommentaarile vastama vaevusin, aga ehk saab mõni teine ka enda mõtetele ja küsimustele vastuseid. Psühholoogi mul  ka vaja pole (kuigi väike teraapia ei jookse vist kellelgi mööda külge maha!) ja ma ütlen siiralt, käsi südamel, et pole vaja muretseda selle üle, kas ma ennast petan või endale valetan. Ma olen lihtsalt loomult üsna leplik, kogu aeg olen olnud. Nagu ma öelnud olen, siis olin eluga rahul, kui teenisin 600€, olen ka rahul, kui teenin tunduvalt rohkem. Olin endaga okei, kui olin voldiline, olen endaga rahul ka praegu. Kurb oleks ju see elu, kui ma omaenda veebipäevikus, omaenda netimaailmas VALETAKSIN päevad ja ööd läbi. Uskuge mind, kui ma valetama hakkan, siis ikka suurejoonelisemalt! Näiteks, et ma elan palees, aga ma ei ütle teile, kus see asub. Ja et mul on oma isiklik rääkiv hobune, kelle ma koostöö raames autokoolilt sain, et ma saaksin ringi liikuda, kuni ma neilt need lubatud fake load saan. Muuseas, see hobune räägib briti aktsendiga ja ta nimi on Nigel.

Mina Jamie Oliveriga kaaviari söömas – Jamie tegi pilti.

Ma pole enne rääkinud, aga Lende pole Kardo laps, vaid hoopis Kanye West. Tal on lihtsalt see haigus, kus mustanahalisest saab valge laps.

Eelmine aasta käisime me Go Traveliga Kreekas – see reis oli tõesti väga äge ja mõnus. Maikuu, Eestis külm ja rõve, meil oli soe ja hea! Sel aastal lõime jälle käed ja nad tahtsid meid jälle kuskile päikest nautima saata, aga no kuhu? Esialgsed plaanid on nüüd jäänud konkreetselt kahevahele, sest sama hinnaga on võimalik saada kaks väga erinevat reisi. Esimene oleks kõik hinnas reis bulgaariasse, versus Maltale, kus oleks sama raha eest ainult majutus.

MALTA

Maltal oleks pakkuda siis 60 ruudune kahetoaline korter Sunny Coast majutuses. Lastega on kaks tuba väga suureks boonuseks ja korteris on olemas ka köök, et ise turgudelt/poodidest värsket kraami osta ja kokata. Kompleks on pmst keset linna ja seal on ka oma territooriumil bassein olemas, samas on lähedal poed, linnad, rannad. (Pildid Novatours’i lehelt).

Ka Tripadvisoris on sellele kohale valdavalt vaid positiivseid arvustused (neid saab lugeda siit). Mulle tundub igati äge variant.

BULGAARIA

Bulgaarias saaks aga sama raha eest “kõik hinnas” paketi hotellis Royal Palace Helena Park (link). Samuti oleks meil kahetoaline sviit, aga noh ise toidu “otsimine” jääks ära, sest hinnas on kõik söögid-joogis. Mõneti teeb see elu lastega lihtsamaks. Hotellis on ka sisebassein, ning õues ka väike lastebassein liumäega.

Mõlemad reisid tunduvad ahvatlevad, aga erinevat moodi. Mõneti on mugav, kui ei pea ise söögi-joogi pärast muretsema, aga teisalt ei viitsi ju kogu aeg kuskile kella peale joosta. Maltal saaks ise tuppa osta endale just seda, mille isu on ja kokata siis kui tahad ja viitsimist on. Kui ei taha, siis lähed kuskile restorani (mida pidi seal ümber palju olema).

Bulgaaria variant asubki sellises piirkonnas, kus ei ole nn linnaelu, Maltal saab ringi rännata, paatidega sõita ja saarekesi avastada. Bulgaarias on rand 4km, samas mingi eriti võimas veepark vaid 2km. Bulgaariareis läheks palju odavamaks (maksad ära ja rohkem rahakotti pmst avastama ei pea), Maltal jälle kallimaks. Samas Bulgaaria olla nn nõukaaegsem, Malta jälle kaunim. Maltal olla juunis jube palav, Bulgaarias aga osade sõnul kohati jahe ja mitte eriti soe (samas vaatasin, et mõlema juuni keskmine olla 23-25 kraadi).

Ühesõnaga oleme me väga kahevahel, sest Kardo arvab, et kuna meil maikuus nagunii üks reis ees on, siis võiks juuni alguses, millal see reis planeeritud on, minna Bulgaariasse, kus ei peaks midagi mõtlema ja planeerima, ainult külitama ja olema. Mina aga arvan, et mis me seal ikka Bulgaarias külitame, võime ju Maltal ka! Ma tahaks just erinevaid restorane ja saarekesi avastada, mitte oma kompleksis lõksus olla. Aga kas keegi teab, kuhu VÄHEM aega lendab :D

Last year we took Go Travel to Greece – that was a fun and enjoyable trip. It was cold and disgusting in Estonia, but we were warm and good. This year we made another deal with them and they wanted to send us somewhere to enjoy the sun again, but where to go? We have narrowed the initial choices down to two, because for the same price we could get two very different trips. The first option is an all inclusive trip to Bulgaria, versus Malta, where the same price includes only accommodation.

Malta

We could get a 60 square meter 2 room apartment at Sunny Coast. Two Rooms are a huge benefit with kids, the apartment also has a kitchen, so we could get fresh stuff from markets/store and cook for ourselves. The complex is basically in downtown and it has its own pool, the beach, stored and cities are close by. (pictures from Novatour’s site)
This place also has only positive reviews on TripAdvisor (you can those here). It seems like a legit deal to me.

Bulgaria

In Bulgaria we would get an All-Inclusive package for the same price at the Royal Palace Helena Park. We would have a two room suite, but we would have to “buy” our own food, because all food and drink is included. In some ways this makes life with the kids easier. There’s an indoor pool and a small pool outside with slides for the kids.

They both look tempting, but in different ways. It’s very convenient not having to worry about food and drink, but on the other side I don’t want to run somewhere at a certain time. In Malta we could buy what we wanted to ear and cook as much as we wanted. If we don’t want to cook, we can go to a restaurant (which there should be a lot around the apartment complex)

Bulgaria’s hotel is in an area, where there isn’t a lot of city life close by. In Malta we could go around, get on boats, discover islands. In Bulgaria the beach is 4km away, but 2km away there is a massive water-park. It would be a lot cheaper to go to Bulgaria, just pay for the trip and you basically don’t have to open your wallet again, it would be more expensive in Malta. Bulgaria is still more soviet, Malta is more beautiful. It is very hot in Malta in June, but some say Bulgaria is chilly and not that warm (but I checked it out and the average for June is 23-25 degrees)

So we are between the two options, because Kardo things that since we have a trip in May as well, we should go to Bulgaria in June, so we wouldn’t have to think and plan, we could just lay around and be. But I think we can do the same in Malta! I would love to discover different restaurants and islands not be stuck in a hotel complex. But does anyone know which has a SHORTER flight :D?

Inimesed on huvi tundnud, et kuidas Maril läheb ja kas ta ikka teraapiat saab. Täna mõtlesingi natukene sellel teemal rääkida – ikka käib ja ikka saab. Sellest ka minu postituse pealkiri, ma tahaks, et kõik kellel selline probleem on, saaksid nõu pöörduda just eripedagoogi juurde, sest just see on see, mida Mari hetkel kõige enam saab ja mis teda täiega aidanud on .  Tihtipeale arvavad vanemad, et kui laps rääkida ei oska, siis tuleb ta suunata logopeedi juurde ja kohkuvad sellest, et sinna on maru pikad järjekorrad. Tegelikult aitab sellisel puhul just eripedagoog, mitte logopeed.

Ma tõesti ei mäleta, kas ma juba olen sellest kirjutanud, aga Maril on uus eripedagoog ja ma ei saaks rohkem rahul olla – mitte, et eelmiselgi midagi viga oleks olnud, aga kuna Ethel palus luba Mari arengut kasutada enda kooli lõputöös, on tema ka tundidest osakene alati videosse võetud. See on nii hea, sest siis näen mina, mida nad seal tunnis teevad ja saan ka kodus sarnaseid tegevusi teha, et õpitut süvendada. Mõnikord vaatan ise ka, et tõesti see on ju nii lihtne, et miks ma ise teinekord niimoodi seletanud pole, aga eks selle pärast ongi Ethel see ekspert ja mina lihtsalt üks järjekordne rumal lapsevanem.

Kuna ma lootsin, et mina mitte päris ainukene pole, kes ehk ise ei oskaks alati tulla kõiksuguste arendavate mängude ja vestluste peale, siis palusin Ethelit, et ehk raatsiks ta enda videod Youtube’i üles riputada, et ka teised saaksid neid näha. Ta oligi lahkelt nõus ja selle kanali leiate SIIT (seal neid videosid veel väga palju pole, aga mõned ikka!).

Videod on selles mõttes head, et näitavadki seda, kuidas lapsed üldiselt tunnis kaasa teevad. No näiteks nagu kõige esimeses tunnivideos näha on, siis telefoniga filmimine juhtis lapse tähelepanu omajagu kõrvale, ning ta hakkas edvistama ja lollitama. Samas võib kodus õppides suvaline asi samamoodi mõjuda ja see näitaski mulle, et see on täitsa okei. Ma võin ausalt öelda, et ma ise olen küll Marile öelnud, et kui sa nüüd hästi ei käitu siis ala ei vaata enam raamatut, et mida sa lollitad! Aga tegelikult tuleks seda lihtsalt ignoreerida ja nii kaua edasi lasta, kuni laps ise viitsib.

Üldse nii vahva on see, et peale tundi saan video kirjeldusega, et mida tehti ja mida arendati. Näiteks nii:

“Siin videos keskendume me Mariga suuruste kordamisele (suur-väike). Tahtsin näha, et kuidas tal nende eristamine välja tuleb muude asjadega peale kivide liivakastis. Ei olnud probleemi :) See tähendab, et Mari oskab varem õpitut kergesti üle viia erinevates tegevustes erinevate tegevustega. See omakorda tähendab, et seoste loomine ja loogiline mõtlemine on täiesti olemas. Niiet täitsa tipstops :) Mul on nii hea meel tõdeda, et ta teeb kõiki asju suure rõõmuga ja on huvitatud tegutsemisest. “

Küsisin ka Ethelilt, et millisel juhul soovitaks tema lapsega eripedagoogi jutule tulla:

1. Lapse kõne ei ole arenenud nii nagu ta võiks olla. Siin lapsevanemad tihti mõtlevad, et ainult logopeedid saavad selle probleemiga tegeleda. Siiski saavad siin ka eripedagoogid palju abiks olla, anda nõuandeid ja juhiseid, kuidas lapsega edasi toimetada. Kõige rohkem pean siinkohal silmas ÜLDIST kõnearengut – kõne mõistmine( kas laps saab aru talle antavast korraldusest? kas laps kordab sõnu järgi? kas laps oskab nimetada värve, loomi, linde kui tema käest küsida KES/MIS see on? ) Samuti, et kas laps mõistab küsimusi ja oskab neile vastata? Näiteks, “kuhu saab vett sisse panna?” või et “millega saab kooki lõigata?” Kui üldine sõnavara on mingil põhjusel piiratud, siis võibki tekkida olukord, kus lapsel on raskusi küsimusi mõista ja neile vastus anda. See omakorda näitab, et vaja on tegeleda ka seoste loomisega, loogilise mõtlemise arendamisega jne. Ja selle kõigega saab eripedagoog tegeleda. Samuti oskab eripedagoog suunata järgmise spetsialisti juurde, kui ta näeb selleks vajadust (logopeed, psühholoog jne). Mehaaniliselt omandatud sõnad (nt laps loeb numbreid 1-10, aga samas ei ole võimeline seostama numbrile vastava hulgaga) ei tähenda midagi. Need tähendavad siis midagi, kui laps on võimeline seda sõna konkreetse eseme/asjaga/objektiga seostama. Näiteks, kui anda korraldus “anna 3 klotsi” ja laps seda teeb, siis on arvu ja hulga seos olemas. Kui aga lapse jaoks on seda keeruline mõista, siis sellega võiks tegeleda, sest see on jällegi alus loogilise mõtlemise arenemisele ja seoste loomisele. Muidugi, palju sõltub jälle vanusest.

2. Lapsel on keeruline keskenduda ühele tegevusele, pidevalt jätab ootamatult ülesande pooleli, puudub püsivus. Siin muidugi oleneb palju vanusest ka, et 3-aastane ja 7-aastane ei peagi asju sama kaua tegema :) Tähelepanu ja keskendumine ning tegevuste eesmärgipärane alustamine ja lõpetamine on õpioskuste kujunemise alus, mis on vajalik kooliminemisel.

3. Lasteaias või lastehoius või koolis on märgatud, et lapsel on keeruline püsida koos teistega õpitegevuses. Laps vajab pidevat tegevuse juurde tagasi suunamist, individuaalset lähenemist, ülekordamist. Sellisel juhul jõuaks eripedagoog lapsega tegeledes ehk sinnani, et milles on probleem – kas on vaja nn treenida tähelepanu ja keskendumist, kas on vaja tegeleda sõnavaraga või hoopis midagi muud. Äkki laps ei saa täielikult aru, mida temalt oodatakse – see võibki viia selleni, et tähelepanu ja keskendumine tegevuselt kaob ning teda on vaja pidevalt tagasi suunata. Tegelikult on kõik sellised asjad omavahel väga tugevalt seotud ning arendades üht valdkonda, areneb ka teine.

Igatahes meie Marile on eripedagoogi tunnid väga hästi mõjunud ja kindlasti soovitan kõigil, kes arvavad, et nende lastele võiks ka samasugustest tundidest kasu olla, võtta ühendust näiteks oma perearstiga, kes saab siis suunata eripedagoogi juurde. Kellel aga rahakott võimaldab, saab kindlasti kiiremini aja ise tasuline aeg pannes, näiteks Mari käib Adelis. Loodan, et sain kedagi selle postitusega aidata ja et need videod annavad ka mõnele teisele lapsevanemale ideid :)

Ps! Igasugused kommentaarid teemal “issand, ta oskab ikka veel nii vähe rääkida ja ise on neli???” võite endale jätta – ma olen üsna kursis, kuidas Mari räägib. Ta kõne ei olegi veel ideaalne, aga see areneb iga päevaga ja nõuab lihtsalt natukene rohkem tööd ja harjutamist, kui “tavaliselt”. Seetõttu ei ole ka mõtet jätta kommentaare, et “aga minu laps rääkis juba X vanuses ja probleem on teil ainult selles, et tee ei tee *sisesta suvaline soovitus*. Uskuge mind, see ei aita – lapsed on erinevad ja mis mõnele tuleb kergemini, tuleb teisele raskemini. Pole midagi teha, kui härjal sarvist haarata ja lihtsalt tegeleda!

Ps2! Eripedagoog Ethel hoiab jooksvalt ka siin kommentaariumil pilku peal, seega kellel on küsimusi, võib julgelt küsida :) 

People have been curios as to how Mari is doing and if she is still in therapy. Today I thought I’d talk a little about that – she is doing well and is still in therapy. That’s what inspired today’s post’s title. I would like all people with a similar issue to get advice to turn to a special education specialist, because that’s what Mari is getting the most at the moment and what has helped her so much. Often parents think they need to turn to a speech therapist if their child can’t speak and are frightened about the long waiting times. In these situations a special education specialist can help and not a speech therapist.

I don’t remember if I have mentioned this or not, but Mari has a new specialist and I could not be more pleased. Not that there was anything wrong with the old specialist, but since Ethel asked permission to use Mari’s development in her graduating paper, a part of their session is always recorded. That is so good, because I get to see what they do in class and I can give her similar assignments at home to secure what she learned. Sometimes I look at this and really it all seems easy and I wonder why I haven’t explained things in that way, but I guess that’s why Ethel is the specialist and I am just another dumb parent.

Since I was hoping I am not the only one, who can’t come up with developmental games and conversations, I asked Ethel if she wouldn’t mind uploading her videos to Youtube so others can see them too. She didn’t mind and you can find the channel HERE (there’s no a lot of videos up there, but there are still some!)

The videos are also good for seeing how the kids pay attention in class. For example in the very first video you can see that filming with a phone distracts the child quite a bit and she starts giggling and fooling around. Anything at home can have the same effect and this tells me that that’s OK. I can honestly say I have told Mari that if she doesn’t behave then we will a’ la stop looking at the book, why are you fooling around like this! But actually I should just ignore it and keep going until the child is bothered.

It’s so nice to get these videos with descriptions with what was done and what was developed. For example:

Video 1: “This activity has multiple goals”
1. Repeating colors
2. Practice understanding speech (understanding instructions)
3. Check concepts of placement (on, under)
4. practice cooperation and following rules
5. Attention and focus, it’s also a training
I also wanted to show  that I am not keeping the child in her seat for 45 minutes, but we do also a lot of moving exercises :) A similar assignment is also easy to replicate at home with different objects (toys, doll kitchen wear, balls etc.etc.) A nice change to studying at the desk :)

Video 2: In this video we are focused on going over sizes (big-small). I wanted to see how well she can tell them apart with other objects besides rocks in a sandbox. She did well :) This means that Mari can use something she has learned in the past and apply it to different activities and situations. In turn that means that she has the ability to make connections and logical thinking. So all is Oki-doki :) I am glad to see she enjoys these things and is interested in the activities.

I asked Ethel with what problems should parents turn to a special education specialist:

1.The child’s speech is not as developed as it should be. Parents often think that only speech therapists can help with this problem, but special education specialists can also be a big help in this situation, give advice and directions how to go forward with the child. I am mostly talking about GENERAL speech development here – Understanding speech (can the child take orders? Is the child repeating words? can the name colors, animals, birds if you ask them WHO/WHAT is that?) Also can the child understand questions and answer them? For example – where do you put water into? what can we cut the cake with? If the overall vocabulary is restricted we might end up in a situation where the child has trouble understanding the question and answering them. That in turn shows that connection building and logical thinking needs development etc. And a special education specialist can help with all of that. They can also refer you to another specialist if there is a need for that (a speech therapist, a psychologist etc.) Mechanically learned words (for example the child can count to 1-10 but cannot associate a number to a group of items) doesn’t mean anything. They are given a meaning when the child is capable of associating that word to a thing/object. For example if you say #give me 3 blocks” and they do that there is a connection between the number and a group. But if the child finds it difficult to understand the assignment it should be dealt with as that is the base for developing logical thinking and making connection. Of course this also depends on child’s age.

2.The child is having difficulty focusing on one task and assignments are left unfinished, there is no persistence. Of course the child’s age plays a role too, a 3 year old and a 7 year old are not supposed to be able to focus on the same task  for the same amount of time :) Attention, focus and starting and finishing goal oriented tasks are the base for developing learning skills, especially important for school.

3.In daycare it has been noted that the child is having difficulty staying with the group in learning situation. The child needs to be directed back to the assignment, individual approach repeating the task. In this case the special education specialist might help to figure out what the problem is – do we need to develop attention and focus, or is the main problem with vocabulary or something else. Maybe the child doesn’t understand what is asked of them – that might lead to attention and focus scatter from the assignment and they need constant redirecting. In reality all these things are heavily connected and if we develop one area another develops with it.

In any case Mari has benefited greatly from these special education lessons and I definitely suggest everyone who thing their child might benefit from such sessions to talk to their family doctor who can direct them to a special education specialist. If you have more money to spend you can for sure get an appointment closer by booking a paid visit yourself, Mari goes to Adeli, for example. I hope I helped someone with this post and that these videos give other parents more ideas :)

PS! All comments in the style of “Jesus, she’s already 4 and can only speak so little” you can keep to yourself. I am very aware of how Mari speaks. Her speech is not perfect yet, but it’s developing every day and just takes a little more work and practice than “usual”. That’s the reason there is no point in leaving comment saying “but my child was talking by the age of X and the problem is that you are not doing *insert random suggestion*”. Believe me, it doesn’t work. All kids are different and what is quick for some might take more work for others. There’s nothing to do, have to get going and develop!

Kui me Kätule üllatustepäeva korraldasime, siis mõtlesime pikalt, kuhu restorani õhtul minna. Lõpuks tuli pähe, et Kätlin ju liigub usinalt veganluse poole ja veganrestoran V on väga kiidetud koht, kuhu harva lauda saada on. Meie õnneks saime siiski laua kirja pandud ja seetõttu me õhtul sammud sinna seadsimegi. Meid oli viis tükki, kellest kolm põlised lihaarmastajad ja kaks rohkem… veganluse poole kalduvad. Meie kolm eeldasime, et peale restot läheme kohemaid kuskile burksi võtma, sest ei saa ju olla, et me sellest “taimesodist” kõhu täis saaks. Ütleme nii… et me eksisime!

Suupistevalik -see oli NII hea! Kes oleks võinud arvata, et eksisteerib selline asi, nagu tempeh ja et see nii hea on? Ja porgandist “suitsulõhe”. Ja taimne juust, mis maitseb nagu päris? See oli lihtsalt nii maitsev, et ausalt, kes pole midagi enne provinud, siis mekkige seda, see on suurepärane!

Need erinevad määrded selle saiaga, ütleme nii, et seda suvalist dipikastet ei osta ma enam iialgi, kui saab kasutada ka seeni ja kõrvitsaid ja mida iganes, et saada mõnus kaste!

Need peedi “ravioolid”… Mul pole sõnu! Me kõik krabasime neid ja eks järgmine pilt tõestab, kui head need india kreemi pähkliga peedikad olid…

Puhtaks kraabitud.

Pearoad olid samuti väga-väga maitsvad. Ma tõesti ei tea, miks alati kui ma käin kuskil söömas ja valikus on veganroog, siis ma seda “igaks juhuks” ei võta, sest kardan, et see pole hea. Samas meie laua pool-veganid kurtsid, et tihtipeale nii ongi, et veganitele on “midagi” kokku keeratud ja see ei olegi alati maitsev. Igatahes V’s sellist probleemi ei ole!

See seenesalat oli niii hea, et ma tegin järgmine päev kodus ka sama salatit! Mmmm!

Burks sellerifriikatega

Vegan Caesari salat!

Kalakotletid, mis olid… Ma ei tea milles tehtud, aga need maitsesid TÄPSELT nagu kalakotletid! Tõesõna!

Tempeh!

Ühesõnaga, minu siiras ausõna, et veganrestorani on asja ka neil, kes veganid ei ole. Tõesõna maitsvad toidud ja nii palju uusi ja huvitavaid asju, mida avastada. Peale seda käiku tellisin ma Umamist endale jackfruiti, tempehit ja igast kraami, millega veganroogasid teha. Inspireeriv ja huvitav!

Kas mu lugejate hulgas on ka kedagi, kes tahaks vegantoidule võimaluse anda? Ma luban, et kui üldse seda kuskil teha, siis V’s! Seega jäta postituse alla kommentaar ja võida õhtusöök kahele veganrestoran V’s! 

Täna oli meil jah puht juhuslikult natukene teistsugune perepäev, kui nii öelda võib. Nimelt käisime me Kardo ja Mariga Hageri hooldekodus kooki küpsetamas. Alguses pidime Kerliga koos minema, aga ta jäi eile öösel kahjuks haigeks ja seetõttu tuli hoopis oma pere kompanjoon kaasa.

Kes mäletab, siis ma sain koostöö raames VÄGA palju kondenspiima ja kuna ma selle kogusega midagi teha ei osanud, siis tuligi mõte vanakestega koos küpsetada. Hageris olid nad mõttele vägagi avatud ja nõnda me täna sinna läksime. Ühes käes hunnik kondenspiimasid ja teises HeyDay mahlad, mis samuti neile kingituseks olid.

Päris huvitav ettevõtmine oli – kohapeal elab umbes 90 inimest, aga küpsetama tulid muidugi ainult need, kes viitsisid ja tahtsid. Minu meelest oli päris palju huvilisi, kellega koos kokkasime.

Meie kokkamiscrew

Tegin vahepeal pilte ka ja lubasin elanikele, et tulen uuel nädalal tagasi, sedapuhku nendega pühademune värvima. Veel lubasin ma uuel nädalal kaasa võtta kõik täna klõpsitud pildid – et neil ka ikka endast mõni värskem foto oleks. Ma siia kõiki ei hakka üles riputama, aga mõnda pilti näitan ikka. Selle jaoks on neilt luba loomulikult  kenasti küsitud.

Näitasin tehtud pilti prouale, mille peale ta naeris, et 95 aasta kohta ikka veel päris kabe! On, eksju! :D

Nemad tahtsid sõbrapilti saada :)

Ma pean tunnistama, et ma alguses natukene pelgasin küll minna, et noh, äkki need jutud peavadki paika, et sellised kohad on räämas ja õnnetud. Ma muidugi teiste kohta öelda ei tea, aga Hageris oli küll kõik ilusasti puhas ja vägagi ilus. Ei haisenud seal kuskil ja töötajad olid väga sõbralikud. Jutustasid ja aitasid seal elanikke, kellel abi vaja oli. Elanikud ise ka kiitsid, et kodus üksi oli nii igav, et seal lausa elu kihab. Noh, nii võib öelda küll, sest täna tegime kooki, siis täna õhtul esineb seal kandlemängija. Homme hakkavad savist meisterdama ja ülehomme samu kujusid värvima. Ja uuel nädalal siis munade värvimine. Üks proua naeris seal, et varsti koolitavad neist veel vanas eas kunstnikud välja ja puha.

Üks proua oli seal eriti sõbralik, tahtis kogu aeg kallistada ja juttu puhuda ja ühel hetkel kutsus Mari enda tuppa “komme otsima”.

Sealt nad lähevad!

Ma ausalt hea meelega lähen uuesti sinna tsillima, sest näha oli, et nad tahavad ka midagi oodata ja midagi teha. Muidugi juttu puhuda on ka tore, ma kujutan ette, et neil kõigil on nii palju ägedaid lugusid rääkida! Suur aitäh Polven Foods’ile kondenspiimade eest ja HeyDayle mahlade eest. Need maitsesid elanikele ja töötajatele väga :) Ma käisin just poes ära ja ostsin täiega palju erinevaid munade värvimise vidinaid, et neil järgmine nädal kõigil huvitav oleks! Oh, oleks mul nüüd juba load :D!

Valmis koogid! Neid saavad nad täna õhtusöögi kõrvale magustoiduks :)

Today we happen to have a very different Family Day, if you can call it that. Me, Kardo and Mari went to Hageri retirement home to bake cake. Kerli was supposed to go with me, but she, unfortunately, got sick last night, so I took my family instead.

If you remember I got A LOT of condensed milk as part of a sponsorship and since I didn’t know what to do with that much I decided to go bake with the oldies. Hageri was on board with our idea and so we went there today. In one hand we had the condensed milk in the other HeyDay juices that we brought them as gifts.

It was quite an interesting event. There are 90 people living there, but only the ones who wanted or were bothered came to bake with us. I thought it was quite many people to bake with.

I also took some pictures and promised the residents I would be back next week, to color Easter eggs with them. I also promised I would take all the pictures I took today with me, so they would have a few newer pictures of themselves. I won’t upload all of them here, but show you just a selection. I have, of course, asked permission to do so.

I have to admit, I was a little scared to go, because of all the horror stories about how sad and dingy these places are. I can’t speak for other places, but Hageri was very nice and clean and beautiful. Nothing smelled and the employees were all very friendly. They chatted and helped anyone who needed it. The residents themselves said that they were so bored at home, but it’s so lively there. Well, you can say that, because today we baked cakes and tonight they are going to have a Estonian zither player. Tomorrow they are going to make figurines our of clay and the day after they are going to paint them. And then next week we are going over to decorate Easter eggs.  One lady was laughing that they are being trained to be artists in their old age.

One lady was very friendly, wanted to hug and talk all the time and then invited Mari to her room to “search for candy”

I am honestly going back to hang out with pleasure, because you could tell they want something to look forward to and something to do. Of course the chats are cool too, I can imagine they all have great stories to tell! A Big Thanks to Polven Foods for the condensed milk and to HeyDay for the juices. The residents and employees loved them :) I just got back from the store and bought all kinds of cool Easter egg decorating stuff, so we would have dun next week. Oh, I just wish I already had my license :D!

Meil on maja peale kolm pesukorvi, see tähendab seda, et umbes pooled riietest on kogu aeg siis kas pesukorvis, pesumasinas või kuivatusrestil. See tähendas omakorda seda, et iga jumala kord, kui lastele midagi selga otsisime, siis tundus pidevalt, et MIDAGI pole neile selga panna. Olukorda tegi nadimaks ka see, et kõik lasteriided olid surutud ühte väiksesse kummutisse, kus oli juba lõpuks võimatu aru saada, mis on Mari oma ja mis Lende oma. Sain aru, et selle kaose lahendab ainult see, kui ma mõlemale lapsele oma riidekapi ostan. See nõudis päris kõva otsimist, sest tuba on tegelikult asju üsna täis, kuid õnneks leidsin Ikeast sobiva suurusega kapid ja tõstsin tuba ümber, nii et lõpptulemusega võib juba päris rahule jääda.

Kuna mul endal Soome asja ei olnud, siis pöördusin jälle Kaspar&Kaubik‘u poole, kellelt ma korduvalt Ikeast asju tellinud olen. Muuseas, minu nipp – ma hoian silma peal, millal Kaspar Leetu läheb, sest seal on asjad tihtipeale TUNDUVALT odavamad. Näiteks kui ma stuudiosse möööblit tellisin (riiuleid ja paar garderoobiosa) oleks Leedu ja Helsingi Ikeate arvete vahe olnud lausa 59€! Ja kuna tellides maksab see sama palju, kas tellida Soomest või Leedust, siis olengi mina oma ostud Leedust teinud. Noh, muidugi oleneb ka, et kas sa viitsid oodata või mitte (Soomes käib ta vist natukene tihemini).

Kuna need kapid oleks mul mingi… neljas või viies tellimus olnud, siis lõpuks uuris Kaspar ise, et äkki teeme väikse diili äkki ma raatsiks ka oma blogis tema tegemisi mainida – noh, et ta soovijatele Ikeast kraami toob. Mul polnud selle vastu mitte midagi, sest nagu öeldud – kasutasin ma ta teenuseid ka enne koostööpakkumist ja kasutan nii kaua, kuni see Ikea ükskord Eestisse jõuab. Kuna ta käib üsna tihti, siis kaua ootama ei pea. Ma ju selline, et tahan kõike KOHE!

Igatahes sain ma oma kapid kätte, enamik lasteriideid sorteeritud ja kohe tekkis tahtmine teile oma lastetuba näidata, nii kaua kuni väiksed rüüstajad kõike veel laiali tassinud ei ole. Muidugi on see tuba (nagu ka ülejäänud maja) Tallinn, mis iial valmis ei saa, sest juba on mul mõtteid, mida ma teisiti teha tahan.

Selles kummutis olid enne KÕIK lasteasjad.

Nüüd on seal kõik pusled ja lauamängud

See värviline turnikas nagu ÜLDSE ei sobi tuppa, aga lastele nii meeldib, seega las ta aga olla, ega kõik ei saa ka roosa olla :D

See narivoodi on nii armas ja hubane, aga ma juba tellisin lastele uue voodi. Üldse ei oleks tahtnud, aga pole midagi teha – Marile ei meeldi üleval olla ja kunagi tahaks ikka kõik lapsed oma tuppa saada. Seega on vaja lahendust, kus mõlemad lapsed saavad “maas” olla.

Ise ma küll magaks seal pesas

Mari garderoobist moodustab 80% KLEIDID! :D

Lende kapike on niru, pooled rippuvatest asjadest on ka Mari seelikud ja kleidid. Aga noh, ta pole kleidifänn ka – põhiriided on pluus ja püksid. See suur hunnik bodysid on ka juba üsna kasutud – ei kanna enam.

Kuna ma olen kindel, et nii mõnelgi teie seast oleks soovi lastetuppa midagi juurde soetada, või okei – ma ei hakka diskrimineerima neid, kellel lapsi pole, sest Ikeast leiab vist igaüks endale midagi vajalikku. Seega loosin üheskoos Kaspar&Kaubikuga 100€ kinkekaardi!

Et kinkekaardi loosimises osaleda:

• Mine jaga Facbookis seda loosipilti (SIIN).
• Hakka Kaspar&Kaubik sõbraks (SIIN).
• Vali välja toode, mille sa võidu korral soetaksid ja anna sellest teada kas siin postituse all, või FBis sama pildi all.

Võitja loosime välja juba nädala pärast !

*Loos on sündinud koostöös Kaspar&Kaubikuga, postitus osaliselt kah, aga enamus osa sellest postitusest oli ikka see, et ma tahtsin näidata, et meie lastetuba üle aasta korras oli… :D 

Mul pole just üüratult palju häid omadusi, aga ma loen üheks enda parimaks küljeks enda pohuismi. Jah, see võib mõnikord ka miinuseks olla, aga enamasti teeb selline “las olla” suhtumine elu väga lihtsaks ja mõnusasti kulgevaks. Viimasel ajal olen ma aga nii vastik närvihaige, et ma ajan ennast ka vihale, kohe ausõna. No nagu mingi uss oleks mulle sisse pesa teinud ja nüüd sisiseb seal.

Selles suhtes, ärge valesti aru saage, ega ma siin laste-mehe peale röögi, aga internetis on puhta võimatu olla. Asjad, mis mind enne poleks kulmugi kergitama pannud, ajavad praegu nii närvi, et pean ennast väga tagasi hoidma, et normaalseks inimeseks jääda. Aga pean tunnistama, ei õnnestu kogu aeg ja vahepeal ütlen küll midagi ülbet ja nõmedat. Ise saan samal ajal aru, et issand jumal, Mariann, las olla! Aga eiiiii, ikka pean nähvama ja suskama.

Ma lohutan ennast sellega, et ega kõik minu süü ka pole. Näiteks olen ma FBis ühes fotogrupis (väljamaine) ja ma peaks vist jumalat tänama, et mind täna välja visati, sest pooled pildid, mis seal ette kargasid, panid silmi pööritama. Mitte, et mina hull ekspert oleks, aga kuna seal peaaegu 40 000 inimest ja tõesti ka selliseid, kes ala EILE esimest korda pilti tegid, siis nad lisavad sinna selliseid käkke, et karju appi. Grupil on selline reegel, et AINULT head tohib öelda ja anda konstruktiivset kriitikat. Arusaadav, mistõttu ma enamasti olin lihtsalt vait ja pööritasin silmi kui ise tahtsin, oma kodu privaatsuses. Täna aga lisati sinna pilt, mis meenutas mulle natukene pin up võtet.  No umbes midagi sellist:

Muidu oleks täitsa ok, aga pildil oli kolmeaastane tüdruk ja no muidugi ilma kontsadeta ja sukkadeta. “Põlle moodi kleit” oli samamoodi eest küll kaetud, et otseselt “tissi” näha polnud, aga minu maitsele liiga paljastav, kuigi fotona oli töö väga ilus. Seega kirjutasingi väga viisakalt kommentaari, et pilt on ilus, aga minu meelest oleks tulemus ideaalne, kui lapsele oleks sinna “kleidi” alla pandud pikkade varrukatega valge pluus. Pildi autor kirjutas, et lapsel pole midagi näha ja et tema pole mingi pervert, see on tema laps! Ma vastasin, et ma ei arvagi, et ta mingi pervert on, mul on endal ka kaks tütart, aga säärane rüü tundub MINU maitse jaoks natukene liiga paljastav ja kõik, mis ma öelda tahan, on see, et kui juba kriitikat küsiti, siis ma ütlengi viisakalt, et särk oleks võinud olla ja muud miskit.

Selle peale vastas keegi kolmas mulle trükitähtedes, et äkki ma palun lõpetaksin laste “seksuaalse pilguga” vaatamise ja naks, oligi mind sealt grupist välja visatud.

Jeesus, vana perse küll noh! Ei saa ikka poolt aastatki kuskil elada ja olla, ilma, et väljamaallased mind perverdiks ei peaks. Ja ma niigi olin väga viisakas ja lihtsalt pakkusin enda arvamust, kuna seda oli küsitud ja puha. Mitte ei kirjutanud, et püha jumal, ma nüüd torkan endale kuuseoksad silma, et võimalikult kiiresti pimedaks jääda, sest see on puhta lasteporno.

Mida iganes, nüüd ma olen lihtsalt veel rohkem närvis, aga võib-olla see on jumala viis mind stressist vabastada. Enam ei pea neid pilte vaadates silmi pööritama nagu mingi tont, eks :D

Raske on see närvihaige elu, tahaks nüüd tagasi normaalseks, “mul suva” olekusse minna, kaua võib?!*

*Tegelt see mingi paar päeva kestnud, aga närvi ajab noh :D

I don’t have an overwhelming amount of good qualities, but I consider not giving fucks one of my best. Yes, sometimes it can also be a negative, but mostly this “let it be” attitude makes life very simple and flow calmly. But lately I have been such a lunatic that I am making even myself angry, honestly. It’s like a work crawled inside me, made a nest and is now hissing in there.

I mean, don’t get me wrong, it’s not like I am screaming at my husband and kids at home, but it’s pretty much impossible to be online. Things that wouldn’t have made me blink before are so irritating at the moment that I have to hold myself back to remain a normal person. I have to admit, it doesn’t always work and sometimes I say something arrogant and snappy. At the same time telling myself “OMG, Mariann, just leave it!” But noooooo, I still have to snap and stab.

I find comfort in the fact that it’s not always my fault. For example, I am part of this photogroup on Facebook (a foreign one) and I guess I should thank the lord that I was expelled from it yesterday because half the pictures that reached my timeline from that group made me roll my eyes. No that I am a super expert, but since there are almost 40 000 members and that includes people who seriously picked up a camera YESTERDAY for the first time then they keep adding screw-ups. There is a rule that you can ONLY say positive things or give constructive criticism. Understandable, so I mostly kept quiet and just rolled my eyes when I wanted to in the privacy of my own home. Today a pictures that reminded me of a pin-up shot was added. Something like the picture in the post.

I would’ve been totally OK if it wasn’t for the fact that the model was a 3 year old girl and of course without the heels and stockings. “An apron looking dress” was put on her so you couldn’t see any “boob” but it was too revealing for my taste, although a photo it was beautiful. So I wrote a very polite comment saying that the picture was beautiful, but the result would’ve been perfect, if the child had a long sleeved white top underneath the “dress”. The author wrote that you can’t see anything on the picture and they are not some pervert, it was their child! I replied that I didn’t think they were a pervert, I also have 2 daughters, but that kind of clothing was a little too revealing for MY taste and all I want to say that since comments were asked, I am saying politely that a top would’ve been nice and that’s it.

To that someone else responded in all caps that I should looking at kids in a “sexual way” and just like that I was thrown out of the group.

Jesus, fucking hell! I can’t even spend half a year somewhere without foreigners thinking I’m a pervert. And I was very polite, offered my opinion, since they had asked for it. I didn’t write that I wanted to stab my own eyes out with tree branches, because this is clearly child pornography.

What ever, now I am just even more pissed off, but maybe it’s god’s way of eliminating my stress. I don’t have to look at those pictures anymore and roll my eyes, like an idiot, right :D

Being a lunatic is a difficult task, I would like to be my normal, “I don’t give a crap” self, how much longer is this going to last?*

*Actually it has been just a few days, but it’s pissing me off :D

Ma tean, et mitterasedatele ja neile, kes veel emad pole, on see nädalates raseduse arvutamine utoopiline, aga raseda enda jaoks on palju keerulisem öelda, kui mitu KUUD ta rase olnud on. Noh, loogika ütleb, et 12 nädalal oled kolm kuud rase olnud, sest 12/4 nädalaga ongi kolm. Seega võiks juba öelda, et seal 16 nädala kandis võiks siis neli kuud olla, aga need kalendrid panevad nii segast, et saa nüüd aru… Ise arvasin, et ma liginen neljandale kuule, sest teine trimester on nagu umbes käes, aga see oleneb täitsa sellest, kust vaatad. Igatahes MINA ütlen, et ma olen umbes neli kuud rase olnud. Sobib?

Selle järgi nagu sobiks, sest mul on 15 nädalat.

Selle järgi on veel kolm nädalat aega… võta nüüd näpust!

Minu ustav RASEDUS äpp väidab, et mul on neli kuud ja ma teengi nii, et usun hoopis seda kõige rohkem.

Seda kõhu tumedat keskjoont ei ole mul ühegi rasedusega tekkinud, kuigi natsa karvasemaks on kõht küll läinud, peab tunnistama. Õnneks mitte mingi nii hullult, et peaks juba patsi punuma mööda kõhtu alla, aga veits udukarvane on ta küll, mida ta enne ei olnud.

Nina jookseb verd küll. Pidevalt nuuskan verd ja nina on seest mega kuiv, ma just ükspäev mõtlesin, et kas keegi on leiutanud sellise asja, nagu ninaauku niisutavat kreemi? Peaks leiutama…

Aeg läheb igatahes jube kiiresti. Alles nagu sain teada, et olen rase ja nüüd neli kuud, veits uskumatu. Samas rasedatunnet ei ole – kõhtugi pole. Iga nädal üritan hoolikalt kõhu kasvamist jäädvustada, aga mulle tundub, et ei tule nagu teist kuidagi. Pildi järgi ütleks, et kaks nädalat tagasi oli suurem kõht kui praegu… Aga noh, siiani on mul kaal ainult langenud ka, küll ta lõpuks ette prahvatab.

Aga räägime nüüd sellest, mida kõik küsivad: mis saab beebi nimeks? Mul on äpis selline koht olemas küll, nagu beebinimede list:

Sealt saab valida, kas poiss või tüdruk, ning otsida nime esimese tähe järgi. Mina olen küll 99.9% kindel, mis meie lapse nimi on, kuigi nagi öeldud, on tal kaks nime. Esimene on kindlasti seal listis olemas, kohe vaatan kas teine ka.. Teist ei olegi! Imelik, sest see pole mingi Chryzabella Izadora, et oleks jube ebaharilik…

Aga kuna Lende nime just keegi siit blogilugejatest välja mõtles, siis ma hoian veel oma meeled valla. Mis on teie meelest kõige ilusamad ja traditsioonilised (!) tüdrukute nimed? Võite ka muidugi pakkuda, mis ma nimeks välja mõtlesin, et ega see esimese otsa nime arvamine raske ei ole. Oot, ma kohe otsin selle posti, kus mu kunagised lemmikud olid.

Näete, siin postituses olin ma Lendet oodates umbes sama palju rase kui praegu ja valik oli järgmine:

• Madli – Mulle meeldib ka versioon Madlike, selline armas nimeke. (Normaalne nimi, oma lapsele ei taha panna, tahaks midagi särtsakamat)
• Kärt – Väga äge nimi! (Kõlab hästi, samas mul oli algklassides üks Kärt, kes lasi tunni ajal rämeda peeru ja siis kõik narrisid teda, et Kärt lasi kärtsu)
• Liisu – Selle välistas Kardo kohe ära, sest ta olla kunagi ühe Liisu tissidega mänginud
• Marta – Minu papa õe nimi oli Marta ja mulle meeldiks see nimi väga. (Normaalne nimi, ma ei oska muud öelda, mulle meeldib)
• Anna – Väga ilus ja klassikaline naisenimi  (Mingi Anna saatis mulle kunagi msnis endast paljaid pilte…)
• Iti Susanna – Ainuke, mis mulle kahenimeliste hulgast meeldis (Ei meeldi, ma teadsin kunagi ühte Itit, kes oli pikanäpumees)
• Klara – Selline mõnus ja konkreetne, tugev nimi. (Klaara on nagu väga hea aknapesuvahendi nimi)
• Madiken – Mulle meeldib, Kardo ütles: “Ei”
• Nora – Meeldib väga, aga vist jube popp (Ei)
• Brita – Mul oli keskkoolis väga äge sõbranna nimega Brita ja nimi on tal ka väga lahe (Ilus nimi, aga ei taha oma tütrele)
• Mirtel – Samamoodi, hirmus populaarne, eks. (See on normaalne nimi, jah)
• Saskia – Hästi äge nimi! (Ma ei teaaa….)
• Kirsi – Kirsi ja Mari sobiksid minu meelest nii armsasti kokku ja samuti on see ainuke K-tähega nimi, mis natukenegi meeldis. (Ei ma ei tahaks oma lapsele)
• Loore – Mulle väga meeldib. (See kõlab nagu Nora ja ei teki seda tunnet, et tahaks kutsuda oma last nii lihtsalt, muidu ilus nimi).

Aga SIIN postituses olin ma juba u 5 kuud rase ja mulle meeldisid hoopis:

Mila Loviis Treimann

Anna Loviis Treimann

Marta Loviisa Treimann

Madiken Treimann

Kelly Treimann

Madli Ann Treimann

Laura Loviis Treimann

Naljakas, et ma olin jumala kindel, et tulebki Mila Loviis ja siis pauh, ütles keegi mulle siinsamas kommentaariumis, et Mila kõlab nagu pesemata joodiknaine vedeleks poe ees ja keegi karjuks talle: “MIIIIIILJAAAAAAA, IDISSUUDAAA!” ja siis ma ei suutnud enam kunagi oma Mila nime sama pilguga vaadata. Ja no naljakas kõiki neid nimevalikud vaadates, et Lende nimeks üldse Lende Liis sai. Aga näete, sai!

Ja kui te tahate teada, mis beebi nimi on, siis küsige Mari käest, ta ütleb kõigile lahkelt, et emmel on *** kõhus. Aga ta teab ka ainult esimest nime öelda :D

*Minu raseduskaaslane on ITK äpp RASEDUS!

Teate ju ise, et ma hea meelega jagan teile vajalikke uudiseid – sedapuhku on mul rääkida teile leheküljest, mis mulle endale sada korda ära kulunud oleks ja küllap teile ka. Nimelt on ikka aeg-ajalt vaja arstile minna. Vahet pole, kas hambaaarst, nahaarst, lastearst või psühholoog. Mõned arstid on sellised, et on nagu “omad” olemas. Näiteks hambaarst on mul oma ja hea – ilma Gaili Kaubata laseksin ma enda hambad kõik ükshaaval välja pudeneda ja toituksin edaspidi pudrudest ja püreedest, sest mujale mina minna ei tihkaks. Aga näiteks oma silmaarsti mul ei ole ja mul on selline tunne, et peaks nagu minema. Sõidutundides vahel on selline tunne, et ma olen äkki pimedaks jäänud. Aga kuhu minna, eksole?

Viimane kord käisin kuskil prillipoes, aga kui ma tahaks teada, kui palju näiteks kuskil konsultatsioon maksab, siis ma peaks ennast vist vigaseks googeldama, kui tahaks teada hindu üle Tallinna. Tahaks ju ikka võimalikult head hinda, mitte hingehinda tasuda. Vot, sellepärast ongi äge lehekülg olemas: www.medihub.ee.

Seal saan kenasti otsingusse panna, et soovin minna silmaarstile ja Tallinnas, odavaimad tulemused esimesena:

Või no paljudel pole oma hambaarsti, siis kui tunned, et peaks nagu minema, siis on mõttekas otsida konsultatsiooni, näiteks NII. Siit on näha, palju maksab konsultatsioon, eriti kui sa ei tea, kas sul on üldse auku või tahad niisama kontrolli minna. Aga kui sa nt tead, et on vaja juureravi või hamba väljatõmbamist, siis saab ka selle hinna järgi otsingusse panna.

Või näiteks eelmainitud psühholoogi vastuvõtt… Ma mäletan, kui ma ise tahtsin täiega minna, aga kuhu? Kuhu oleks aega? Mis see maksab? Täiesti võimatu tundus sellist infot leida, eriti kui juba deprekas nagunii vaevab ja ise kahtled, et noh, ei tea, kas mul ÜLDSE midagi viga on? Ja hinnad tundusid ka nii kõrged… Samas näete, Wismaris saab 25€ eest ennast tühjaks rääkida :)

Üldse on minu meelest tore, et kuskil saab hinna järgi otsida arste ja eksperte, sest olgem ausad, enamike jaoks on see just kõige olulisem osa arsti valikust. Mis teha, kui abi vaja, aga rahakott ei ole puuga seljas. Siis on just hea leida endale taskukohaseim variant. Lisaks saab seal otsida ka näiteks teiste jäetud hinnangu põhjal, mis on ka väga mugav.

Loodan, et kellelgile oli sellest abi ja leiate edaspidi endale kõige soodsamad variandid just Medihub‘i lehelt!

*Postitus sündis koostöös Medihub’iga

Just nii küsis mu sõbranna minu käest. “Kas te mitte eelmine aasta ei käinud? Kas seal muutub midagi igaastaselt?”. Ma jäin mõtlema, et vist ei muutu. Üldjoontes on kõik sama. Majad on samad, tegelased on samad, atmosfäär on sama. Ainult ilm on selline asi, mis igal aastal erinev olla võib. Esimene kord Lottemaad külastades, mis oli juba neli(!) aastat tagasi, sadas näiteks vihma. Aga näed, ikka läksime järgmine aasta tagasi ja olemegi jäänud käima. Aga miks siis, kui see on a-la-ti sama?

Ma olen nüüd aus – Lottemaal käimine on tohutu ettevõtmine. Muidugi mina olen kehva näide, sest ma olen hetkel rase ja meie käigu ajal tõmbas mul kõht pidevalt toonusesse ja päev läbi oli iga kiirema sammu tegemine tohutult vaevaline. Pole harjunud nii abitu ja jõuetu olema, sest enamasti olen ma omadega päris kabe, aga vot seal aastal oli just nii, et iga samm tegi haiget ja mina jalutasin ringi just nii kiiresti, et lastel silma peal hoida, kuid nii aeglaselt, et mitte endale rohkem haiget teha. Hakkasin tänasest pühalikult igapäevast magneesiumi võtma, et sääraseid jamasid edaspidi vältida.

Ja no, 50% ajast, kui ma Lottemaal käinud olen, olen ma rase olnud. See jälle tähendab, et 50% ajast olen ma ka mitte rase olnud, aga sellegipoolest on pärast Lottemaal käiku tohutu väsimus peal. Pärnusse reisimine, laste järgi jooksmine, teineteise ära kaotamine, laste kilkamine, keegi nutab, keegi kukkus, keegi saab nõelata. Üks tahab ujuma, teine hoopis kuskile tornitippu ronida, käi ja majanda siis kogu seda kupatust. Palju lihtsam oleks ilusa ilmaga kodus olla, terrassiuks lahti teha ja lapsed aeda “lahti lasta”. Palju lihtsam! Aga no mida me sinna Lottemaale siis ronime?

Sel aastal tundub mulle, et ma saan seda seletada väga lihtsasti vaid piltide abil. Me lähme iga jumala aasta Lottemaale tagasi just selle pärast, et:

Seiklus hakkab juba enne Lottemaale territooriumisse sisenemist, sest …RONG! Enne rongi liikuma hakkamist on lihtsalt ootusärevus…

Kui rong sõitma hakkab, täituvad pisikesed silmad rõõmusära ja põnevusega. Päriselt ka, vaadake ise kui ei usu!

Täpselt sama on ka suuremate lastega. Rongis võib küll palav olla ja ei taha ju oodata, tahaks juba sõita! “Emme, miks me ei sõidaaa?”

“Jeeee, liiigumeeee!” Ja just niimoodi, eheda rõõmuga saavad lapsed sõita Lottemaa värava taha. Kus mujal hakkaks kogu pull puhta ENNE kohale jõudmist, ah?

Mari vaatas ümberringi ja kilkas: “Vaata, loodus!” :D

Lende nägu, kui tore rongisõit julgeb otsa saada. Vihaselt lendab maha müts ja kulm läheb kortsu. Ta veel ei tea, mis teda ees ootab, sest eelmine aasta oli Lende liiga väike.

“Jaaa, issi, viska viis! Siin on tegelikult sees ka täitsa lahe!”

Mis on Lottemaa juures veel eriti vägev – et olgugi vanematele kohutavalt väsitav (ei, ma ei räägi vaid endast, vaid vaatasin seal ümberringi higist leemendavaid vanemaid, kes oma präänikuid taga ajasid) siis lastele on need tõesti väga erilised hetked. Ma ei saa küll kõigi eest rääkida, aga üldiselt on argipäev segu lastest, kodust, loomadest, sõpradest, olmest, arvetest, tööst – KÕIGEST. Aga Lottemaa on lastele nagu mingi võlumaa. Rääkimata sellest, et see on täis kohti, kuhu joosta, turnida, ronida ja on mida avastada, on see ka võimalus 100% olla oma vanematega. Lottemaal ei ole maksmata arveid ja pesemata pesu. Lottemaal ei ole töö tähtaega ja ei ole “tasa, beebi magab!”. Lottemaal ei ole “Ära seda puutu, seda ei tohi võtta!”Lottemaal on kõik katsumiseks valla ja no Lottemaal on ainult lust ja pull ja seda kõike koos emme-issiga. Ausalt, nad hindavad seda niii-iii väga!

Ma loodan, et ma ei kõla, nagu ma muidu lapsi keldris hoiaks ja neile sealt luugi kaudu kord päevas kääru leiba viskaks, sest nii see loomulikult ei ole. Aga no neli tundi järjest iga päev ka tõesti lastega jutti ei mängi ja tegele, seda peab tunnistama. Lottemaa on aga ainult lastele ja laste rõõmuks. Jah, mõned ütlevad, et oh ma käiks lapsetagi, aga ma ei käiks :D Laste rõõmu nimel olen aga nõus kord aastas aga hea meelega käima, jooksma ja lapsemeelne olema. Ma muidu olen jube lapsik küll, aga niisama lolli mängida lastega küll 24/7 ei viitsi :D

Lottemaal võib kõike teha, mille kohta kodus öeldakse, et issand jumal, hull oled või? Mida sa siin kolistad? Lottemaal mine ja kolista palju süda lustib. Okei, meie kodus väga kolistamist ei keelata, aga kui me elaks nt korteris, siis ei saaks ju lastel lasta kilgata ja möirata ja kolistada vastavalt väikeste inimeste soovidele, siis tuleb teistega ka arvestada. Seega korteriinimesed, saatke kõik oma lapsed Lottemaale kilkama ja kolistama! Nad hindavad seda ja kolistavad kogu südamest.

“MINA tahtsin just SELLE potiga kolistada…”

Jällegi ei ole meie lapsed parim näide, sest need suviti minu meelest ainult jäätisest toituvadki, aga Lottemaa külastus on ideaalne maiustamisepäev. Mis oleks üks kuum suvepäev jäätiseta? Ei olekski üldse mitte mingi päev! Muidugi maksis see jäätisega plätserdamine Lendele valusalt kätte, sest mõnusalt kleepuvaks olemine “võitis” Lendele ta elu esimese herilasenõelamise. Õnneks tuli korraks vaid pisar silma ja sai edasi tormata ja ronida. Väike suts või üks korralik šokolaadijäätis? Pole küsimustki!

Mul on kombeks öelda, et ma olen nii laisk inimene, et teen ühe käigu päevas. Ehk siis kui lastega on ujumas käidud, siis no et ma sellel päeval veel ennast kuskile lohistada viitsiks, küll ei ole. Aga Lottemaal on rand kaks sammu astuda. Ja kuidas sa siis EI lähe vette, kui merevesi on soe nagu supp. Ma tõesõna ei ole mitte kunagi elus nii sooja merevett katsunud, isegi mitte väljamaal. Ehk siis mõelge, mis rõõm. Saab joosta ja ronida ja mängida ja avastada JA ujuda. Kas see on paradiis või?!

Sealt ta läheb, sest veemaailm tahab avastamist

Mari põhitegevus vees oli osutada lepatriinudele, keda ma päästma pidin. Esimest korda tuli Mariga teemaks “surnud olemine”. Nimelt olid osad lepakad tõesti elus ja ka mulle tundus igati õige neid kaldale toimetada, aga paraku olid enamus juba lännud. Nii seletasingi Marile, et nemad on juba surnud ja nendega pole enam midagi teha. Mari nentis kurvalt, et lepakad said ai-ai , pritsis neile vett peale ja ütles kurvalt: “head aega lepatiinu…”. Kui nunnu!

Lottemaal võib emmet veega ka pritsida. Pull värk!

Lende avastas, et vee all on midagi pehmet ja pudisevat. Liiv?!

Veekaldal on lastele igasugu lõbustusi, kus saab näiteks karusselli peal keerutada ja kiikuda.

Otse rannast kimasime me Lottemaale tagasi, muusika kutsus! Laval käis kontsert, Lende vihtus issiga tantsu, Mari pidas vajalikuks väike jätsipaus teha ja jalga puhata. Ega kõike tralli kaasa tegema ei pea, vahepeal peab inimene jalga ka puhkama, onju. Iga natukese aja tagant võis jälle ennast kuskile etendusele või kontserdile sättida, mis saaks parem olla? Tahad, istud ja vaatad, tahad – jooksed nigu hull!

Lapsed on ikka nii erinevad. Mari Lende vanuses minu meelest küll nii palju Lottemaa atraktsioone ei julenud kasutada, aga Lende on nagu väike vanainimene. Tasa ja targu proovib ta kõike, mida teisedki. Kuigi jah, need lapsed ta selja taga ei olnud aeglase kamraadi üle just rõõmsad, aga Lende ise küll oli, kui terve raja edukalt läbitud sai.

Muidugi ei ole Lendel meie pere turnimiseksperdi medalit oodata, see kuulub vaieldamatult Marile. Ei ole kohta, kus tema ronitud ei saaks. Ka Lottemaa seiklusradadel oli ta nagu vana kala, kiikus suure kiige peal….

…turnis hulljulgelt mööda kõiksugu köisi ja köisteid….

…vahepeal vilistas muretult viisijuppi (millal ta ometi vilistama õppis ja kes talle seda õpetas?!)

….ja vahepeal oli platsi “ment”, sest osad lapsed tulid tagurpidi suunas ja meie korraarmastajale see ei sobinud. “Eiiiii, vale koht. See ei ole koht!” kisas meie väike mures Mari. Vaadake seda korralooja nägu, ma ei või. Ise nii räämas ja must, aga vot mööda köit peab õiget pidi tulema! Saate aru jah?!

Igatahes ma loodan, et need pildid seletasid teile, miks me sinna oleme neli aastat jutti roninud ja miks me veel kindlasti ka edaspidised neli aastat sinna kindlasti igal suvel ronime. Kõikide postituses kaasarääkijate vahel valin aga reedel ühe õnneliku, kes endale neli piletit võidab. Ehk siis saab juba sel nädalavahetusel lapsed kolkima, kilkama, jooksma, turnima ja jäätist sööma viia :)

*Postitus sündis koostöös Lottemaaga

Tere õhtust, armas lugeja. Ma tahtsin öelda, et sa näed täna kuidagi eriti hea välja. Nalii, tegelt ma ei tea, milline sa välja näed, aga ma usun ausalt, et päris ok. Ma lihtsalt mõtlesin, et äkki loeb keegi, kellele pole täna veel hästi öeldud, et ma siis kohe ütlen ära, enne kui uus päev peale tiksub.

Ma mõtlesin, et peaks moe pärast virisema, et õhhh appi, nii palav on, elada ei kannata, aga tegelikult mulle soe meeldib ja kui ma  oma tagumenti diivanilt ei tõsta, siis on päris hea olla. Mul maja hoiab hästi jahedust. Suvel on see hea omadus, talvel paraku hoiab see sindrinahk ka jahedust, mitte sooja. Aga! Aga! Sellega seoses võin jagada rõõmu, ma nimelt tellisin täna pelletkamina ära! See võib tunduda nii väike asi, aga no arvestades, kuidas ma eelmine talv lõdisedes elektriteki all istusin, siis tasus see raha kõrvale panemine ennast ära, sest sellel talvel meil enam külm ei ole. Sääste ka ei ole, aga ma pigem olen soojas kui mõtlen uhkelt oma säästudest. Ja üldse… säästud pidadagi olema ju vajalike ja suurte kulutuste tegemiseks, eks. Igatahes olen ma täna selle üle ebanormaalselt õnnelik olnud. Mõelda vaid, soe kodu!

Kardo üritas mulle igal siin elatud talvel selgeks teha, et kodus ei peagi talvel särgiväel ringi käima, vaid talvel kantaksegi kampsunit ja villasokke ja kasukat ja talvemütsi ja käpikud, kui sa telekat vaadata tahad. Ma ikka arvasin kogu aeg, et inimesel võiks ikka vaba voli aasta läbi käia nendes riietes, mis ta tahab, mitte aastas 9 kuud külmasurmaga võitlema. Mis teha, ma terve elu korteris elanud ja pole kunagi pidanud mõtlema, et talvel on külm. Korterites on ju alati soe. Igatahes nüüd saab mul ka soe olema, ma ei jõua ära oodata, jehhuuuu, halleluuja ja viis rooma paavsti.

Mis mind täna veel ebanormaalselt rõõmustasid, olid riidest mähkmed. Nagu… ma olen ikka vist eriliselt madalale langenud, kui sellised väiksed riidejupid mind nii õnnelikuks teevad, aga no mis sa ära teed. Eile saabus laar mahkmed.eu lehelt ja täna pakk fillyourpants leheküjelt. Eriti õnnelikuks teeb mind veel fakt, et üks pakk on veel teel. Just lugesin enda mähkmevarud kokku ja sain teada, et nüüd on mul 18 tavasuuruses ja 3 vastsündinu mähet. Lilli blogis oli kirjas, et u 20 tk võiks olla, siis saab kenasti hakkama. Viimase paki saabumisega on mul “vajalik” kogus olemas.

tänane pakk Fillyourpants poest – roosamanna!

eilne pakk mahkmed.eu poest

Üldse ma ei saa aru, miks ma kogu aeg nendest riidest mähkmete teelt kõrvale ekslen. Ehk selle pärast, et mähkmemajandus on 90% Kardo käes ja tema “ei viitsi” ilma suurema suunamiseta. Ja mina ka ei viitsi suunata ja nii on see läinud. Lilli aga kirjutas natsa aega tagasi nii mõnusa ja põhjaliku postituse riidest mähetest (loe siit), et ma sain alles siis aru, et ma olen enne veits valesti teinud. Näiteks ei olnud ma mähkmeid kunagi enne läbi pesnud, sest see tundus mulle samasse kategooriasse minevat, et uued riided tuleb ära pesta.

Nüüd aga viisin otsad kokku, et see on selle jaoks, et need paremini imaksid, mitte niisama laadiidaa, ma olen see vend, kes uusi asju läbi peseb. Igatahes võtsin ma ennast nüüd täie rauaga kokku ja pesin kõik uued ja kaunid mähkmed kenasti 60 kraadiga ära, beebi pesu jaoks mõeldud vahendiga (pool kogust tavalisest annusest) ja paningi masinasse ainult mähkmed, et nad ennast kenasti seal keerutada saaks. Lendele sai ka täna vaid üks tavamähe pandud, sest Kardo ei julenud teda “selle hipikraamiga” magama viia. Ööuneks panin ma talle aga oma kauni käega riidest mähkme alla, eks näis, kuidas öö üle elame.

Lents niisama peseb hambaid nagu boss, endal BumGenius öömähe (LINK) all.

Ma tegelikult näen ja tunnen, et Lende saab nii palju maailma asju aru ja on juba piisavalt suur, et ta võiks ju ometi ristiinimese kombel potil ka käia, aga no tee või tina, ta ei taha. Ma mäletan, kuidas ma Mariga põdesin, et no ei taha ja ma ei oska ja ühel hetkel ta lihtsalt… hakkas käima. Aga kuidas? Mis ma selleks tegin? Kes seda teab. Igatahes tundub, et Lendel on sama asi, mis Maril. Väike pott ei kõlba. Aga suur ka mitte. Kuigi suure peal on rohkem tõenäosust, aga seda ka mitte alati.

Reaalselt, enne häda 90% ajast Lende ise tuleb ja ütleb “kaka”. See on ta sõna mõlema kohta. Eriti kui tal mähet või pükse all pole, siis ütleb ja nüüd tunduks ta ideaalne potile panna, aga ei. Ta istub seal 3 sekki, vaatab potti, ütleb “mkmmm” ja läheb minema, et siis kuskile nurka soristada. Ma ei saa aru, mida ta siis üldse ette teavitab, kui tal nagunii pole plaanis ühiskonna reegleid jälgida.

Mari üritab elu eest aidata ja minu palve peale näitas Lendele, kuidas väikesesse potti pissida. Tulemus: Mari tahab KOGU AEG väikesesse potti häda teha. See on aga väga tüütu, sest noh… Meil on normaalne vets ka olemas, kus saab vett lasta ja puha. Aga no ma vahel ikka lasen, lootuses, et Lende sellest mõne idee saab. Aga… ta ei saa.

Igatahes nüüd on nii, et päeval on tal jalas kas potritreeningupüksid, või uksest välja minnes ja magades tavalised riidest mähkmed. Ta võiks ju selliste ilmadega palja peega olla (ja aias on ka) aga me just lasime oma diivani puhtaks teha, mis siin ääreni täis lasti, et noh, tahaks seda vaest mööblitükki nüüd natukene säästa. Lisaks oli ka lootus, et ehk on märjad püksid ebameeldivad, aga tundub, et tal on suva. Märg, kuiv, mis vahet seal on?

Igatahes, eks me jaurame siin selle teemaga edasi, aga nii kaua kuni see trall veel kestab, kestku ta vähemalt riidest mähkmetega. Kui ma neid nüüd natukene rohkem kasutanud olen, teen kindlasti tutvustava postituse ka, aga nii kaua vaimustun omaette edasi, sest lekkinud pole siiani ükski (peale seda kui ma neid enne pesta taipasin) ja no palju ilusamad on nad ju ka, kui tavalised mähkmed. Lisaks on tore vähemalt mõnikord harvagi keskkonda säästa.

Vot, selline suvaline loba siia päeva lõppu.

Ah ei, mul üks küss ka. Mul uus Macbook pro eks ja ma ei tea miks, aga see läheb MEGA kuumaks kohati ja aku peab PALJU vähem, kui mu vana Air pidas. Teab keegi, miks?

Igatahes, muud mul öelda pole. Olge mõnusad ja hurmavad edasi. Ma lähen otsin renniet, enne kui ma hapet oksendama hakkan #daam.

Soovime sõbrannaga teineteisele head ööd, kui ta äkki ütleb: “Puhka sa ka, varsti ei saa sa seda pikemat aega teha!”.

Mulle tundub, et sellest hetkest saadik, kui sa annad teistele teada, et su sees kasvab teine inimene, on see ümbritsevatele inimestele justkui alarmkell, et on aeg vaest rasedat ähvardama hakata. Uskuge mind, see on juba kolmas kord, kus ma kõnnin ilmas ringi, justkui oleks mulle otsa ette kleebitud silt “hirmuta mind täie rauaga!”.

“Sul on juba süda paha? Ei? Oi jumal, paar nädala pärast on sul süda NII paha, et sa ei suuda grammigi süüa!”

“Ma mäletan, kuidas mul kõht 5 kuud kinni oli ja ma endale suurest potil punnitamisest poole kintsu pikkused hemmoroidid punnitasin. Sul pole? Hehe…VEEL! Oota vaid!”

“Rasedus ja alles poole peal, see pole midagi! Lõpus hakkad sa niimoodi juurde võtma, et su lihane ema ei tunne ka sind enam ära su pekiste põskede tagant!”

Reaalselt, mul on suva, sest nagu öeldud, ma olen see sari-rase, ehk siis ma olen juba üsna kursis, mida rasedus endaga kaasa toob ja mida ta ei too. Kuigi jah, rasedused võivad olla väga erinevad, aga sellegipoolest eelistaksin ma seda aega mööda saata nii, kuidas taevaisa annab, mitte igal hommikul hirmunult teki alla piiludes, et kas seal on juba pool kilo hemmoroide või mitte. Sorri, ma tegelt ei tea täpselt, mis need on ja kas neid annab kilodes mõõta, aga noh, saate aru küll. Ma ei viitsi ette põdeda! Ja see vist häirib inimesi, sest tundub, et ühiskonna ühtne missioon on pidevalt MURETSEDA. Ega muidu ju õige eestlane ei ole.

See tänane “ega sa varsti enam puhata saa” ka seda olen ma täpselt kolm korda kuulnud. Esimesed kaks korda oleks võinud ka kuulmata jätta, sest mul pole vist ühegi beebiga magamata ööd olnud. Esimene kord ma päriselt uskusingi teisi, et no MUIDUGI beebi=null und, kuidas muidu? Nii see oligi, et kui Mari sündis ja teised kahjurõõmsalt küsisid, et noh, oled magamata jah? Ja mina vastasin, et tänan küsimast, ärkasin täna 3h enne beebit, sest uni läks ära aga see otsustas edasi põõnata, siis ei andnud ähvardajate süda rahu.

“Eks sa oota paar nädalat, siis tulevad koolikud ja gaasid, küll ta siis alles nutab!” Möödus paar nädalat ja kõik oli samamoodi nagu enne.

“Eks sa oota paar kuud, siis tulevad ta esimesed hambad ja oiii kuidas ta siis nutab!” lubasid nad.

Mari esimene hammas tuli vist millalgi peale aastat, nii et see oli üks pikk ootamine…

Enne Lende sündi hakkas sama jutt. “Ega KAKS korda ka ei vea magava lapsega. Oi, nüüd istud mõelma korra eest üleval!”.

Nagu öeldud, ei ole ma veel ühtegi ööd üleval istunud ka Lendega. Okei, muidugi on olnud ühe käe sõrmedel üles loetletevaid öid, kus uni oli kehvem ja nii, aga no ei midagi märkimisväärset. Ei mingeid gaase, ei mingeid koolikuid, ei mingeid röökimisi. Magab nagu beebi on minu meelest täitsa õige väljend, sest minu beebid… magavad ja söövad. :D

“No KOLM korda sa ikka magavat beebit ei saa. Ole valmis, istud siin aasta aega üleval,” pakuvad nad. Saad aru, üks inimene reaalselt ütles mulle, et noh, nüüd saan raudselt rahutu beebi, sest mul oleks ka aeg teada saada, mis tunne ema PÄRISELT olla on.

Nagu… vabandage mind? Mida te arvate, et ma siin viimased viis aastat teinud olen, kui mitte emaks olnud? Või emaks saab vaid siis olla, kui sa oled vähemalt X arv öid magamata? Vot sellega ma kursis ei olnudki…

Igatahes, mingu kuidas läheb. Kui nutab, siis nutab. Kui ei nuta, siis ei nuta. Aga no mis kuradi häda on käia ja ähvardada neid rasedaid, kuidas nad varsti enam ei maga? Mis see aitama peaks? Magan kolm kuud ette ära või? Või mis selle imelise hoiatuse eesmärk olema peaks? Kiirelt peaks ennast oksa tõmbama, et jumala eest mitte röökiva lapsega tegeleda? :D Mulle lihtsalt päriselt ei mahu pähe, sest minu meelest on rasedus nii tore ja mõnus aeg. Eriti kui me räägime veel ESIMESEST rasedusest, mis on täis sellist põnevust ja ootusärevust ja erinevaid tundeid ja hirme ka, nagunii. Ja siis leiab mingi kontingent inimesi, et hea idee oleks minna ja rasedale naisele käojaani ajama minna.

See on minu jaoks reaalselt sama kohatu, et lähed kellegi pulma, lööd pokaale kokku ja siis seletad kõva häälega toosti ajal kaunile õhetavale pruudile, et no oota vaid, varsti korjad härra sitatriibuga trussikuid ja nutad oma noorust taga, samal ajal kui mees diivanil peeru laseb ja kotte sügab.

Kes mu laive jälgib, siis vast märkas, et juba enne Malta reisi saime Heveren.ee e-poest mega suure kastitäie asju. Nüüd on juba pea kuu möödas, seega olen jõudnud paki sisuga ka lähemalt tutvuda ning oma lemmikudki välja valida. Seega olge aga lahked – 5 lemmikut nende poest!

Esiteks beebide päikseprillid (LINK). Neid on seal kahes suuruses, meie võtsime suurema variandi. Eelnevalt olen laste päiksekad lihtsalt H&M’ist ostnud, aga need on tõesti paremad. Esiteks sangad painduvad, mistõttu ei tee laps neid katki, kui neid endale ise pähe väänab. Tegemist on siis KiETLA Jokaki firma prillidega, mis muuseas on kõrgeima 4-kategooria UVA-, UVB ja UVC kaitsega! Prillid tunduvad üsna purunematud, nagu öeldud painduvad ja mugavad. Lende kiidab heaks!

Tegelikult on seal kumm ka, et saab panna kummiga ka pähe, aga meie saame ilma hakkama. Lende on neid saamisest saadik kandnud ja kannab suve lõpuni. Uuel aastal on need kahjuks juba väiksed, aga jäävad siis Martat ootama :)

Teiseks ei saa ma kiitmata jätta seda ägedat kleiti/tuunikat (LINK), mille varrukaid saab trukkidega ära võtta. Mugav selles suhtes, et ei pea kampsunit kaasa tassima, et kui jahedamaks läheb, paned varrukad külge ja laps saab edasi mängida. Reisile minna oli ka hea – Eestis olid varrukad küljes, kohale jõudes võtsime aga varrukad kohe ära. Ainuke miinus – varrukaid ei tohi ära kaotada! Meie ilmasid arvestades on praegu muidugi varrukavaba aeg, kes selle kuumaga neid pikki riideid ikka kanda tahaks.

Kolmas lemmik on see “vahva vannivaht” (LINK) mida saab ise endale pudelist pumbata. Meil oli siin vahepeal mingi vannikriis – Lende keeldus kategooriliselt vanni minema ja kui juba hädavajalik last kasida oli, siis tuli seda teha kohutava seakisa saatel. Tõesõna, ma ei tea mis tal häda oli, sest basseinis ta vett ei kartnud, vanni nähes ruigas aga hingepõhjast ja dramaatiliselt. Reaalselt kuu aega saime teda pesta nii, et ta kisas, nagu keegi teda pussitaks, või pidin mina temaga koos vanni minema, teda kaisutama ja vaikselt rahulikult ja talle märkamatult teda pesema.

Lõpuks aitasidki kaks asja. Üks nendest justnimelt siis Heverni poest, see vaht. Teine Lushi poest, selline… issand, ma ei tea, misasi see on. Natsa nagu värviline plastiliin, mis on korraga vannivaht ja seep ja lapsel huvitav sellega mängida. Nende kahe kooslus paelus tasahilju Lendet piisavalt, et ta oli nõus kisamata vette minema ja maha istuma. Isegi pead laseb nüüd pesta!

Kui me juba siin vannitamisest räägime, siis mõnus pesuvahend oli ka pakis – see ei kipita ka muuseas silma minnes. Või noh, pakend seda ei kuuluta, aga ma olen näinud, kuidas Mari Lende pead peseb ja siis on seda vahtu küll ninas, silmas ja suus, aga mingit nuttu sellele ei järgne. Selline mõnus ja neutraalne, mahe lõhn on sellel kah, saab SIIT.

Veel meeldib mulle VÄGA sealt saadud pesu pesemise vahend. See on küll mõeldud beebide riiete pesemiseks ja selleks ma seda veel kasutanud pole, sest Marta riided on ikka veel pesemata, aega on selle kiire asjaga. Küll aga on mind tabanud riidest mähkme vaimustus ja neid soovitatakse ka pesta beebiriietele mõeldud pesuvahendiga. Seega just seda ma nüüd kasutanud olengi – Friendly Organic lõhnatu pesugeel (LINK).

Lõpetuseks parim kaaslane suveks – mõnus müts (LINK), mida EI SAA laps ise peast ära kiskuda ja katab kenasti kukla ka ära, et päike seda ära kõrvetada ei saaks. Paks materjal, aga higistama ei aja, seega meie selle suve lemmar. Ja no vaadake kui nunnukene Lende selles välja näeb – meie väike punamütsike!

Mul on teile ka sealt poest väike kingitus. Kõikide kommenteerijate vahel loosin välja kingitusena vot sellise laari asju Heveren.ee e-poest! Loosis osalemiseks tuleb jätta kommentaar. Ükskõik, mis kommentaar. Räägi ilmast, kiru kartulihindu, räägi enda viimase aja lemmikutest või ütle lihtsalt, et tahad ka loosis osaleda :)

*Postitus sündis koostöös Heveren.ee e-poega

Riidest mähkmetega alustamine on imelihtne, ma teen seda sajandat korda! Hehe, tegelikult vist pigem kolmandat, aga nüüd ma tunnen, et ma reaalselt oman piisavalt teadmisi ja infot, et selles vaimus ka jätkata. Kolm ju olla kohtu seaduseks, või mis.

Miks ma eelmised korrad feilisin?

Esimene kord alustasin Mari sündides, aga toona ei taibanud ma vastsündinutele kasvõi mõnda eraldi mähet osta ja seega vaatasin ma suht alguses, et ah, need nii suured. Lisaks oli kogu varu tuttava käest saadud ja ma ei teinud neil üldse vahet. Mingid paganama klambrid ja marlitükid olid seal igasuguse muu tavaari seas ja ma tõesti ei teadnud mismoodi ja miks neid kasutama peab. Lisaks tegin ma toona ju Delfi beebiblogi ja selle raames tegime me suurt mähkmetesti, mille tulemusena oli mul kodus mingi 50 pakki mähkmeid. Kuna nad juba olemas olid ja neid ka mugavam kasutada tundus, siis nii jäi.

Teine kord oli põgusad neli kuud tagasi, mil ma sattusin kuidagi Fill Your Pants lehele ja seal tellimuse sisse andsin. Tegin siis ka oma tellimusest postituse, see on SIIN. Aga nagu te sealt lugeda saate, tellisin ma neid vaid neli tükki ja minu suureks imestuseks lekkisid need korralikult. Ma vist olen ka maininud, et mähkmemajandus on siin majas julgelt 95% ulatuses Kardo käes, seega tema ütles, et ei viitsi nendega jeblada ja need lekivad ja oleme normaalsed inimesed ja kasutame normaalseid mähkmeid. Noooo jah, nii siis jäigi. Miks nad lekkisid? Noh, ma ei teadnud, et neid tuleks enne läbi pesta, et imavus “tööle hakkaks”. Lisaks oli mul neid vaid neli, ehk siis ei jätkunud mitte isegi terve päeva üle elamiseks. Jälle tundus kergem tagasi vanale rajale minna.

Nüüd aga hüppas mulle paar nädalat tagasi Instagramis ette pilt, et Alvadele (riidest mähkme mark) on ainult Insta kaudu sisenedes ale ja neljase komplekti koos sisudega sai vaid 28€ eest. Ja see komplekt oli niiiiiii ilus, et ma olin müüdud. Näete, selline:

Andsin tellimuse sisse ja seal on mingi imelik süsteem, et alla 50 naela tellides on postikulu kuuekas, alla 75 mingi 15 naela ja üle 130 naelase tellimusega lausa mingi 45 naela (sorri, ma ei viitsi praegu neid euridesse teisendada, SIIT näete täpsemalt). Igatahes mõtlesin ma, et tellin siis juba natukene rohkem mähkmeid ja proovin uuesti “õnne”. Et odavamalt saada, tegin kaks eraldi tellimust. Ja kui need juba sisse antud olid, siis hakkasin süvenenumalt lugema ja uurima, et mida ma siis eelnevalt üldse valesti teinud olen, et see riidest mähkmemajandus mul kuidagi vedu võtta ei tahtnud. Ja nagu te aru saate, siis ma olen alles alustamas ja ma ei hakka teile siin mingit mega tarka juttu mähkmetest ajama, selle jätan kunagi selleks korraks, kui ma ise ka rohkem tean ja näiteks erinevaid mudeleid võrrelda oskan ja erinevate firmade mähetest midagi kosta saan. Praegu saan aga teile öelda 5 põhjust, mis mina enda jaoks leidsin, et riidest mähkmeid proovida:

Toome esimeseks siis kõige ilmselgema põhjuse – taaskasutatavad tooted on loodusele kõige parem variant. Jah, võite nüüd pead vangutada, et mina, vana ostumaniakk, olen küll viimane inimene, kes peaks sellest juttu tegema, aga äkki just vastupidi. Et äkki näitab see hoopis seda, et kui ISEGI MINA suudan mõne keskkonnateadlikuma otsuse teha, siis peaks seda küll igaüks suutma. Mõelda vaid, kui palju kulub lapse potitreeningu ajani mähkmeid. Ikka… väga palju, eks?! Ja kõik need viskame me minema ja kõik need mähkmed on kuskil hunnikus, mis ei idane ega mädane. Lihtsalt on ja reostab loodust.

Okei, ütleme, et teil on loodusest suva. Teie maja taga mähkmehunnikut ei kuhju ja see tähendab, et kuskil mujal on see kellegi teise mure. Aga mis teid kindlasti huvitada võib, on vana hea raha. Riidest mähkmed tunduvad kallid, aga mähkmepakid on tegelikult palju-palju kallimad ja üsna kiiresti tasub riidest mähkme ost ennast ära. Nagu öeldud, need hinnad varieeruvad ja tegelikult on võimalik endale väga mõistliku hinna eest riidest mähkmeid varuda.

Esimene variant selleks on osta juba kasutatud mähkmeid. Minu meelest on see üli hea, sest esiteks jääb sul ära vaev neid uusi mähkmeid “sisse töödelda”, et nad paremini imaks ja teiseks säästad raha. Eestis on üks variant kasutatud mähkmeid soetada Riidest Mähkmete KKK Fbi lehelt, seal neid aeg-ajalt ikka liigub. Ka Fill Your Pants lehel on kategooria pre-loved (LINK), kust saab osta paar korda kasutatud mähkmeid. Neil on nimelt mingi süsteem, et saad mingi portsu endale osta ja kui siiski otsustad, et need sulle ei sobi, saad tagasi saata. Neid saabki soodsamalt soetada, minu tellimuses oli ka kaks sellist sees, täitsa korralikud on!

Muidugi võid sa neid ka uuena osta, hinnad ongi ütleme 10-25€ ringis, aga enamikke saab kasutada umbes kaks aastat jutti ja kui sa nüüd mõtled, et kui vajalikuks koguseks, et mugavalt riidest mähkmetega majandada, on vaja 20 mähet, siis pmst võid sa selle laari kätte saada ka 200€ eest. 200€ eest saad sa osta endale umbes 14 pakki tavalisi mähkmeid, eks sa mõtle nüüd ise, kas sa saaksid 14 paki mähkmetega kaks aastat hakkama? Vast mitte.

Kahjuks võib tekkida see “jama”, et tahaks aina rohkem ja rohkem erinevaid brände ja mudeleid proovida, mistõttu liigud sa sellest odavast hinnaklassist kõrgemale. Aga no isegi siis võid sa arvestada sellega, et kui sa ükskord mähkmemajandusega ühel pool oled ja sa oled neid õigesti hooldanud, saad sa oma tavaari kindlasti täitsa kabeda hinnaga maha müüa ja siis saab sellest rõõmu tunda juba keegi teine, kes riidest mähkmemajandusega alustab. PS! Koodiga “LOYAL2U” saab Fill Your Pants lehelt 10% alet (kehtib ka pre-loved mähkmetele!). Muidugi eriline sääst on riidest mähkmed neile, kellel mitu last plaanis.

On täitsa loogiline, et mähkmepiirkond on väga õrn ja ei tohiks igasuguste kemikaalidega kokku puutuda. Ometi seda nad just teevad. kui me oma tittesid aasta-kaks pea 24/7 mähkmetes hoiame. No mõelge, kui vastikult haisevad tegelikult Pampersid. Mis seal sees on? Millega seda immutatakse, et see niiiiii-iiii räigelt imamisvõimeline on? Teadsite, et üks tavaline ühekordne mähe on võimeline imama 10 pissikorda? Uskumatu, kuidas? Ei tea, ei viitsi uurida ka, aga mega palju loogilisem on hoida lapse õrna piirkonna vastas looduslikke materjale, nagu vana hea puuvill.

Okei, liigume nüüd loogistest ja “bla-bla-bla, mind ei huvita raha ja keskkond ja midagi, ma tahan, et mul oleks mugav!” edasi punktideni, mis päriselt mind ka ajendavad. Neljandaks punktiks tooksingi ma selle, et riidest mähkmemajandus tundub keerulisem, kui ta tegelikult on. Paljudele meenub mingi meie vanemate marlilappide keetmine ja selle keedupoti taga ohkimine, aga tänapäeva riidest mähkmed on ju täiesti teine tera. Enamikel meil on pesumasin olemas, seega kui sul on vähegi piisavalt mähkmeid ja harjumus aeg-ajalt pesu pesta, siis nii lihtne see ongi.

Mina, praegu alustades, olen teinud nii – uued mähkmed panen delikaatse pesuga pesema. Mina pesin 2x, aga soovitatakse isegi kolm-neli. No vahet pole, kes kuidas viitsib, peaasi, et vähemalt ühegi korra pesed. Minu delikaatse pesu programm on 40 kraadi ja olenevalt firmadest võib neid pesta 30-60 kraadini. Nii palju, kui ma uurinud olen, siis tegelikult võid sa ka mitte näpuga järge ajada – 60 kraadi kannatavad mähkmed siiski pea alati ja midagi nendega ei juhtu. Ehk siis, kui sa alles alustad, võtadki oma mähkmehunniku ja paned ainult mähkmed pessu. Kui viitsid, pesed mitu korda. Kui need on uued, siis pesuvahendit kasutama ei pea, loputusvahendit lausa EI TOHI. Muud pole vaja meelde jätta. Pesed ära, kuivama panema ei pea, kui viitsid uuesti pesta. Lõpuks pane kuivama – kuivatit ei soovitata, kui ilmad head, pane õue.

Ütleme, et sul on nad läbi pestud, või said kellegi käest, tahad kasutama hakata. Mis muud, kui hakka! Lapsele mähe alla ja kui sinna pissitakse/kakatakse, siis pane need kõrvale, kuni saad u pool pesumasinatäit mähkmeid. Kakaga kasutan mina SELLISEID mähkmepabereid – ehk siis kaka jääb sinna peale, viskan prügikasti. St sisud jäävad võrdlemisi puhtaks ja neid eraldi küürima ei pea. Beebikakat see leht muidugi 100% ei hoia, siis soovitaks sapiseebiga üle hõõruda ja ootele jätta. Kuhu ootele jätta? Noh, võid osta kaanega ämbri, mul on SELLINE niiskuskindel kott.

Muidugi ei pea sa ootama, kuni sul masinatäis mähkmeid on, sa võid teised delikaatsed asjad ka sinna hulka visata. Aga no sellegipoolest nüüd ongi oluline see, et sul oleks neid mähkmeid piisavalt, sest muidu vaatadki, et ah, kõik on mustad, mis ma siin ikka, pean tavalised panema. Arvestada tuleks ka sellega, et sisud kuivavad päris kaua – õues kiiremini, toas võib mõni lausa 48h kuivada. Seega väike varu on mõistlik. Ühed pessu, teised kasutusse. Eelmises postituses keegi kommenteeris, et ta ei saanud kuidagi masinatäit kokku ja siis hakkasid mähkmed haisema. No mähkmeid tegelikult soovitataksegi pesta pooltäis masinas, seega ei käsi sul keegi oodata, kuni masin triiki täis. Masina tööle vajutamine on ju nii lihtne, et tee seda millal soovid.

Viimaseks siis selline põhjus: riidest mähkmed on nii-iii ilusad ja armsad. Nagu riietuse osad või nii. Tavalised mähkmed on kuidagi nii inetud, paberjunnid, aga riidest mähkmed on pehmed, erinevate mustritega, kirkad, kaunid ja omnanäolised. Nagu öeldud, jah rohkem jebla on kui tavaliste mähetega, aga ilusaid asju tahad ju ilusana hoida.

Ma hakkasin lausa googeldama, et mismoodi inimesed oma riidest mähkmeid hoiavad. Pinterest on ju igasugu ideid täis ja lihtsalt sahtlisse tundus neid patt peita. Leidsin siis sääraseid variante:

Kuna mähkmisnurk tuleb Martal Kardo arvutituppa, sest elutoas selleks ruumi pole ja üles ei viitsi ka iga kord minna, siis on Kardo tuba idekas. Juba Lende ajal tahtsin ma mähkmislauda sinna tõsta, aga siis kütsime enamasti ahjuga ja see ajas aeg-ajalt veits sisse ja üldse oli see tuba jahe ja no jäi ära. Sel sügisel saavad meil ju soojad toad olema, seega saagu minu tahtmine siis kaks aastat hiljemgi. Sellist riiulit mul parasjagu ei olnud, aga kuna ma peale tööd Aatriumisse läksin, leidsin sealt leiunurgast 30€ alla hinnatud riiuli, millele müüja veel 10% alla tegi, peale küsimust: “kas te ootate beebit”. Ma naersin, et ma siiralt loodan, sest vastasel juhul olen ma küll väga paksuks läinud… Igatahes tõin riiuli koju ja Kardo pani seina ja siis ma käisin ja pesin ja kuivatasin kõiki mähkmeid, sest ma sain eile veel kaks tellimust. Viimase paki Fill Your Pants lehelt + Opadii paki kah. Lõpuks õhtul hilja sain teile oma riiulist pilti teha. Kõik seal ei ole, sest noh, kolm tk on vannitoas selles kotis, paar tükki kuivavad õues ja üks oli Lendel jalas ka.

Ma ise mõtlesin, et sinna kapi alla peaks mingi riidetoru monteerima, et sinna kõik 50 suuruses asjad rippuma panna saaks. Et kui välja kasvab, siis asendad 56 suurusega jne, et kõik oleks kogu aeg mähkides silme all ja varnast võtta, mitte ei peaks kuskil sahtlis tuhnima.

Pruuni korvi sisse panen ma need sisud, mis praegu õues kuivavad, ehk siis lisasisud. Kõikidele riiulisse pandud mähkmetele panin juba sisu sisse, et oleks mugavam võtta. Nagu aga öeldud, need kuivavad kaua ja hea, kui sul neid varuks on. Sinises korvis, kapi otsas, on vastsündinute mähkmed. Ma ei ole kindel, palju ma neid soetama peaks, et sama moodi mugav kasutada oleks… Tegelikult saab neid kõiki trukkidega väiksemaks teha, aga vastsündinud on ju nii rootsud, et alguses on vast mugav spets vastsündiute mähkmetega majandada. Ma ise mõtlen, et 5 tk on olemas, et ehk piisab veel viiest? Kui keegi teab, võib mulle öelda ka.

See postitus ei taha kuidagi ära lõppeda, aga instas esitati veel paar küsimust, millele ma kiirelt ära vastata tahan, siis on kõik nende riidest mähkmete kohta öeldud ja saan teie hinge rahule jätta ja eluga edasi liikuda.

Kas lapsel nendega ebamugav ei ole? Tunduvad nii paksud ja kobakad. Mina ei näe, et ebamugav oleks, ei nuta küll keegi :)

Kas mähkmed haisema ei hakka? Kui sa need kenasti läbi pesed, siis ei hakka. Kui peaksid hakkama, siis soovitatakse teha sügavpesu, ehk siis pesed 3-4x jutti ilma pesuvahendita 60 kraadiga läbi. Kui vesi enam ei mullita, siis peaksid vahendijäägid väljas olema. Aga seda vanakooli keetmist ei soovitata, isegi kui kohe midagi ei juhtu, siis pikas perspektiivis rikud oma sisud ära ja need ei ima enam nii hästi.

Tundub nii stressirikas, kogu aeg pesta ja klanida. Tead, ma ise arvan, et kui sa hakkad riidest mähkmeid kasutama, siis sa ei pea ju seda tegema 100% ajast. Et no proovi alguses kasvõi viie mähkmega vms. Isegi kui sa vahepeal riidest mähkmeid kasutad, säästad sa juba loodust ja enda raha ja kõike muud. Ei maksa seda võtta nii, et NÜÜD ma kasutan vaid riidest mähkmeid ja teisi ei tohi. Iga inimene teeb nii, kuidas tal mugavam üle minna on.

Kust neid osta saab? Oi, neid kohti on väga palju. Mina olen tellinud ise neljast kohast. Esiteks siis Fill Your Pants lehelt. Siis mahkmed.eu lehelt, mis on Eesti pood ja seega saad paki palju kiiremini kätte, kui oodata ei viitsi ja eile tellisin esimest korda opadii.ee poest kah.

Tahaks alustada väga soodsalt, mida soovitad? Ma juba enne siin rääkisin ka, et kõige odavam on osta kasutatuna, aga kui ma praegu e-poodides ringi vaatan, siis näiteks mahkmed.eu lehel on Elemental Joy mähkmeid müügil 9.95€ tk (LINK), mis on hea hind küll, ilusad värvilised. Ainult neil pole seda sisu sees… Komplektidest on samal lehel viiene pakk Little Lamb mähkmeid, mis on u 11€ tk (LINK). Neil on sisu ka täitsa olemas. Viiestest komplektidest võite ka proovida SEDA (LINK), ühe mähkme hinnaks on u 14€. Lisaks tuleb iga mähkmega kaasa ka 2 bambusest sisu.

Mul laps juba aastane, praegu enam kahjuks vist pole mõtet alustada? Ma ei tea, Lende ju peaaegu 2 ja ikka alustasin. Okei, kui Martat poleks tulemas, siis oleksin muidugi vähem kokku kuhjanud neid mähkmeid, aga no pmst isegi kui sa kasutad neid ala pool aastat-aasta, siis endiselt oled sa ju raha säästnud ja saad pärast kasutamist maha müüa :)

Ühesõnaga, ma veel seal maal ei ole, et ma oskaks erinevatest firmadest ja sisudest teile siin piki eeposeid pidada, aga nagu te näha saate, ma olen vaimustuses. Lende on vist nüüd kaks päeva ainult nendega olnud (okei, tal on vaheldumisi need potitreeningu püksid ja kui need otsas, siis panen mähkmed) ja mina olen rahul. Olen vahepeal isegi käsitsi pesnud neid, et saaks kiiremini juba kuivama ja kiiremini mu kaunisse riiulisse tagasi :D

Ma läksin eile nii vara magama, et juba voodis mõtlesin korraks et tuleks see hommik juba kiiremini, saaks SÜÜA. Samas alla, sööma tulla, ma ei viitsinud. Parem heitsin magama. Eile voodis unistasin miskipärast neljaviljapudrust. Miks, seda ma ei tea, sest ma söön putru max korra aastas. Hommikuks olingi ma pudruunistuse unustanud, see meenus alles praegu, trükkides. Igatahes tulin mina alla ja tegin endale ühe võiku, Kardo meisterdas kohvi kah. Ideaalne hommikusöök! Kuidas saab mõni inimene MITTE hommikust süüa? See on ju da best!

See on üks imeline võiku ka, sest me sõitsime eile Kardoga ratastega Nõmme turule ja ostsime head-paremat. Sealhulgas ka värsket küüslauguleiba ja hommikul suitsuahjust välja võetud kondita peekonit. Ma alguses ostsin tüki peekonit, et seda täna kukekatega praadida, aga see oli nii hea, et ma ostsin teise tüki juurde, et võikule kah panna saaks. Peale veel turu päält, vanamammi käest ostetud kollast lihatomatit ja murulauku. I-de-kas.

Lapsed kulistavad hommikuti tavaliselt Actimeli või smuutisid. Täna mõtlesin, et kui ma juba köögis askeldan, et teen siis Lendele kah midagi tahkemat. Võikumees ta ei ole, kuigi minult ampsu on nõus võtma küll, seega lõikasin lihtsalt puuvilju ja viskasin sekka natukene marju kah.

Tundub üsna ahvatlev, eks? VALE! Lende võttis ühe mustika, sõi selle ära ja siis läks külmkapi ette “anna juua!” hädaldama, mis tähendab, et kätte tuli anda natukene harjumuspärasem hommikusöök – Pombeli smuuti. Ma vaatan, et meil ongi ainult 4tk järgi ja need ka kõik rohelised. Läheb neid nagu sooje saiu, eks neid ole “mugavam” sisse imeda, kui päris vilja närida. Laisad lapsed, mis teha :D

Sellega seoses, ma pidin ühele teist instas kasti smuutisid välja loosima, selleks ostus säärane kasutaja (siniseks tehtud):

Võitja võib mulle kirjutada ja need, kes siin posti all kaasa räägivad, et mis teie majas tavaline hommikusöök on, nende vahel loosin ka väljha kasti Pombeli smuutit.

Ma ei tea, miks ma küsin, sest isegi kui teie jõuate “eiiiii” karjuma hakata, on mul juba post valmis tehtud ja üles riputatud, nii et teil lihtsalt ei jää muud üle kui leppida kirjeldusega minu laupäevast.

Ma ei hakka seda isegi mainima, et me enne üheksat ärkasime, sest just sellise kuke ja koiduga tõuseme me iga päev. Jaja, te võite öelda, et väga paljud inimesed ärkavad lausa kuuestki üles, aga ma olen ju teada-tuntud laiskvorst, kes magaks hea meelega kauem. No kümme oleks juba ideaalne. Nüüd võiks siin järgneda hala, et pagana lapsed äratavad, aga tegelikult ma olen

ise esimene, kes silmad lahti teeb. Süüdistada on vaid ennast!

Kui ma üles ärkasin, siis ma ju blogisin kohemaid hommikusöögist, seejärel lebasin natukene niisama ristseliti, kuni oli aeg minna pokkeriturniirile. Seekord oli siis Hiltoni hotellis  naiste turniir ja osa võttis mingi… peaaegu 40 naist vist. Ma seadsin endale ühe eesmärgi: mitte olla esimene, kes lauast välja lendab. Ja muuseas, ei olnud ka! Ma arvasin, et max paar h saan mängida, aga tegelikult vedasin lausa neli välja. Naised ise olid nii agarad mind õpetama, lõpuks vaatasid ise ka, et palju näpunäiteid anda ei tasu, kui ma neid paar korda chippidest tühjendasin :D

Mina enne turniiri selfitamas

Peale esimest võidukätt

Ja peale teist!

Ma pean ütlema, et päris põnev on niimoodi mängida pokkerit, aga no ei ole ma mingi ekspert ja ma olen üldse üllatunud, et ma niigi kaugele jõudsin, sest teised olid seal kõvasti kogenenumad mängijad. Igatahes oli tore vaheldus ja kunagi lähen mängin kindlasti veel. Enne võiks aga sõpsidega mingi ägeda pokkeriõhtu teha, mitte, et võõrastegagi tore rääkida ei oleks olnud, aga omad trukid on ikka omad trukid, teate ju isegi.

Kui ma lõpuks siis all-in läksin ja kaotasin, siis jooksin koju süüa tegema. Kõht oli juba tühi ja ma olin viimased pool tundi lauas rääkinud, kuidas ma kodus endale sellise söögi valmis keeran, et hoia ja keela. Ma ei eksinud, toit sai tõesti selline, et hoia ja keela. Eilne turulkäik tasus ennast kõvasti ära.

Ma isegi lausa otsisin Nõmme turu kaarti, et teada saada mis talu suitsupeekon see on, aga see on IMELINE. Eile, kui me selle ostsime, siis see onu rääkis, et ta alles hommikul võttis selle suitsuahjust välja, andis mekkida ka. Ma teadsin juba seda ostes, et sellest saab ühe imelise kukeseenekastme ja sai ka. Kõik kraam turult ja värskena!

Eile tegi Kardo kohe kurgid sisse, kui koju jõudsime, tänaseks hakkasid juba mõnusalt soolakad mekkima. Win! Mäletaks ma ainult, mis kala ma ostsin. Ehk heik? Igatahes oli see kõik kokku nii superhea, et ma sõin terve taldriku tühjaks. Mul on alati komme MIDAGI järele jätta, olgu selleks kasvõi viimane amps, aga vot sedapuhku ei jäänud midagi alles.

Rottidele andsin ka kala maiustada. Ma ütlen kohe ära, et see must seal ei ole mitte sitt, vaid mustikas :D

Peale söömist oli mul tunne, et mina ei liiguta enam MITTE KUNAGI! Istusin maha ja valmistusingi enam mitte iial liigutama, kui regati-isu mulle kargu alla ajas ja ma lihtsalt PIDIN poodi minema. Lende ja Kardo tulid mulle seltsi, sest ma üksi ei viitsinud. Oleksin võinud ainult Kardo ka saata, aga mul oli veel millegi isu, mida ma veel ei teadnud, pidin ise poes nägema. #rasedus. Et te  teaksite, siis see miski oli võiroos.

Poeskäik oli väga edukas, sest lisaks kraamile, mis mind korralikult paksuks teeb, sain sealt veel mõned eriti head asjad. Esiteks oli pakiautomaadis pakk, kus sees kingitus GomeraKids‘ilt. Tal nimelt oli meeles, et ma kuskil postituses mainisin, et Martal ei ole autokombet ja just selle ta talle tegigi. Kui. Nunnu! Kojutoomiskomplekt oli ka juba sama koha pealt pärit, kõiksugu ilusaid asju teeb see inimene, pole midagi kosta.

Poest sain ka paar asja (peale võirooside), mis mind rõõmustasid. Nimelt… kausid. Ega mul neid VAJA polnud, aga no nii ilusad ja nii odavad olid, et mõtlesin, et võib ju üks inimene endale viit uut kaussi lubada küll. Neljane kollaste keraamiliste kausside komplekt maksis neli euri, roheline plastikust kauss 2€.

2€ eest on see ikka äge kauss küll, eks!

Uued kollased kausid tõstsin kohe riiulile, sobivad nii hästi, et pole tarvis neid kappi “peitagi”. Kausside kõrval on ka üsna uus … tops? Ma ei tea, kuidas seda nimetada, aga ka keraamiline ja raske ja kaanega. Pole veel otsustanud, mis ma selles hoidma hakata võiksin.

Peale poeskäiku olin ma jälle valmis lihtsalt lebama ja mitte iial liigutama, aga siis oli mul vajadus välja otsida sapiseep ja seda otsides sattusin ma kuidagi vannituba koristama. Sain suure kotitäie kraami, mida endal otseselt vaja enam ei lähe, mõnus kohe kui kappides ruumi ka on. Vahepeal läksin õue ja vaatasin, kuidas Lende Lottet mängima meelitada üritas, aga Lotte ei võtnud vedu. Ma olen vist maininud, et neil on selline suhe, et Lende ARMASTAB Lottet ja Lotte… võimalusel väldib Lendet.

“Võta Lotte! VÕTA!” anub Lende. Lõpuks Lotte korra tegi suu lahti :D

Ei no kus sa lähed, tule võta ikka seda köit!

Ma läksin asjatasin toas edasi, varsti ühines Lende minuga toimetamisel. Esiteks oli tal vaja köögis tomatit süüa ja pärast ennast pesta. Lende armastab lisaks Lottele ka enda uut Vaffa tool pukki (link), sest tänu sellele saab ta julgelt igale poole ulatuda. Meil oli enne mingi tavaline ikea pukk ka, aga sellel ei tundnud ta ennast nii kindlalt. Mari pole seda veel näinudki, aga see teeb raudselt tema ja Kardo pannkoogikokkamised palju mugavamaks. Äge asi!

Väga tõsise näoga tomatit söömas

Mina loputasin ühte mähet, Lende tahtis kohe, et ma tema puki ka tooks, et saaks kenasti ühe jala ära pesta…

… ja teise jala ikka ka.

Võiks ju siis juba pea ka ära pesta?

Ma sapiseepi ei leidnud, aga ma kasutasin ühte teist väga hääd puhastusvahendit, mida teilegi soovitada julgen. Ma isegi ükskord tegin pilti, et Lende läbustas oma lühkarid millegagi täis (mis nägi välja nagu sitt, aga ei olnud sitt :D) ja see ei tulnud pesus välja.

Peale esimest pesu

Peale plekivahendiga hõõrumist ja teist pesu

https://www.heveren.ee/toode/friendly-organic-orgaaniline-riidepesuvahend-beebiriiete-pesuks-plekieemaldaja-1567-ml-ja-250-ml/

Jah, ütleme nii, et ma mõnikord ise ka loen enda blogi ja mõtlen, et appi. Kas see ongi mu sisutihe ja glamuurne elu, millest ma kunagi unistasin. Aga vist on nii, et … on jah, kurat :D Mega housewife’i laks, aga mis sa ära teed, kui päris mõnus on nii elada. Mis siis, et laste saamine ja kogu aeg rase päris töö ei ole. Ega kõik ainult tööloomad ka olla ei saa, mõni peab see sigimismasin ka olema.

Ja kui te selle postituse lõpuni lugesite, siis võite endalt ka küsida, et miks teid üldse huvitab ühe täiskohaga emme elu, eh?! :D

Ma alustasin tänast päeva täitsa hariliku plaaniga mittekuimidagi teha. Juhtus aga nii, et ühel hetkel avastasin ma pettunult enda autokooli e-kooli vaatamas. Nimelt on seal 28 online kursust, mille igaühe lõpus on test. Ma olen neid teste lahendanud, st 5 tükki olin tänase seisuga ära teinud, aga need tundusid alati nii keerulised, et lihtsam tundus nende olemasolu ignoreerida ja mõelda, et küll ma KUNAGI teen.

Samas ma ise suure suuga lubasin, et ma teen need juuli kuu jooksul ära, sest kui need on tegemata, siis ei saa autokooli teooriaeksamit ära teha. Kirusin mineviku-mallut, kes selle lubaduse andis, aga hakkasin otsast pihta. Minu üllatuseks ei olnudki see enam nii raske, kui paar kuud tagasi. Ei teagi, kas asi oli selles, et ma vahepeal nii palju sõitnud, või see, et ma ARKi lehel neid teste tegin, või et ma reisil natsa testiraamatut lappasin, või hoopis sellest, et ma ähvardasin autokooli nii kaua kehva reklaamiga, et nad mulle sinna kergemad testid riputasid, ma ei tea. Igatahes tegin ma esimese laksuga kohe 10 testi ära, ehk siis kokku oli tehtud 15 tk, mis on rohkem kui pooled.

Oi jumal, ma olin endaga ikka VÄGA rahul ja lubasin endale pühalikult, et mõni teine päev teen kõik ülejäänud 13 tükki kah sama moodi ühe päevaga ära. Vahelduseks mõtlesin tubli olla teise kandi pealt, ehk siis rohisin, pühkisin ja riisusin terve esiaia ära. Jah, õues oli 32 kraadi ja mina … jaurasin õues nagu segane. Mul oli väike abiline ka, kes aitas mul käbisid korjata. Või noh, ta tassis mulle mulda ja oksi ja okkaid ja käbisid ja kõike. Lõpuks olime nagu kaks murjamit, üleni mullased ja higised.

Kardo, hea inimene, oli meie rabelemise ajal meile suure basseini üles pannud ja jahedat vettki täis lasknud. Olgu jumal selle mehe eest tänatud, sest seal külitasin ma mingi pool tundi, nagu kaldale uhutud vaal. Nii. Kuradima. Hea.

Lõpuks imbusin ma tuppa, et hakata blogima oma imeliselt saavutusrikkast päevast, kui ma kogemata ennast jälle autokooli lehelt teste avastamas leidsin. Ja saate te aru vä. Kas te saate aru või?! MA TEGIN KÕIK TESTID JUTTI ÄRA! Mina! Mariann Treimann! Täitsa ise, tegin… midagi… lõpuni :D

Jaaa, ma saan aru, et see pole ju tegelt lõpp midagi, sest nüüd ma alles saan autokooli teooriat tegema hakata ja nii, aga no see tundus mulle vahepeal nii lootusetu, et see teooria ei jää pähe ja ma ei saa midagi aru ja täitsa hämmastav ongi selle juures see, et nüüd ma sain juba jumala ilusasti lõpuks aru, et mingi loogika hakkab juba tekkima. Reaalselt ma vist peaks kõikidele Perekooli kommenteerijatele saatma mingi kommikarbi, sest just sealt ma ju omal aal lugesin, et ega MINA ju raudselt never lube ära ei teeks. Ja kui seda juttu seal ei oleks olnud, siis vabalt olekski ehk käega löönud, et ah suva, ma ju ei oska. Kui aga sellist asja lugeda, et ah ta nagunii ei saa, siis tekkiski trots, et persse, saan küll. Poolel Eestil on load ja no ma võin pool retakas olla, aga nüüd just MEELEGA teen ja pushin ja saan.

Andke mulle andeks, kui vahepeal on Perekooli väited muutunud ja nüüd ühtäkki kõik väga toetavalt mulle pöialt hoiavad. Ma pole nimelt kaks kuud seal lehel käinud, seega sellisel juhul palun siiralt vabandust ja ehk hoopis see imeline moraalne tugi mind sellel tänasel teekonnal just aitaski :D

Ma lihtsalt olen nii rahul tänasega, et tahtsin kohe teile uhkustama tulla ja ennast kiita, et no vaadake, ma oskan midagigigigi. Ja olen sammukesegi võrra lähemal lubadele. Ja majaesine on ka sada korda parem ja puhtam, kui ta enne oli. Kõik muudkui liigub ja edeneb, win ju! Vahepeal on nii pikad pausid, kus ma ei jõua nagu kuskile poole tormata ja siis jälle ajad, kus kõik mega ludinal lähevad.

Homses “Malluka suvi” saates saate mind näha ka teooriat õppimas ja sõidtutunniski, aga no ausalt see laste kisa sees “õppimine” on võimatu. Midagi aru ei saa ja meelde ei jää. Täna Lende magas lõunaund ja Mari on veel Pärnus, seega oli hea rahulik teha ja no nagu näha, siis aju töötas ka. Sõidutundidega on nii, et 19 tk on tehtud ja sõiduõpetaja pakkus, et midagi sinnakanti veel otsa ja saab kenasti tehtud eksamid. Eks see oleneb, kui tihti augustis sõidutunde võtta saan, aga ega mul selles suhtes kiiret pole, et ma ei arvanudki kordagi, et ma need 20 sõidutundi ära teen ja kohe naks pro olen. Ma ise arvestasin umbes 40ga, nii et sinna sisse ma jään kah. Oma lootustes vähemalt :D

Ehk siis, edaspidised lubadused: 7,8,9 august õpin IGAL VABAL MOMENDIL teooriaküsimusi ja 10dal astun autokooli sisse ja proovin testi ära teha. Ma sain aru, et kirja ennast panema ei pea, et iga kell võib lihtsalt minna ja proovida. Seda, et ma nüüd esimese korraga ära teen, ma jälle loota ei julge, aga no kolme korraga ehk vast ikka :D

Samuti proovin ma augusti jooksul iga nädal vähemalt 2x sõidutunnis käia, mis tähendaks seda, et augusti lõpuks oleks mul lisaks tehtud veel 16 sõidutundi. Eks näis, mis õpetaja siis arvab, et kas tasub proovida koolieksamit või sõidame veel. Igatahes selle kõige valguses tundub mulle täitsa mõeldav enne Marta sündi load kätte saada. Muidugi eks nüüd oleneb sellest ka, et millal ma saan esmaabikursuse aja ja kui pikad järjekorrad ARK’is on, kui ma lõpuks sinnamaale jõuan, aga no ütleme nii, et ma juba näen silmi kissitades ja hoolega vaadates tunneli lõpus valgust :D

Nii õnnelik on olla. Palav ja õnnelik.

ma niisama oma täies ilus ja hiilguses, trussikute väel lastebasseinis vedelemas nagu mauk. #life

Ootan nüüd, et te kõik ütleksite mulle, et tubli tüdruk olen. Oleks Mari kodus, ta raudselt ütleks :D Ma olen nii ära tõusnud, et ma isegi korraks kujutasin ette, kuidas ma elutoa ja lastetoa ka ära koristan täna, aga hulluks vist ei maksa minna :D

Ps! Tahan uuel nädalal teha mingi küsimus-vastus stiilis postituse oma tüdrukutest. Kui kellelgi on miskit küsida, siis andke aga tuld, teete mulle kirjutamise lihtsamaks! Oodatud on küsimused Mari ja Lende kohta, aga kui kellelgi peaks ka Marta kohta mõned olema, siis üllatage mind!