Ma muidugi väga palju ilublogisid ei loe (kas üldse mõnda loen?), aga nii palju kui olen peale sattunud, siis need soovitatavad tooted on alati mingid miljonieurised Diori tooted ja olgem ausad, ma ei soetaks neid nagunii. Samas kui olen peale sattunud mõnele hea hinnaga soovitusele, siis olen pea alati järele proovinud ja enamasti ka rahule jäänud. Kui ei ole, siis pole ka kahju, sest noh, ei olnud ka palju kulutatud.

Kuna alustasime hiljaaegu Iluversumiga koostööd, lubasid nad mul enda ilukraami varud üle vaadata ja puuduoleva kingituseks saata. Kui ma oma valiku ära teinud olin, naersin ise ka, et ma oleks nagu lihtsalt nende kõige odavamad tooted üles loetlenud, aga no tõepoolest oli palju hädavajalikku just otsa saanud ja minu lemmikud kenasti esindatud olid, ei pidanud ma vajalikuks küsida kallimat kraami lihtsalt selle pärast, et SAAB, sest elu on mulle näidanud, et kallim ei ole alati parem. Ja täna ennast valmis sättides tulingi mõttele, et näitan teile oma ilulemmikuid, mis tõesti taskukohase hinnaga ja minu meelest väga head. Ehk saab keegi kah mõne uue soodsa lempari!

Kõik tooted ei ole iluversumist tellitud, aga panin sellegipoolest kõik kokku, mis ma siin ikka jupitan neid asju, et mis ühest ja mis teisest kohast soetatud. Vaadake, minu ilukraam! Ma praegu mõtlen, et mis see kõik kokku maksta võiks? Issand, ma ei oska arvutada, aga no ma luban, et kõik on odav :D!

Siin on siis minu igapäevane arsenal näha. Okei, kõike päris iga päev ei ole vaja kasutada, aga kuna piisavalt tihti ja need tõesti aitavad, panin need siia ka kenasti pildile. Alloleval pildil siis mina tunnike tagasi nii, nagu jeesus mind siia ilma lõi. Või allah, või muu taevaisa, või minu vanemad või mis iganes variant kellelegi sobib. Mul sõbranna just naeris, et ma kõlan alati postitustes nagu paduusklik, aga ma tegelt ei ole, mulle lihtsalt meeldib sõna taevaisa… Igatahes, selline ma olen. Juuksed tahaks pesu ja nägu tahaks meiki, aga käraks häda pärast nii kah.

Kui kogu see kupatus näkku ja pähe saab, siis on tulemus selline, kõlbab rahva sekka minna küll.

Esiteks Maximast ostetud niisked salfakad. Maksavad üldiselt 0.99€ euri, aga mõnikord alega isegi 0.75€. Ei ole vist asja, mida ma nendega ei teeks. Laste kleepuvate käte puhastamisest, kuni tagumendi pühkimiseni. Kodus tõmban nendega tolmu ja puhastan lauamatte, mida lapsed läbustavad ja endal puhastan nägu kah. Jõudsime lõpuks sinna ilukategooriasse. Mul on olnud neid “päris” meigi eemaldamiseks mõeldud salfakaid ka, aga minu meelest töötavad need sama hästi ja on mitu korda odavamad, seega olen nende peale jäänud. Isegi ripsmeka võtavad suurema hõõrumiseta maha, seega mina olen rahul. 

Lõhna olemasolu pildilt ei tuvasta, aga see on tõesti ÜLI hea parfüüm, mille hinnaks on ainult 20,90€ (LINK). Tegemist on Lanvini lõhnaga, milleni ma ise jõudsin tänu lugejale. Nimelt kiitis keegi kommentaariumis enda sirelilõhnalist parfüümi ja mina, suure sirelifännina, tahtsin ka. Kahjuks lugeja soovitatut sai vaid kuskilt kataloogist tellida, mida mul ei ole ja see tundus nii keeruline, mistõttu ma googeldasin edasi, et milliseid sirelilõhnalisi variante veel eksisteerib. Jõudsin omadega leheni, kus saad otsingusse panna soovitud lõhnanoodi ja leht ise pakub sulle erinevaid variante – SEE lubas, et Eclat d’Arpege Lanvin on just see, mida ma tahan. Ma ei pidanud pettuma, ongi! Ma peale tellimuse esitamist veel mõtlesin, et äkki oleks pidanud Elisabeth Ardeni White Tea võtma, sest ma leidsin kodust selle testeri ja see on ka üli hea, mida võin ka soovitada. Aga see on pea 12€ soodsam ja täna räägime soodsast ja heast. Seega just see on hetkel mu lemmikparfüüm, mille kohta olen ka palju komplimente saanud.

Järgmine toode on pärit Lushist ja ma olin pikalt kahe vahel, et kas see on odav või mitte. 9€ maksis, aga arvestades, et see nii kaua kestab ja tõesti aitab, siis panen ta ikka siia listi kah. Mul endal lähevad huuled nii tihti kuivaks ja kooruvad, siis ma hakkan neid närima ja lõpuks näen välja nagu mul poleks poolt nägu. See aga lõhnab (ja maitseb) mega hästi ja koorib nii mõnusalt huuled ära, et saaks kenasti huulepulka kasutada. Mulle meeldivad väga matid huulepulgad, kuid nende kandmiseks peavad huuled üsna korras olema, muidu on kole. Samas ehk oleks veel soodsam lihtsalt suhkru ja mee seguga plätserdada, see ju puhta tasuta. Mugavus maksab ka midagi ja kes ise seda segu kokku keerata ei viitsi, siis see Lushi koorija on tõesti hää.

Kuivšampoon on minu sahtlist asendamatu toode. Kes ennnast ikka pesta tahaks… Mul lähevad juuksed nii ruttu luduks ja veits rasvaseks, et ma peaks teoorias iga päev pead pesema, aga ma ei taha. Seega olen alati teisel päeval kuivšampooni kasutanud, et inimene olla. Ma olen neid igasuguseid kasutanud, aga lõpuks jõuan ikka Batisteni tagasi, maksab alla viieka (LINK). See lihtsalt on minu meelest nii hea survega ja koostidega, et tõesti visuaalselt on juuksed puhtamad ja kohevamad. Kuigi see konkreetne sobib eriti hästi heledatele juustele, ma pean natsa harjaga üle käima, et juuksed hallikad ei oleks. Aga mulle nii meeldib ja ostan endale ikka ja jälle uue, olenevalt sellest, mida Selveris parasjagu saada on.

Erinevaid ripsmekaid olen ma ka küll ja veel proovinud, aga kui rääkida tavalistes poodides müüdavatest tuššidest, siis just see Lash Sensational on kõige kindlam valik. Ainuke asi, et mida kauem sa seda kasutad, seda paremaks see läheb :D Imelik, aga nii on. Mul nüüd mingi nädal kasutuses olnud ma olen sellega rohkem kui rahul. Maksab 7.90€ (LINK).

Nagu ma ütlesin, mulle meeldivad matid huulepulgad. Ma olen oma klassikalist punast Adenit siin nii palju kiitnud, et ma mõtlesin midagi uut näidata. Nimelt otsisin ma ammu endale nude huulepulka ja olin valmis isegi kuskilt mingi 25€ eluka ostma, aga see kadus postis ära ja sain raha tagasi. Siis leidsin Dermosili kodukalt ühe (LINK) vaid 4.90€ eest ja proovisin järele. I love it, ausalt! Ta pole päris 100% nude, aga selline pruunikas, punakas, minu huuletooniga üsna sarnane, seega mulle meeldib ja sobib.

Milline glamuurne tootepilt, eks? Ma olen topsikese kaane kuskile sahtlisse lohakile jätnud ja kuna selle posti kirjutamine on sahtli koristamisest eespool, siis leppige palun selle pildiga. Tegu on ArtDeco kulmupuudriga, mille ma sain umbes poolteist aastat tagasi ja nagu näha, jätkub teda veel vähemalt viieks. Toon number viis, maksab Kaupsis praegu 4.70€ (LINK).

Beautyblenderid on RÖÖVIMINE! Reaalselt ma ei saa aru, miks nad maksavad mingi 17-18€ ja kui sa mõtled, et oleks nagu seda väikest nuustikut pesta ka vaja, siis saab osta selleks mingi hirmkalli seebi, et kombo saab kätte u 22€ eest (leidsin siit). Päriselt, mina, kui tavakasutaja, ütlen et see on röövimine ja super lamp.

Minu meigikäsn on Iluversumist, maksab 3.90€ (LINK) ja teeb oma töö sama hästi ära. Ma tean, sest mul on päris BB ka ja see on minu jaoks TÄPSELT sama. Spets puhastusseep? Pfff, seep-shmeep! Ma kasutan hetkel suvalist hotellist kaasa võetud seepi :D Sobib iga suvaline seep, et nuustik puhtaks läheks, minu oma läks tänasel pesul katki, peabki suvalise uue sebima. Aga miks seep? Ma enne ka proovisin vedelseebiga puhastada, aga kunagi ei saanud 100% puhtaks, siis Maigret õpetas, et kergelt voolava vee all vaikselt hõõrud seda seebi vastu ja läheb puhtaks. Läheb ka!

Mu eelmine jumekas oli ka soodne, jälle Selverist mingi Catrise’i toode. Muidu hea katvusega, aga kohutavalt kuivatas nahka. Ma muidu kasutan asjad ikka lõpuni, aga no nii hakkas häirima, et vahetasin jumeka kohe välja. Päikse käes ju kohe näha, kuidas nahk ketendab kuskil, isegi kui niisutavat kreemi all kasutasin. Nüüd kasutan hoopis Max Factory jumekat ja see on palju mõnusam. Katab sama hästi, aga niisutab nahka ja ei jäta jumestust… kuivaks. Minu kombineeritud nahale sobib idekalt, hind ka vaid 11.90€ (LINK).

Lõpetuseks midagi neile, kes on hädas ohatistega nagu mina. Üks jumalik lugejas soovitas mulle seda huulebalsamit ja kuigi see haiseb ja maitseb nagu vana tagumik, siis see ausalt AITAB. Ohatis kadus kiiremini ja katkine koht paranes pea ühe ööga. Ma ei saaks olla õnnelikum! Maksab 5.90€ (LINK) ja iga senti väärt!

Vot, selline on siis minu soodne ilutavaar. Kui mõtled, et tahaks ka midagi proovida, siis kui see midagi on saadaval Iluversumis, siis saad koodiga mallukas15 lausa 15% allahindlust. Arvestades, et kõik tooted niigi hea hinnaga, siis saab koodiga kohe ERITI soodsalt ilukraami.

Rääkige, mis on teie iluarsenalis miski, mis on hea hinnaga ja tõesti ka hea toode. Lisaks võite teada anda, mis teile kõige rohkem huvi pakkus minu listist, sest ühele teist saadab Iluversum üllatuskoti Malluka lemmiktoodetega :) Kes tunneb huvi soodsate ilutoodete vastu, võivad olla ka nende FBi sõpsid (NÄE, SIIN!), aga see osa kohustuslik ei ole!

Ma alustan seda postitust sõnadega: armas taevaiša, anna mulle jõudu, et see postitus lõpuni kirjutada, enne kui ma jalapealt maha suren.

Ok, sellega on nüüd ühel pool, saab kirjutama hakata, ilma et surma kartma peaks.

Seega, täna oli loomapäev. Jep, filmisime üles eelviimase “Malluka suvi” episioodi, millest tuleb looma-eri. Ehk siis alustasime oma päeva kell 10 sellega, et Kardo ja My ehitasid Lotte kuuti ja mina tegin Lottele jäätist. Ausalt, tehke teie oma koertele ka, nii palav on ja neile täiega meeldib, tõesõna.

Põhimõtteliselt on vaja vaid koeramaiustusi ja vett. Paned kuskile kaussi/taldrikule maiused, valad vett peale ja paned sügavkülma. Paari tunni pärast on “jäätis” valmis ja koer saab ennast jahutada. Meie maiusteks olid munandid, kopsud ja mingid maksaga maiused. Lotte kiitis heaks.

kui midagi selgusetuks jäi, võite mulle helistada :D

Kuna õues on nii palav ja Lotte ajab karva nagu metsaline, siis oli järgmine käik PetCitysse, kus Lotte sai “hooldust“. Ehk siis pestud, kammitud ja kasitud. Kõrvad tehti puhtaks ja küüned lõigati ära ja üldse näeb ta meil nüüd väga glamuurne ja hoolitsetud daam välja. Sai kiita ka, olla väga tubli olnud esimese korra kohta, aga no eks te näete ise saatest rohkem, mismoodi see kõik seal toimus.

Kui enda koer kasitud sai, siis võtsime suuna Paljassaare poole ja käisime sealsete Varjupaigaelanikega jalutamas. Teate, mis on eriti äge? Et seal on praegu ainult 14 koera! Ainult 14 koera, kellele oleks oma päris inimest vaja ja siis olekski KÕIGIL oma kodu. Me palusime jalutamiseks mõned isendid, kes ehk veidi promo vajaksid, osadele on seal huvilised olemas, aga meile jalutada antud kaks koera on vanakesed ja selle pärast vist mitte nii tahetud. Nad olid nii-iii-ii nunnud, et no pliis keegi pakkuge neile kodu, pretty please!

Väike Käbikene ja tandemtiim jalutajaid.

Käbikene (LINK) on umbes kuu aega tänavalt leitud, kuid väga-väga sõbralik. Vanust on tal jah, üle kümne aasta, aga minu meelest sobiks ta ideaalselt kellegi vanavanematele mõnusaks koeraks, kellega mõnikord aeglaselt ringe lonkida ja kelle armastust nautida. Ta on seda ääreni täis!

Ps! Ma mainin ära, et tegelikult Mari üksi koera jalutada ei saanud, see ei olnud lubatud. Pildid tegime seistes ja hiljem pidi ta leppima, et mina või Kardo temaga koos rihma hoiaks. Kuigi ega see Käbikene küll suurt midagi tõmmata ei jaksaks, vaata kui pisike ta on :)

Raffi (LINK) on suurem koer, aga samamoodi väga sõbralik ja ei kiskunud jalutades kordagi, lonkis viisakalt sinna, kuhu soovisime. Samamoodi tänavalt leitud vanur, kes on aga väga viisakas ja otsib kohta, kus oleks oma inimene ja mõnus pesa, kus vanuripõlve pidada. Tahate näha, kui õnnelik Raffi oleks, kui ta endale OMA kodu leiaks?

NII laialt naerataks iga päev!

Siis sai kell juba viis ja mul hakkas kiire. Nimelt olin ma lubanud ühe pisipoisi kuuenda elukuu täitumist jäädvustama minna. Kuna peres oli ka suurem laps, kutsuti Mari ka kampa, et ta nii kaua suuremaga mängida saaks. Tunnikesest sai sujuvalt kolm, mina pildid tehtud, lapsed korralikult mürada ja umbes kaheksa paiku jõudsin mina ka otsaga koju tagasi.

Kardo ehitab ikka veel kuuti (okei, ehitatud ta juba sai, nüüd ta VIIMISTLEB, tahate making of pilte ka näha?) ja mina mõtlesin, et ma pean ruttu blogima. Ma tahtsin tegelt juba eile õhtul kirjutada, aga eile oli ka nii palju tegemist ja nõnda ma ei saanudki teile halada teemal, kuidas Kadrioru lõbustuspark on umbkeelsete reeglinatside pärusmaa ja kuidas ma sellega nagu ÜLDSE rahule ei jäänud, aga noh, ei jõudnud ennast isegi mitte liigutada. See on see, kui alustad päeva mega vara ja päev läbi ringi jooksed. Igatahes ma luban, et ma kurdan selle krdima lõbustuspargi üle mõni teine päev, sest vaikida ma ka ei saa, liiga nadi kogemus. Aga kui ma tänast kirja pannud poleks, siis poleks seda iial juhtunud, sest homme on jälle varakult võtted ja ega homnegi varem lõppe kui täna.

Okei, ma töötlen veel sünnipäevalapsest paar pilti emale ära ja lähen viin oma präänikud magama, enne kui ma ise ka siia arvuti taha ära vajun. What a day!

Teate, on mingid asjad, mis ajavad mul ühe silma tõmblema. No umbes nii:

• Kadrioru lõbustuspark! Käisime seal võttepäeval, et lastel oleks tore mängida. Kas oli? No… Esiteks jooksis Mari kuskile kohe turnima, mille poole tunni pilet oli 3€. Kõikide asjade piletid olid vist 3€, aga mõtlesin, et okei, paarile asjale võib ju minna, kui juba seal olime. Park oli inimtühi. Öeldi, et Lende samasse kohta minna ei või, kus Mari on. Seega oli variant lasta tal seal ukseaugu ees nutta, või minna temaga pargi taha asuvasse mänguväljakule. Valisin viimase variandi. Seal on ikka suuuuuuuur ja äge väljak, kõigele lisaks veel tasuta. Mõne aja pärast ühines meiega Mari, ju siis ei olnud see turnimisala üksi nii äge miskit.Enne ära minekut soovis Mari siiski nende traksidega hüpata. Teate küll, need on igal pool. Mari on ennegi Vudilas ja Vembu-Tembumaal nendes karanud, seekordne kogemus oli muidugi omaette tera. Paduvenelasest neiu, nii tülpinud nägoga, nagu keegi oleks sundinud teda relvaähvardusel sinna tööle minema.

  “Jalanjõu võta jära!” ütles ta tuimalt Marile ja viipas ta batuudile. Pani talle traksid selga ja ütles: “Seisa kjeskel!”.

  Iga kord, kui Mari kaldus hüpates natukene ette või taha, või ei maandunud täpselt batuudi keskel olevale ristikesele, vajutas see tülpinud neiu nupust Mari allapoole, et ta enam hüpata ei saaks ja hüüdis: “STOP!”. Ehk siis… see paar mintsa kestev hüppamine oli enamasti seismine ja ootamine, sest lõbustuspargihitler teda pidevalt kummist alla lasi, nii et hüppamine võimatu oli.

  Ma saan täitsa aru, et reeglid on reeglid ja ei saagi lasta seal lastel imevigureid teha, aga Mari tõesõna lihtsalt tahtis üles-alla hüpata, lihtsalt iga kord ei maandunud sentimeetri pealt ristikesele ja õhus ikka tasakaalu kadudes võid väheke ette või taha kalduda. Pfffft, nii ebameeldiv kogemus, et IIAL ei läheks enam sinna. Ei soovita teistelegi.

• Herilased. Noh, vaevalt, et nad kellelegi meeldivad, aga ma ei mäleta küll, et nad eelnevatel aastatel NII pinda käinud oleks. Ma muuseas pole siiani elus nõelata saanud, aga mu lapsedki juba on ja see on mulle väga palju ärritavam, kui ise laksu kirja saaks. Eriti haige on see, et okei, ma saan aru, et kui ma söön, et nad tulevad noolima, aga need krdi lollakad tiirutavad ümber ka siis, kui ma nt lauda värvisin. Mida nad tahavad? Lähedusevajadus või?! Igatahes olen mina, kes ma üldiselt iial mingisuguseid putukaid ei tapa, neid rõõmuga lömastama hakanud. Vastikud väiksed sumisevad tondid!
• Et autokoolis on üks automaatkäigukastiga auto katki ja see nädal ei saanudki sõitma. Samas noh, mitte, et mul oleks aega olnud rohkem kui homme heal juhul tunnike. Kõik päevad on nii tegemisi täis, et tänagi lahkun kodust 10.30 ja jõuan tagasi umbes kaheksa paiku, kui hästi veab.
• Et ma pole ikka viitsinud uuesti Nõmme linnaosavalitsusse minna ja uurida, et mis värvi ja mismoodi me maja edasi kõpitseda võime. See trepiosa tuleb puidust ja kollane, aga kas ülejäänud maja ikka peab 100% krohvitud olema? Ehk võime ikka laudise ka panna? Kui ma 2-3a tagasi uurisin, siis öeldi, et ei või, sest elame poolmiljooväärtuslikul tänaval, aga öeldi ka seda, et uuest aastast lähevad seadused leebemaks selle suhtes. Uus aasta on ammu käes ja meie tänaval on näiteks üks laudisest JA kollane maja, ehk see on argument, et me sobiksime siia kenasti.
• Remonditeemal jätkates. Mind häirib see, et mul pole mingit “sisekujundus” silma. Et kui trepiosa on kollane ja seal on kaks ust – välisuks ja trepialuse panipaiga uks, siis kas need peaksid olema a) pruunid, b) kollased, c) punased, d) valged? Jeesus, ma ju ei tea, mis sobiks! Kui ma aega leian, siis ma näitan teile maja üldpilti ja ustenäidiseid, saate mul aidata valida. Mitutuhat pead on ikka parem kui üks :D
• Olen avastanud, et ma siiralt vihkan järgnevaid sõnu nagu PLIKA.. Öäkk, nagu mingi räpane aguliplika, kes on kaetud tahma ja väljaheidetega. Veel on ebameeldiv sõna “kangesti”. Ma isegi ei tea miks, sest mu vanaisa kasutas seda mega tihti, aga see vb kõlabki mulle, et jah.. vanaisa :D Jubedate sõnade hulka läheb ka “irw”. Kes veel seda kasutaks? Või no, keegi vast ikka, sest muidu ma ei peaks siin vinguma, et räme sõna.

Kuna ma olen mitu päeva neid mõtteid oma peas kedranud, siis mulle tundus, et neid asju on rohkem, aga vist ei olegi ja sain südamelt ära halatud. Aitäh, et kuulata viitsisite.

Lõpetuseks pilt minust eile ämma pealt herilast tolmuimejasse tõmbamas.

Täitsa hull ikka, et kui keegi oleks mulle mingi 6 aastat tagasi öelnud, et lähiaastatel saab minust kolme lapse ema ja ma olen selles mega hea (vabandage nüüd mind ennast kiitmast :D), siis ma oleks küll arvanud, et see inimene puhta sooda on. Seega, kui keegi mu lugejatest tunneb, et issand, ma olen nii ebakohusetundlik ja lapsik, ma pole laste saamiseks valmis – sa oled ideaalselt valmis! Lastele meeldivad lapsikud inimesed ja eriti veel sellised, kes poes sama õhinaga kommi valivad ja elutoas multikaid vaadates vanni võtta lubavad.

Ma ükskord ütlesin, et kui teil on juhuslikult mu laste kohta küsse, et siis andke tuld, ma teen kunagi posti. Vot, täna on see imeline päev, mil ma oma lubaduse täidan.

Kui palju Lende juba räägib?

Teate, ma arvasin siin, et Lende on geenius eks… Kuni ma nägin tööl u Lende vanust, kes rääkis puhtalt ja soravalt nagu päris inimene. Seega jah, geenius ta siiski vist ei ole, aga kui öeldaks, et 2-aastane peaks ütlema 50 sõna, siis Lendel on juba praegu rohkem (1a10k vana) ja moodustab ka lause moodi asju. Mul on notes’ites väike list Lende öeldud sõnu ka.

Emme 

Issi

Kardo

Lotte

Bababa (Barbara)

Kiisu

Mamama (vanaema)

Mamma (mari)

aitäh

anna

lill

vesi

vann

auto

tuut tuut (rong)

ennuk (lennuk)

pai

rotid

muna

juua

süüa

kartult

ei/ no

jaa

opa

hüppa

alla

õue

kiiga (kiikuma)

konn

katki

lamp

komm

kinni

njäu (kass)

tita

beebi

naba

nina

pese

pall

padi

tuttu

baan

kurk

tiss

piim

puu

üks

kaks

kuus

seitse

kaheksa

täht

mõmmi

jänku

sokk

muu (lehm)

kott

papu

pipi(prillid)

kook

pult

kala

peppa

nunnu

pillid (prillid)

kiku (hammas)

saia

istu

võta

kalli-kalli

jäätis

puhu

lõke

tuli

ei taha

mina ka

anna juua

juua tahan

anna süüa

ei taha vanni

võta Lotte

kuku mind (ehk siis pean teda voodisse viskama tekkide vahele :D)

Miks lasid oma lastele teha puugivaktsiini, kuid mitte teisi riiklikus kavas olevaid? Ja kas kavatsed Martat nüüd vaktsineerida? Palun räägi laste vaktsineerimisest või noh otsusest mitte vaktsineerida, k.a k-vitamiini süstist. Kuidas jõudsite selle otsuseni ja kuidas oli arstide suhtumine jne.

Need vaktsineerimisküssid on nagu nad on, ma kellegagi vaielda ei viitsi. Lühidalt, puuke meil siin on jalaga segada, mumpsi ja lastehalvatust nagu ei ole olnud. Martat vaktsineerida ei kavatse. Kui, siis kunagi puukide vastu :D Selle otsuseni jõudsin erinevat inffi lugedes, dokke vaadates ja üldse lihtsalt usaldades oma sisetunnet. Ma ei arva, et vaktsineerimine oleks paha-paha, sest loomulikult on paljud haigused tänu neile kadunud. Küll aga usun ma seda, et vaktsiinid on tehtud nn “one size fits all” ja kuna on ka neid, kellel tekivad tüsistused, siis ma ei taha, et need minu lapsed oleks. Vot tak. Meie perearstil on täitsa suva, pidin allkirja andma ja rohkem sellest juttu tehtud pole. Aga eks see on iga vanema otsustada ja mõelda, mis infot ta loeb, mis talle usutav tundub ja millise tunde järgi talitab.

Kui kaua plaanid Martat imetada?

Inimene plaanib ja jumal naerab, või kuidas öeldaksegi. Mari plaanisin pool aastat, imetasin 3-4 kuud. Lendet plaanisin mingi aastakese, imetasingi 1a3k. Mis siin ikka nii väga planeerida, vaatab, kuidas läheb. Aastakese oleks ju hea ja mugav, ei peaks mingi RPAga jamama.

Kuidas oled oma lapsi magama pannud? Kas esialgu rinnaga ja mismoodi peale imetamise lõppu?

Mari ajal lutt+sisse mässimine ja pallil õõtsumine. Jube tüütu. Lendet enamasti rinnaga jah, aga ega see ka vähem tüütu pole :D Kui enam rinda ei võtnud, siis kaisutekk ja lihtsalt ise lebasin kõrval. Või noh, see süsteem on meil siiani, kui aus olla. Ehk siis magamaminekud on sellised, et Lende ühel pool, Mari teisel pool ja mina seal keskel nagu Hitler pragamas: “Pea padja peale! Ei hammusta oma õde! Ei lähe minema! Tuduaeg!!”, kuni nad lõpuks mu soigu kuulata ei viitsi ja passivad out.

Kas olete Kardoga täheldanud või mõelnud, et kumb laps kummasse on? Nii iseloomuomadustest või välimuselt. Mari tundub välimuselt rohkem Kardosse kalduvat. Lende tundub iseloomult teisse mõlemasse, vana rahu ja veidi nagu väike boheemlane.

Lende on vist iseloomult Kardosse, Mari rohkem minusse. Välimuselt öeldakse jah, et Kardo moodi, aga mina oma titepiltidel olen küll Lende moodi :)

Lende lemmik sõna? “Anna!” ja “EMME!”

Mari lemmik värv? Ikka roosa, viimasel ajal on mingi hull printsessivärk käimas siin.

Martakene: kuidas sa tema sünnitusse suhtud?

Noh, mis mul siin ikka suhtuda, eks ta ära teha tuleb. Ma ei karda, sest ma tean, et see kestab paar tundi ja ma elan selle üle, ainult see oksendamine on nii vastik, et jätaks hea meelega selle osa vahele. Aga eks harjutamine teeb meistriks ja ma olen juba kaks korda harjutanud, seega ma usun, et saab lebo olema, ei põe üldse!

Kas Martale tuleb veel teine nimi ka, nagu Lendel ja Maril on?

Jah, Marta Kene. Keegi küsis, et kas ma üldse teist nime lastel kasutan. Ei kasuta, kui aus olla.

Kellega on ootusaeg kōige lihtsam olnud? Kas esimese ehk Mariga, või keskmise Lendega, või nüüd Martaga?

Kõik on tegelt ühtmoodi lihtsad olnud. Mul on siiani KÕIK sama. Kõik rasedused, sünnitused, beebid… Nii et kõik lapsed on nagu copy-paste, kuni iseloomu näitama hakkavad. Mul ämmakas naeris ka, et ma idekas laste saamiseks, sest rasedused kerged, sünnitused lühikesed ja öösiti magavad beebid. Pöörfi!

Kas oled Lendele potitreeningut ka teinud ja kas ta ise ka huvi üles näitab?

Lende on enamasti püksata ja teavitab meid oma hädast. Küll aga on sellest vähe, sest ta võib küll öelda “kaka” (mis tähendab pissi või kakat), aga potile ta ei taha. Vahel korra istub, vaatab potti, ütleb: “ei ole” ja läheb soristab nurka. Aga noh, vähemalt ta teadvustab häda, mis on ka pool võitu. Muidu jah, koristame siin suurel hulgal pissi ja ootame, kuni Lende aru saab, et potti ka norm häda teha.

Milline ema sa oled?

Ma ei teagi. Selline tsill vist. Aga kui möiratan, siis kõvasti. Üldiselt ma ei näe põhjust ärrituda. Lapsed on lapsed ja neilt ei saagi eeldada alati mõistlikku käitumist. Ma 28 aastasena ei käitu ka alati mõistlikult, kuidas ma saaks seda siis eeldada 4 ja 2-aastaselt lapselt :) Tasa ja targu. Muudkui seletad ühte asja sada korda ja loodad, et keegi kunagi ehk mäletab, mis sa räägid.

Kuidas sa lapsi karistad?

Ma tahaks öelda, et ma ei karista lapsi never-ever, aga tegelt olen ma Marile korra laksu andnud vihahoos. Mis ta tegi – hakkas naerma. No peksa siis veel sellist, eks. Kui Mari on õhtuti väga ülemeelik olnud ja jonninud ja asju loopinud ja vaielnud, siis olen ma ta ka üksi tema tuppa viinud ja “ähvardanud”, et nüüd magad siin, aga kuigi pedagoogiline see vast ei ole. Eks ma ise saan ka sellest aru ja see pole mingi reegel, vaid jälle, ülekeenud olukorras “probleemilahendus”. Tegelikult saan ise ka aru, et kui laps õhtul maurab, on õige uneaeg mööda lastud ja kelle süü see ikka on, kui mitte minu.

Millised on kõige suuremad hirmud seoses tulevikus 3 tütre emaks olemisega?

Kas just hirm, aga ma pelgan natukene seda, et äkki saab kellestki kunagi neist naine, kes ei väärtusta ennast piisavalt ja laseb teistel endale pähe istuda. Palju on ju naisi, kes kannatavad koduvägivalla all ja elavad meestega, kes “mõnikord on ta jumala normaalne”. Kuigi ma ei usu, et minu lapsed sellised on – nad näevad kodus kenasti, milline on õige mees ja kuidas õige mees naisega käitub. Minu käest näevad nad kenasti, kuidas “pohui” on päris hea eluviis, et ei pea alati üle mõtlema ja tõmblema, see kõik on liigse stressi alus. Elada tuleb nii, et ise õnnelik oled ja teisi sellega õnnetuks ei tee. Muud ei midagi.

Kumb on rohkem südamlikum ja tahab rohkem hellust ja kumb isepäisem?

Lende on kindlasti see kaisuloom, Mari rohkem selline tarmukas ja osavõtlik ja veidi kamandaja. Et olgu nii ja olgu olla ja kohe. Musi-kallistamised tuleb enamasti tema käest välja lunida, Lende kudrutab hea meelega.

Kas Kardo jääb koju isapuhkusele?

Kuhu tal mujale jääda oleks :)?

Iseloomusta oma mõlemat last 5 sõnaga.

Lende on ettevaatlik, tasane, kaisutaja, leplik, kannatlik. Mari on hulljulge, alati sõbralik ja heas tujus, kangekaelne, tähelepanelik ja armastab reegleid. Eriti kedagi teist teadvustada, et reeglid pole täidetud.

Kas Maril tekkis vahepeal armukadedust ka Lende suhtes?

Kas just armukadedus, aga praegu on jah mingi kamm neil tekkinud. Et ühest küljest mõni hetk mängivad ilusasti koos, aga siis äkki Mari enam ei taha Lendele MIDAGI anda ja kõik on “Mari oma” ja Lende ei tohi võtta ja isegi mitte vaadata. Samas ma saan aru, et kuna Lende on väiksem, siis ikka lipsab suust seda, et anna Lendele, Lende on ju väike, Lende tahab, muidu Lende nutab jne. Eriti kuna Lende on selline kaisukas ka, siis ma saan aru, miks Mari mõnikord kadedaks läheb ja Lende tal kopa ette viskab.

Lende armast külalist kallistamas.

Mida Mari viimasel ajal naljakat öelnud on?

Iga hommik algab sõnadega “emme, anna kaks sotti!”. Tegelikult ütleb ta ikka, et anna kaks ROTTI, aga see kõlab nii naljakalt :D

***

Ükspäev võttis võtmed ja rääkis, et ta läheb poodi.

Ma: “No ja mis sa ostad sealt?”

Mari: “Kommi, soola, piima…”

Ma: “Ja veel?”

Mari: “Küpsiseid, vett, saia…”

Ma: “Ja veel?”

Mari *juba tüdinult*: “Kuule, mul pole rahagi!”

***

Täna, just kirjutamise ajal.

“Emme, anna rotti!”

-“Ma kirjutan ära, siis saad.”

“Sa paned mu haua sisse!” (loe: sa ajad mu hauda :D).

No ma lähen ikka kõvasti närvi kohe… Mäletate, ma rääkisin, et mul kass kipub tuppa pissima? Ei, tal pole ühtki haigust, ei tal pole mitte midagi muud viga, kui ta on stressis. Nagu ma mainisin, siis meiega samal krundil elavad ämma kassid ka, kes hakkasid meil toas käima. Enne ei käind, sest kartsid Lottet, aga ühel hetkel otsustasid enam mitte karta ja jalutasid sisse. Mul vahet polnud, las käivad, jumala haud. Küll aga ei meeldinud see Kurele, kes hakkas meile tuppa kusema.

Kaasa ei aita ka see, et meie aias mingi kõuts ringi kondab. See laseb oma sortsu nt välisuksele, mille peale tunneb Kurg Väga.Tungivat.Vajadust kusta täis terve vahekoridor ja minu “rõõmuks” ka mu vaibaga kaetud trepi alumised astmed.

Küürisin terve vahekoridori äädikaga üle, vaipa piserdasin ka äädikaga ja hõõrusin nagu segane. Paar päeva oli okei, ei tundnud nagu kusehaisu, aga nüüd jälle. Kõnnid mööda ja kusehaisu on tunda. KUST see hais tuleb, aru ei saa. Tuleb jälle kõik seinad üle küürida, mis muud.

Kas ma olen juba maininud, et ta on täis kusnud Kardo arvutiLAUA. Et seisnud lauale ja kusenud täis ta mikrofoni ja lauapealse? Laua all oleva tumba? MINU ESIKU! Minu titeriiete koti!! Mari maha unustatud printsessikleidi! Ja täna, kirsiks tordil, pöörasin ma tema poole pilgu just siis, kui ta rahumeeli mu lillepotile siristas.

Käigu ta lihtsalt persse, tõesõna.

Ma niigi tulin talle vastu, kui ta probleemist aru sain ja enam ämma kasse tuppa ei lasknud. See võõras kõuts ei saa ka siin aias väga tihti käia, sest kui Lotte peaks teda nägema, ajaks ta kassi raudselt ära. Seega on Kurg lihtsalt vastik väike tropp ja nüüd mina pean elama kassikuses. Kas ma olen maininud, et ma VIHKAN kassikuse haisu?! Muidugi, kellele see ikka meeldiks, aga no ma olen ikka väga kuri.

Tahaks elada ilusas ja mõnusas ja hubases kodus, kus ma saan terrassiust lahti hoida, ilma, et mõni karvane tont sisse astuks ja mulle tuppa häda ei teeks.

Ma rääkisin, et kui pelletkamin paigaldatud saab, et siis tahaks esikut ka natsa remontida eks. Nüüd paistab, et pean kogu selle trepivaiba üles kiskuma, sest noh, ega ta oli enivei kõige odavam mingi pruun jura, mis sinna klammerdatud sai paar aastat tagasi ja hea ta enivei välja ei näe, nüüd tuleb mõelda, et mis siis selle trepiga üldse teha. Kindlasti oleks kõige ILUSAM variant lasta ehitada uus trepp, aga kuna ma ei taha isegi mõelda, palju selline asi maksta võiks, siis ma sellest isegi ei unista. Seega on kaks varianti, et lihvida ja värvida olemasolev ära, või siis katta uue vaibaga.

Vaiba plussiks on see, et lastega tundub vaipkate kuidagi ohutum, et kui keegi alla kukub, siis veits “pehmendab”. Kuigi meil pole siiani keegi veel alla kukkunud, aga noh.. Igaks petteks. Teiseks oli trepiosa enne soojendamata ja seetõttu oli trepp jube külm. Vaip aitas sellele probleemile ka kaasa. Aga no ENAM ma seda kuradi kusest ja rõvedat vaipa ei soovi näha ka, nii et andke nõu, mis teie selle trepiga teeksite? Kas paneksite uue vaiba, arvestades, et enam nii külm ei ole? Värviksite vana ära? Kui palju üldse uued trepid maksavad? Kuidas kõige tõhusamalt kassi kägistada? Mis värvi mu uus trepp olla võiks?

Kurat, ela nagu kusilas – kuna õues sadas, siis ma ei saand hommikust bardakki ka ära pesta. St pesta saaks, kuivatada poleks kuskil. Mul muuseas on pesumasin + kuivati, aga sellega saab asja kuivaks siis, kui paned 5-6h kuivatusprogrammi :D Krt, uut pasumasinat oleks ka siis vaja või?!

Ma olen nii vihane ja kuri, et googeldan juba erinevaid kasside kägistamis/nülgimis variante, aga õnneks on sõbrannasid, kes ütlevad, et kuule, kui sa tahad, siis me võtame Mari endale külla mängima. Saan koos Lendega siin kusilas edasi juurelda, et mida teha.

Ja kui keegi julgeb mult nüüd küsida, et kas mu KÜMME AASTAT VANA kass on üldse kastreeritud, siis ma panen endale kohe paela kaela. Ma võin lollakas olla, aga nii loll ma ka ei ole, et laseks õues käival isasel kassil rahumeeli kassipoegi toota, ausõna.

Ok, teen mõned pildid oma kuse-esikust, et te näeksite, mis seis seal on. Arvestades, et ma tahan enivei seal remontida, võite värvinõu anda ka, et mida te kuhu paneks. Kas ma oleksin segane, kui loodaksin, et ma saaksin 1000€ eest kogu esiku+ trepi korda? Eriti kui ma tahaks esiku sisse arvestada uued siseuksed ka…?

Muuseas, need kaks alumist vaibajuppi said ka omal ajal selle pärast ära võetud, et kass need täis lasi. Siis okei, stressile oli põhjust – ma olin endale 4 hoiukassi koju lohistanud. Nüüd on kustud u 4-5 alumisele vaibaga kaetud trepijupile. GREAT!

See vaheesik on kusehaisune ja rõve enivei. Kui me kunagi remonti tegime, siis selle värv sai valitud nii, et mis poes soodukaga oli :D oli suvakas punane ja sellega siis värvitud saigi. Vaheuks on vana ja nadi…

Kapp tuleks ka üle värvida, just tundsin sealkandis ka kusehaisu.

Ma lähen ausalt hulluks!!!

Okei, aitäh kõikidele kaasamõtlejatele *HOLY SHIT, LENDE TÕI MULLE JUST POTI, KUHU TA ISESEISVALT ISTUNUD JA PISSINUD OLI!!!!*.

Ok, tore üllatus siia kusesesse päeva, sobib kenasti teemaga kokku ka :D Ühesõnaga sain ma nüüd ise ka aru, et pole mõtet uut treppi ehitada, kui vana on korralik, täispuidust, ei krigise ja on normaalne vend. Seega tuleb vana korda teha. Ise teha pole mõtet, sest ma olen kindel, et keegi, kes on ekspert, teeb seda kindlasti palju korralikumalt ja paremini. Aga kust see ekspert leida? Ma tahaks, et see lõpptulemus oleks värvitoonide poolest selline: valge ja tume puit.

Kuidas selline tulemus teha? Et värvitakse kõik valgeks ja pannakse uued niiöelda trepi…plaadid astmete peale? Ma eeldan küll, et vist nii?

Käsipuid meil vaja pole, trepp on kahe seina vahel, küll aga on meil üleval selline ohtlik koht, lähen jooksen ja teen kohe pilti. Alustan siis ülevalt ja liigun piltidega alla, nagu ma aru saan, siis on mul J kujuline trepp.

Koos trepiga oleks siiski natsake käsipuud vaja, sest üleval on selline piire. Seda oleks ka kas siis uut vaja, või üle värvida. Pigem uut, sest see on üsna ohtlik. Nimelt meeldib Lendele seal väikses nurgas seista, kus piiret ei ole. Mari ka kõõlus seal väiksena. Üldse on see ülemise korruse esik ka suht lamp. Lihtsalt valge ja kapiustele olen miskipärast kunagi koledad värvilised lilled joonistanud.

Näete, siin on see väike nurgake näha. Päris õudne, sest sealt alla sadades on päris kõrge kukkumine + trepist alla veeremine… Mari on kunagi, must marker käes, mööda treppi üles tulnud. Pestes maha ei tule, eks tuleb värvida enivei, mis muud.

Valged/heledad seinad on küll ilusad ja tekitavad ruumi juurde, aga samas kaasneb sellega see, et inimesed trepist üles minnes käega vastu seina lohistavad. St sein on pidevalt must. Äkki ikka peaks mingi käsipuu olema? Säästaks seina….

Trepi laius on 110cm, astme kõrgus on 18cm. Kurvi peal on natsa erineva mõõduga astmed kah, kokku 17 astet.

Kui nüüd keegi teab kedagi, kes oskaks meile sobiva trepi teha, siis andke teada. Ja et see KEEGI oleks kindlasti (!!!) 100% ametlik tegija, kellega teen lepingu ja kõik värgid, sest võtku mind vanapagan, kui ma jälle nii ülli saan, et võtan kellegi soovitusel mingi suva jorsi, et ta ausalt oskab ja on mega odav ja siis elan siin kellegi odavalt kokku keeratud sitas, siis no thanks :D Samas ma ei kujuta ette, palju selline töö maksaks üldse? Ütleme, et koos käsipuudega ka piki seina + see ülemise osa juurdeehitus/uuestiehitus? Oleks vist palju eeldatud, et keegi trepitegija mu blogi loeb, aga kui teil mees/isa/naaber/sõber on treppidega “sina peal” siis näidake talle seda posti ja paluge mulle kirjutada marianntreimann@gmail.com.

Võite ka firmasid soovitada!

Tjah, pean tunnistama, et olen oma telefoni hoidmise suhtes üsna hooletu olnud. Eelmisel telefonil oli kaitseklaas peal ja ühel päeval kukkus see maha – klaas läks katki, aga telefon ise jäi terveks. Rõõmustasin, et telefon pääses ja kui te nüüd arvate, et ma uue klaasi ostsin, siis oh ei. Ma sain hoopis uue telefoni, vana andsin vennale ja ainus, mis ma tegin, oli see, et ma panin telefonile ümber sõbranna käest saadud läbipaistva “taguse” ja selle nupu, millega telefoni hea käes hoida on, kui seal rahus scrollida tahad.

Mõni aeg tagasi võttis minuga ühendust ettevõte, kes pakub kvaliteetset lisavarustust Elisa ja Teliale, millega oma telefoni eluiga pikendada. Voh, just, õige ajastus, sest jälle oli mu telefon sada korda maha kukkunud ja mina tõstsin selle südamevärinal üles. Kas on terve? Mul on olnud nii, et telefon lendab täie rauaga piki asfaldi ja ei juhtu midagi, samas kunagi üks telefon kukkus 10cm kõrguselt parketile ja läks katki. Võta siis näpust, eks see vist oleneb sellest kah, mis nurga all telefon kukub? Ma ei tea… Küll aga ma usun seda, et kindlam on oma telefoni kaitsta, kui iga kord taevaiša poole palvetada, kui telefon kukkuma peaks. “Armaš taevaiša, palun tee nii, et ekraan katki ei oleks…” ja siis pöörad värisevate kätega telefoni ümber. On teil nii olnud, jah? No mul on miljon korda…

Samamoodi ei ole ma selles suhtes kuigi hoolikas, et viskan telefoni koos teiste asjadega kotti ja ei mõtle üldse, et midagi võiks ekraani kriipida. Kuigi-kuigi! Ma ei võtnud uuelt telefonilt kleepsu pealt ära just kriimustuste ennetamiseks. Kukkumisel see kleeps küll ei aita, olgem ausad.

Muuseas, kas te teate, et:

• 100 telefoni ostjast 84 pillab enda telefoni maha esimese kolme kuu jooksul.
• 84 maha pillatud telefonist keskmiselt 60 telefoni on kaetud koti või ümbrisega.
• Tõenäosus, et kaitsmata telefon saab füüsilise kahjustuse on 90% ning tõenäosus, et füüsiline kahjustus on nii suur, et vajab tasulist remonti on 70%.
• Keskmine tasuline remont on 120 EUR.
• Kui telefon on kindlustatud saab omavastutusega probleemi lahendatud. Omavastutus on üldjuhul 30-50 EUR.
• Kui telefoniga midagi juhtub siis üks mure on täiendav rahaline kohustus ning suurem mure on, kui jääd telefonist ilma / telefoni andmetest ilma.
• Telefon on igapäevane töövahend paljudele inimestele ning telefoni füüsiline defekt võib tähendada lisa transpordi ja aja kulu.
• Telefoni väärtus on oluliselt kõrgem kui müüd maha vana telefoni millel pole kasutamisel tekkinud füüsilisi kulumise jälgi.

Mul on endal kodukindlustus ja kui minu ekraan katki läheks, siis peaksin ma omavastutusena maksma 90€. Odavam oleks ju korralik turvaklaas + kott osta. Eriti veel, kui mõnel teist ei ole kodukindlustust (muuseas, KUIDAS ilma selleta elada saab, ma ei tea!). Eriti, kui peres on lapsed, kes telefoni näppida tahavad (isegi kui ei tohi) ja kelle näpud parajad makaronid on.

Nüüd räägin natsa nalja ka. Nad küsisid mu käest, et mis telefon mul endal on, noh, et panen endale ka korraliku klaasi ja kaaned. Ütlesin siis, et Huawei mingi 10 on, igatahes läksin ma juba järgmine päev enda uutele kaantele ja klaasile järele. Väga uhke värk. Mitu korda mõtlesin, et täna õhtul lasen Kardol klaasi peale panna, aga aina ununes ja nüüd täna oli nagunii Roccasse minek, mõtlesin, et lasen siis seal esinduses klaasi peale panna, et äkki ise ei oska. Uurisin veel instaski, et mis te arvate, kas saaksin ise hakkama.

Instas andsidki kõik mulle enesekindlust, et saan ise ka hakkama. Roccas oli muudki teha, seega ei hakanud esindusse ronima, tulin koju ja kukkusin ette valmistuma. Esiteks tegin kogu tavaarist pilti:

Nii, hea algus. Kõik on olemas. Ekraan ei saa ka väga must olla, sest kleeps on peal, säästab puhastusvaeva. Aga kleeps ise on küll väga must. Sain just telefoni enne pildi tegemist Lende rokaste näppude vahelt välja kistud.

Okei, igatahes, teen oma klaasipakendi lahti, uurin ja puurin ja võtan siis enda kleepsu maha. Telefon on ilus ja puhas – see saab kerge olema! Kraabin klaasilt kile maha ja hakkan seda oma telefonile paigutama. Proovin nii ja naa pidi, midagi nagu ei sobi? Kas klaas ei peaks katma tervet telefoni? Tõesti ainult musta osa või? Hmm… Kas see tundub õige?

Väiksevõitu, jah? Noh, selles suhtes pole vist ime ka, kui ma suure suuga kuulutan, et mul on Huawei 10 Lite, aga tegelikult on mul hoopis Huawei 10 PRO. Ups… Ja nüüd mul pole isegi mitte seda hädist kile peal, ekraani kaitsmas. Nojah, mis seal ikka, homme on Järvele asja, lähen otsin siis endale uue klaasi ja lasen paigaldada ka. Kuigi mõelge, kui feil oleks olnud, kui ma oleks täna uhkelt kuskile sisse astunud, et pange see klaas siia telefonile. Nad oleks arvanud, et ma veits sooda… Hea, et sain seda häbi rahus kodus tunda ja nüüd teilegi jagada.

Üldse, oleks mul iPhone, siis ma ostaks üldse iDeal of Swedeni koti või ümbrise, need on niiiiii-iiii ilusad ja SIIN muuseas augusti lõpuni soodukaga ka. Aga kuna mul ei ole, siis lepin lihtsalt sellega, mis poes saada on. Kuskilt Hiinast küll tellida ja viitsi ja sada aastat oodata, selle ajaga jõuab telefon veel kuus korda katki minna…

Aga andke mulle teada, kuidas teie oma telefoni kaitsete? Kas üldse kaitsete? Ning miks oleks teie jaoks oluline oma telefon võimalikult kukkumiskindlaks teha? Jätke ka oma telefoni mudel kommentaari kirja, sest kõikide vastajate vahel loosin kaks võitjat, kes enda telefonile “turvavarustust” võidavad! Veenduge siis, et te ikka teate, mis telefon teil on, eks. Ma kuulsin, et mõni loll ei tea… :D

Ps! Kui kellelgi päriselt on P10 Lite, siis see nahast tagus on mul ka üle!

*Postitus sündis koostöö raames

Ma olen FBis ühes feministide grupis ja pidevalt avastan ennast mõttelt, et no jumala eest, küll saab ennast ikka IGAST asjast solvatuna tunda. No ala Muhu leival oli reklaam, milles oli kirjas ala, et söö leivakontsu, kasvavad suured tissid vms. Täpselt selline sõnastus ei olnud, aga no mõte on sama.

Mind see küll ei solva, ei oskaks sealt solvangut väljagi lugeda, aga kus mindi närvi, et appi kui iganenud ja labane ja mida kõike veel. Mul vanaema ütles ka nii, et ma ei ütleks küll, et ta jube labane oli. See on lihtsalt mingi … ütlus. Samas tõetera on all ka, sest leiva saia konts on enamasti purakas tükk kaloreid. St tekitab rasvkudet ja rinnad ongi rasvkude :D

Ja kui keegi peaks mulle ala tänaval midagi järgi vilistama või hõikuma (mida pea never ei juhtu, sest ju ma pole piisavalt ahvatlev :D), siis ma kehitan õlgu ja lähen oma teed edasi, mitte ei nuta kuskil nädal aega patja, et mind nüüd verbaalselt ahistati ja alandati.

Ei tea, võib-olla olen ma liialt pohuistlik ja ma peaks selliseid asju maru tõsiselt võtma ja igast asjast solvatud olema, umbes nagu, et lennujaama naistevets on roosa. Õhh! Appi! Nii seksistlik! Äkki mulle ei meeldigi roosa?!

Samas naerda ma võin, aga esimest korda elus puutusin ka mina kokku sellega, et ma reaalset sain aru, et suhtumine minusse on see, et naine=alamklass. Ma ei hakka siin nimesid mainima, sest iseenesest oli teenusepakkuja väga viisakas ja tegi mulle lausa 20% alet, et noh, narr oleks teda nüüd siin avalikult dissida. Keda huvitab, küsib mult postkastis vms. Ühesõnaga, tellisin toote. Mina kirjutasin, mina suhtlesin ja mina pakkusin aja, millal saaks tootega tutvuda enne ostu.

“Kas teil on siis ikka abikaasa ka kodus?”

-“Eee.. mis asja teil mu abikaasaga on, et ta kodus olema peab?”

“Ei no ikka tahaks, et keegi, kes lõplikud otsused teeb, ka üle vaataks.”

-“Aitäh, ma suudan ise ka otsuseid teha…” suutsin ma ainult vastata.

Oh õnne, Kardo OLIGI kodus. Selle tulemusena räägiti kõike ainult talle, kuigi Kardot ilmselgelt see teema ei huvitanud. Ma seisin kõrval nagu alandlik naisukene ikka ja kuulasin meeste juttu pealt. Isegi kui MINA midagi küsisin, vastati Kardole :D Nagu… ok.

Ühesõnaga, mõni aeg hiljem olingi otsustanud ostu ära teha ja soovisin maksta sularahas, ehk siis see mees tuli jälle meie koju. Olin raha välja võtnud ja arvutituppa lauale pannud, mistõttu ma ütlesin, et lähen toon kohe raha ka.

“Ehheee, eks mehelt tuleb küsida jah,” irvitas mees.

Nagu. Mida. Perset.

Ma ei hakanud ütlemagi, et ma siin peres ainukene leiva lauale tooja olen, ta aju oleks vist lihtsalt plahvatanud ja ta oleks segadusse jäänud, et mees annab kõik mulle v? :D

Rääkides naistest, siis Mari on meil igatahes 100% tüdruk. Iga päev peab seljas olema kleit, mida muidugi 3x päevas vahetatakse. Viimasel ajal on lisandunud see, et ta tahab printsess olla. Pean tal huuli ja silmi värvima, lohistab minu kontsad endale jalga ja käib ennast peeglist imetlemas. Tal on lausa kaks käekotti ja kolm sõrmust! Ta veel ei tea, et see on VÄGA seksistlik! :D

Alles ma siin rääkisin, et Lende ei arva potil käimisest midagi, kui juba on asjalood muutunud ja nüüd saan ma uhkelt öelda, et juba kolmandat päeva on ta suvatsenud potti sihtotstarbeliselt kasutada. Ja kui keegi nüüd küsib, et kuidas ma teda “treenisin” või mida ma selle jaoks tegin, siis ma pean tunnistama, et igasugused geniaalsed ideed ja nipid jäävad mul andmata. Ainukene oletus on see, et ju siis on riidest mähetega olemine veidi märg ja palav, mistõttu sai ta ise ka aru, et lihtsam on potti kasutada.

Kuumalainega ei tahtnud lapsele nagunii midagi jalga panna. Selles suhtes, et diivan ja vaip on siin enivei “vatti” saanud ja paar loiku siin-seal on mulle aktsepteeritavam, kui lööbes pepu. Nõnda oligi Lende palja peega ja jätkas oma harilikku mustrit. Ütles “kaka”, ma andsin poti, ta istus korraks, vaatas sisse, ütles “ei ole” ja lasi minut hiljem rahumeeli kuskile mujale. Mina siis tõstsin ta jälle potile ja rääkisin, et piss-piss tuleb ikka võimalusel sinna teha. Aga no mitte 100% ajast ja ei saaks öelda, et me nüüd jube järjekindlad oleks olnud. Lihtsalt ühel hetkel hakkas ta rabelema, kui talle mähkmeid jalga panna tahtsime. Arusaadav, palav ja need on ikka seest palju niiskemad kui tavalised mähkmed.

Nüüd ongi nii, et kui ta on paljas, teeb potti. Aga kohe kui talle mingi aluspüks/püksid jalga panna, laseb rahumeeli püksi. Ma nüüd ei teagi, et kas peaks tal laskma elu aeg paljas olla? Igatahes olen ma rahul, et ta üldse midagi potile teeb ja nii tublisti. Ta tundub mulle ikka täitsa geniaalne imelaps, öelge, mis tahate :D

Mõtlesin, et koer ja kassid meil on. Rotid ka on. Siga on olnud, aga midagi eksootilisemat nagu tahaks uuesti. Nonii, palun väga – nüüd on mul mõmmi ja lõvi kah. Kui need ei ole elu parimad Humana leiud, siis ma ei tea, mis on. Kas oleks imelik sundida lapsi terve elu nii riietuma…?

Kumb teie lemmar on, mõmmi või lõvi? 

Ma ei ole erilist saladust teinud sellest, et ma pole suur ehtekandja. Püsivalt on mul sõrmes kihlasõrmus, abielusõrmus ja üks Pandora sõrmus, mis nende kahe all on. Ära ma neid ei võta pea iial ja mingiteks aksessuaarideks ma neid ka just ei peaks, sest nad on püsivad ja üsna tagasihoidlikud. Kuna aga osa minu tööst on teile uusi ja huvitavaid asju tutvustada, siis tutvun ma ka ise mõnikord asjadega, mis mind esmapilgul võib-olla üldse ei tõmba. Kruvitavad ehted? Nagu… mida?

Mis siis ikka, läksin mina sellegipoolest Lootsi tänavale kohale ja mõtlesin ennast siis kenasti kurssi viia, et teilegi rääkida. Mis aga juhtus, see oli mõneti päris tore – reklaam töötas kohemaid ja seda minu enda peal. Eelmisel nädalal käisin Fabeles poes ja tänaseks päevaks olen e-poest (LINK) juba ühe tellimuse juurde teinud, sest…tahtsin veel. Rääkimata sellest, et mu uued ehted pidevalt komplimente püüavad. Aga no ma räägin teile natukene lähemalt ka, et mis pood see Fabeles on ja mis sealt saada võib.

Poe tunnete ära ägeda vaiba ja veel ägedama koera järgi.

Kas teie olete rohkem e-poe või pärispoodide fännid? Ma olen vist rohkem e-poe tüüpi. Kohapeale eriti minna ei viitsi, aga kui netis midagi ägedat silma jääb, siis olen kohe müüdud. Jumal tänatud siiski, et ma Fabeles poes kohapeal käisin. E-poes ei tundunud need ehted üldse nii efektiivsed ja ägedad, kui kohapeal vaadates ja proovides, päriselt neid asju näha on teine tera.

Tegelikult on seal poes päris mitmete erinevate firmade kaupa, aga täna tahan ma rääkida QUDOst. Selle firma point on see, et saad osta endale niiöelda baasehted, mille kivikesi vahetada saad. Ehk siis ostad näiteks ühe sõrmuse ja kolm erinevat kivi, ning sul ongi pmst kolm sõrmust. Samu kive saad panna ka baaskäevõrule, kaelakeele ja kõrvarõngastele. Kuna kõik kivid on nii ilusad, siis kombot, mis ÜLDSE kokku ei sobiks, on vist raske kokku panna. No vaadake ise…

Lillakas-sinakad toonid, nii ägedad! Ja olla praegu moevärvideks.

Sõrmuseid on erinevaid. Mina võtsin kaks “tavalist” sõrmust ja ühe veits blingima, et saaksin neid omavahel kombineerida. Näete, SIIN on kõiki erinevaid sõrmuseid näha. Nii raske oli otsustada, et kas peaks võtma neutraalsemaid toone, või just midagi särtsakamat ja erilisemat. Ühest küljest olen ma suur punase huule fänn ja seega oli mõte võtta paar punast kivikest, et need siis sõrme või kõrva panna. Samas nude huulepulgaga sobiks jälle mingi neutraalsem komplekt… Minu värviarmastus sai siiski võitu ja lõpuks sai valituks selline komplekt:

Pastelne kollane, sinine ja üks väike bling ka sekka.

See ongi äge, et igale maitsele on midagi. Kes on rohkem harakad, leiavad suure valiku sädelevaid kive, tagasihoidlikuma stiiliga inimestele on jälle neutraalsemaid variante küllaga. Kokku on kive üle 3000 erineva, seega jah, valikut on küll ja veel. On hõbedast, rose-gold tooni ja lihtsalt kuldset põhja. Kive on sadu erinevaid toone, mustreid on erinevaid ja kivi kujud on ka erinevad. On suuremaid, on väiksemaid. Valik on lõputu.

Nagu öeldud, on poes ka teisi firmasid, mulle olid tuttavad näiteks SNÖ ja Save My Bag. Ma nendest Save My Bag kottidest olin kuulnud, aga ise katsuda saanud ei olnud. Kas te teate, et need on mega kerged, ilusad ja värvilised? Vist algselt mõeldi nad välja disainerkottide kaitseks, aga kuna nad olid nii ilusad, siis hakkasid inimesed neid niisama ostma. Ma ei imesta.

Igatahes, kes elavad Tallinnas, ma soovitan Fabeles poodi sisse astuda. Valik on suur ja saate ise proovida-katsetada, et mis teile sobib või ei sobi. Kui juba korra käidud, siis on pilt selge ja edaspidine kivide juurde soetamine kergem. Nagu öeldud, mina tegin oma uue tellimuse juba ära ja ootan pikisilmi pakki. Ma olen juba oma ehete üle nii palju komplimente saanud, et tõusin ära ja tahan veel! Eks ma siis näitan teile ka, kui paki kätte saan.

Muuseas, e-poest tellides saab koodiga mallukas15 lausa 15% soodukat. Ma kasutasin seda isegi, töötas küll ja sain peaaegu 16€ allahindlust, see on lausa ühe kivi hinna sääst, sest just 15€ maksavad kõige soodsamad kivid. Seega, kui keegi tunnetab kunagi, et tahab mulle midagi kinkida, siis võib vabalt ühe kivikese tuua. Ühest piisab, sest seda saab kombineerida olemasolevate kividega ja no mina oleksin õnnelik. Kardo…. khm…. vihje. Ma tahan veel!

Suures ehtevaimustuses tegin kodus oma kulinatest pilti kah!

Võtsin sellised sinised kõrvakad kah, aga nendega on selline asi, et see kinnitus on üsna väiksele kõrvalestale mõeldud ja minul hakkasid kõrvad õhtuks valutama. Ega ma palju kõrvarõngaid ei kanna, asi võis selles ka olla. Aga sügisel tulla uued rõngad müügile, proovin siis nendega õnne, pidid laiemad olema ja minu hiiglaslikku kõrvalesta ka mahutama. Ilusad sinised on nad küll.

Nii ilusad, eks! Ja nii äge, et neid saab kanda nii koos, kui eraldi ka – kuidas ise tahad. Ma olen ausalt vaimustuses ja tõesti nagu ma alguses ütlesin, et ma läksin nendega tutvuma, sest noh… see on mu töö ja mõtlesin teile natukene reklaami teha, aga no nii meeldisid, et nüüd saan kohe eriti rõõmsalt seda reklaami teha. Ega ei saa ju kehva kraam olla, kui ma ise ka veel juurde ostsin!

Pidage siis meeles, et koodiga mallukas15 saab 15% soodukat ja vaadake e-pood üle, ehk saate ka endale mingi ägeda komplekti :)

Tahaks ühele lugejale ägeda sõrmusekomplekti kinkida. Selle jaoks mine vaata Fabeles.com kodukale, SIIA ja kirjuta mulle, millised kolm kivi sina oma sõrmust ehtima paneksid. Võitja saabki endale enda kokkupandud sõrmuse kingituseks! Sõrmuse loosin välja 14. august, nii et olge aga mehed ja võtke osa. Äge värk on ja ägeda ehte saab! Linke päris lisama ei pea, võite niisama kirjutada, et mis värvi kolme kivi teie nt kasutaks.

ma eile küüntes, jehhuu

Ma reaalselt ei tea, mis minuga täna juhtus, aga peale tööasjade lõpetamist oli selline tunne, et ma suren ära. Hommikust saati oli väike iiveldus sees, aga kuna ma olen siiski rase naine, siis ma üldiselt ei pööra sellistele sümptomitele nagu iiveldus, pearinglus, hapnikupuudus, väsimus, jõuetus ja muud säärased “toredused” mitte mingit tähelepanu. Kui aga kliendid lahkunud olid, ei suutnud ma püstigi seista, no nii halb hakkas lihtsalt. Vedelesin siruli ja ootasin käte värisedes taksot. Ise tänasin jumalat, et ma hommikul rattaga tööle tulnud ei olnud. Lihtsalt kohutav.

Tulin koju, lamasin mingi kuus tundi ja nüüd on natukene parem olla, kuigi uni tahab maha murda. Ämm arvab, et see on mingi … ilmastikurõhuga seonduv, aga ma panin oma sümptomid googlesse ja sain teada, et mul on kas infarkt, narko üledoos või rauamürgitus. Ei teagi, mida nüüd siis täpselt oma hauakivile graveerida lasta. Ilus oleks ju: “Mariann Treimann, kallis abikaasa ja ema, kuni rauamürgitus ta taevaiša juurde viis.”

Jah, kui ma suren, siis nii kirjutagegi.

Võite nüüd minuga hüvasti jätta, ma laman, käed risti rinnal diivanil, ja ootan vikatimeest.

Lõpetuseks pilt minust, mis ma tööl diivanil vedeles endast tegin, et Maigretile näidata, kui suremas ma olen. Võiks öelda, et ma peaks tihemini surema, sest ammu pole endast nii kabedat pilti näind.

#kaenlaaugupekk #rip #nüüdonminek #infarkt

Lende alustas kuus päeva tagasi seda, et hakkas potti pissima ja õnnetusi on juhtunud sellest peale täpselt kaks. Üks kord lasi ta enda uhke lõvikostüümi täis ja teine kord meenus poole pissi pealt, et tuleks potile minna. Aga arvestades, et ta oli vähem kui nädal tagasi 100% mähkmetel, siis ma leian, et see on väga hea tulemus.

Umbes kolm viimast päeva annab ta kõvasti märku, et ta ei taha ka ööseks mähkmeid jalga panna. Kisub neid tihkudes ära ja noh, ei pea geenius olema, et mõista, et ilma mähkmeta oleks mugavam magada. Rääkisin siis Lendele, et ma ei taha, et ta mulle voodisse pissib ja kui ta suudab terve öö pissimata olla, siis saab ka tema inimese kombel mähkmeta magada.

Eile enne magama minekut samamoodi pusis neid mähkmeid ära kiskuda. Ma keelasin teda, panin truki uuesti kinni ja keerasin teise külje, ning jäin magama. Hommikul avastasin ma Lende palja pepuga – oligi oma mähkme ise ära saanud. Katsusin hirmuga voodi läbi, aga ei oldudki kuskile pissitud! Ja kuiv riidest mähe oli ka maha visatud, polnud ta ka sinna pissinud.

Omg, Lende esimene kuiv öö! Aasta ja 10 kuuselt! Wohhoo! Ega ma muidugi arva, et see nüüd nii jääbki ja kindlasti võib keegi kuskil kobiseda, et suur asi ka, mille üle rõõmustada, sest TEISED lapsed käivad juba aastaselt potil ja öödki ammu kuivad, aga ma leian ikka, et kui rõõm suur, võib oma lapse üle juubeldada nii palju, kui hing ihaldab.

Peab ikka paika see, et iga laps teeb kõike omal ajal. Mari oli ju ikka kõvasti vanem, kui ta potil käima hakkas, samas Mariga ma nägin palju rohkem vaeva. Proovisin kõiki raamatunippe ja mida kõike veel, aga ta lihtsalt ei tahtnud. Lendega ei teinud pmst nagu miskit, aga ikkagi hakkas pea aasta varem käima.

Ma ausalt siiamaani ei saa aru, miks ma negatiivset tagasisidet sain, kui Bondoraga alustasin. Mulle jäi kuidagi mulje, et nende lubadused oleks alusetud, või et “raha tiksub juurde ainult alguses” ja hiljem jääd räigelt miinusesse või… Ma ausalt ei saa aru! Ehk võib-olla kõvemad investeerimisgurud tõesti teavad kohti ja viise, kuidas sama ajaga rohkem raha teenida, aga tulles tagasi selle juurde, et enne lasin ma vabal rahal Swedi hoiusele tiksuda ja teenisin sellega null euri, siis Bondoras olen kolme kuuga teeninud pea 7€.

Jah, ega see seitse euri nüüd ma ei tea, mis suur rikkus ei ole, aga sellegipoolest on see rohkem kui mitte midagi. Eriti kui teha seda pikema perioodi peale, sest see summa ju muudkui ainult kasvab. Minul tekkis aga selline olukord, et mul oli hoopis vaja testida, kas ma selle raha sealt kätte ka saan. Oli küll plaanis seda seal ilusasti novembrini hoida, aga paraku on remondiga seoses väljaminekuid rohkem kui küll, seega sai “laiaks löödud” Swedi hoius ja nüüd pidin otsaga Bondora kallale ka minema.

Ma ütlen vaid seda, et usalda veel poolvõõraid rahaasjadega ja usu igasuguseid vabandusi, millal su raha sulle tagasi kantakse. Uskuge hoopis mind, häda korral ei näe sa selliste inimeste käest punast krossigi. Pange tähele, mul veel väike lootus säilib, sest ma avalikult pole veel seda inimest risti löönud, aga sellest tuleks üks huvitav postitus: “100 kreatiivset vabandust, miks mitte kellelegi raha tagasi maksta”. Aga eks see on kivi mu enda kapsaaeda, enamik vast nii lollid enivei pole, kui mina.

Kaldun teemast veits kõrvale, aga ühesõnaga, eile proovisin siis Bondorast väljamakse teha. Tahtis 2x kinnitust pin-koodiga, mis mu telefoni tuli. Infoks veel niipalju, raha väljakandmisel tuleb see enne kanda Go&Growst Bondora põhikontole, kuhu koonduvad kõikide Bondora toodete summad kokku. Sealt saab kenasti teha väljamakse oma pangakontole. Tänaseks oli raha minu kontol. Ei tea, ehk oli juba eile, aga ma vaatasin alles täna. Igatahes saan mina oma kiire rahaasja aetud ja nagu öeldud, väike lootus on, et kui enda raha tagasi saan, saan oma Bondora kogumist jätkata.

Muuseas SUUR oli minu üllatus kui raha kätte sain. Mitte selle pärast, et ma selle üldse kätte sain, vaid selle pärast, et minu Bondora konto näitas ju, et mul on sealt saada 728€, aga kohale tuli 835€. Siis sain aru, et lisaks oli tulnud lausa  126 euri Bondora soovitusprogrammi kaudu, mida on võimalik ka kõigil teil teenida, kes teistele oma koodi jagavad, mille te liitudes saate. Ma enda oma hullult jaganud pole, seega ma olingi imestunud, et sellegi pealt nii palju juurde tiksunud oli. Puhas võit ja tõesti rõõmustav!

Tulumaksu osas tehti mulle selgeks, et kuna mina olen 700 eurot sinna sisse kandnud (algselt 500 ja ca kord kuus 100 juurde) ja teeninud lisaks 7 eur tulu, siis välja võttes pean kevadel tulumaksu maksma vaid 7lt eurolt, mis polegi nii hull. Kevadel tuludeklarit täites piisab ka sellest kui kirjutad palju investeerisid ja palju välja võtsid, ülejäänud arvutab Maksuamet. Go&Grow vaates on Bondoras olemas ka Go&Grow maksuraport, kus kogu vajalik info olemas ehk ise väga nuputama ei pea. Kui ma seda väljavõtet praegu poleks teinud, ei peaks kevadel midagi maksma. Nii et niisama sisse-välja pole mõetet sealt kanda. Kui ma aga uuesti rohkem sisse kannan, kui välja võetud tulu, siis jällegi maksukohustus lükkub edasi.

Et siis jah, kui ma enne ütlesin, et saab ka säästudeta elada, siis praegu oleks mul küll suht nadi olukord olnud, kui poleks kuskilt võtta olnud. Okei, ma oleksin võinud oma ema käest küsida või midagi, aga kuna ma ALLES talle meie laudiste eest tagasi maksin, siis oleks vahelduse mõttes kena mitte oma emale võlksi olla.

Lõpetuseks tahan ma ohata, et õudne, kui kallis kogu see remont on. Mul oli kuidagi nagu vaimusilmas mõte, et ah, värvin siin paar seina ja vahetan paar lampi ja no okei, lasen uue välisukse panna, aga iga jumala asi läheb kallimaks, kui ma arvasin. Näiteks ainuüksi välisuste hinnad algavad 500€st. Mul on kahte vaja. Lisaks sain täna hommikul teada, et need uksed on erimõõdulised (nagu kõik krdi uksed siin majas, wtf?!) ja seega lisandub uste hinnale 30%. Paigaldus, lukud, lingid, need olid ka mingi 430€. Ja me pole veel otsapidi tuppa jõudnudki!

Üks osa minust ütleb, et suva, ära siis hakka sellega üldse jamama, aga teine osa minust ütleb, et pelletkamin tuleb ju nagunii ja selle paigaldusega nad nagunii “rikuvad” seinu, mis tuleb üle teha, et siis nagunii ju MIDAGI tuleks teha, tahan ma või mitte. Ma eile mõtlesin isegi nii kaugele “säästulahendustele”, et rendin lihvija ja lihvin ise selle trepi ära, aga Kardo tegi mulle üsna kiiresti selgeks, et siis ma keeraks selle trepi pekki, sest ma pole elusees ühtegi asja lihvinud. Samas kasuisa ütles, et kui just lihvijat ühe koha peal ei hoia, siis täitsa pekki on vast raske keerata :D

Blaah. Tahaks NIIMOODI remonti teha, et raha oleks lihtsalt lademetes käes ja teed rahulikult seda, millal tahad ja mis vahenditega tahad. Mitte, et peaks mõtlema, et palju mul raha on ja kust saaks soodsamalt tegijat. Eriti arvestades seda, et soodsad tegijad võrduvad üldiselt jamade tegijatega.

Vot, oleks aastaid tagasi koguma hakanud, oleks mul ehk rohkem kui 7€ kogunenud, eksole. Katsun aga Bondorast väljavõetud summa võimalikult ruttu tagasi kanda, et näha palju poole aastaga sinna tekkida saaks. Ah, ega vinguda tegelikult mõtet pole. Peaks tänulik olema, et üldse on võimalik midagigi teha ja asi ants, eks jooksvalt saab siis vaadata, mille jaoks raha jätkub ja mille jaoks ei jätku. Lihtsalt tahtsin korraks halada:)

Kui sa mõtled, et tahaksid ka Bondoraga proovida, siis nagu öeldud, summad ei pea olema suured ja alustada võib ka väiksest summast, kasvõi selleks, et veenduda oma silmaga, kas see töötab. Minul on pakkuda teile SEE LINK, mille kaudu regades saate endale Bondora poolt kontole kohe tasuta 5€, millega saab kohe ka Go&Grow‘sse paigutada.

*Postitus sündis koostöös Bondoraga. Tegemist pole finantsnõuga. Investeerimine on seotud riskidega ja ei pruugi sobida kõigile. Konsulteeri vajadusel asjatundjaga.

Viimane postitus tõstatas paaris lugejas küsimusi ja mõtteid. Vastasin küll kommentaaridele, kuid see teema ei anna mulle rahu ja tahan selle üle veidi pikemalt arutleda. Äkki ma olen tõepoolest valedes elanud ja saan nüüd siit teie käest elamiseks uue perspektiivi.

Uuriks huvi pärast, et miks te nii palju siseviimistlusele jms kulutate, kui see on täitsa korrralik ja tipp-topp? Samas, kui maja vajaks väga palju just väljas tegemist, sh ka haljastus aias?

Ma olen enne ka kuulnud seda juttu, et issand jumal, maja on sellel Mallukal väljast nii räämas, aga näed, lubab endale seda ja teist, kaua ta juba seda remonti teeb, teistel oleks ammu tehtud selle ajaga. Esiteks ma tahaks üldse teada, kui paljudel nendest kobisejatest on oma maja? Kui on, siis peaksite te kursis olema, et kõik maja ehitustööd on jube kallid. Ausalt, ma tahaks ise ka elada majas, mis on üleni ilus. Kauni aiaga, ilusa fassaadiga, uute uste-akendega, mis sooja hoiavad ja no muidugi ilusa ja mugava sisekujunduse ja töötava tehnikaga. Kes ei tahaks?

Ma olen siin majas elanud umbes täpselt neli aastat. Ei tea, kas see on pikk aeg või mitte, aga selle ajaga olen ma lasknud välja vahetada aia, maja katuse, ehitada uue ahju, teha kapitaalremondi kõikides tubades, k.a WC ja vannituba, vahetada põrandad. Ülakorrusele lasknud juurde ehitada vannitoa, mida seal enne ei eksisteerinud. Aeda on juurde tulnud lastele mängumaja + kuur + kasvuhoone. Kohe lisandub siis veel pelletkamin.

Ütlen mina, sest eks enamik nendest asjadest on olnud minu algatus ja me alustasime ikka kriitilisest ja hädavajalikust. Näiteks katus. Kui me siia kolisime, lasi katus niimoodi läbi, et Kardo ema pani siia-sinna potte ja ämbreid, et vesi mööda põrandat ei jookseks. Kui katust vahetama hakati, ütles mu kasuisa mulle, et see katus poleks ühte talve enam üle elanud, oleks kogu kupatusega alla sadanud. Ehk siis kriitiliselt hädavajalik. Oli tarvis ära teha. Ei olnud siinkohal võimalik öelda, et kuule, pohui see katus, teeme haljastuse ilusamaks!

Järgmine väga suur väljaminek oli aia ehitus. Jälle midagi, mida me pidime tegema, sest siin maja ümber oli kunagi selline võrgust aed, mis oli kohati katki, kohati lääpas ja noh hea see ka välja ei näinud. Kohe nii mitte nii hea, et lausa Nõmme linnaosavalitsus saatis Leale korduvalt kirju, et kuulge, teie aed on nii kole, et vahetage välja. Mis seal ikka, vahetasime siis välja. Ütleme nii, et see odav lõbu ei olnud.

Edasi oligi vaja just sees tegema hakata. St jällegi “vaja” on lai mõiste, sest päris kaela ei hakanud midagi kukkuma, aga kuna me nagunii pidime võtma väikelaenu remondi jaoks, et katust ja aeda ehitada, siis võtsime veits rohkem, et sees ka teha. Mul pole eriti pilte majast, kui me siia kolisime, aga näete, umbes selline oli siis elutuba. All siis pilt samas suunas, mis on nüüd tehtud.

Nelja aasta tagune elutoa aknalaud, see mis ülemisel pildil paremat kätt jääb. Veits erinev…

Ühesõnaga, me oleme siin ikka iga aasta midagi teinud ja kõpitsenud ja nokitsenud. Jah, rohkem ikkagi seest, sest ma ju elan siin sees ja veedan siin tunduvalt rohkem aega kui õues. Noh, me elame Eestis ka, siin on ju 9 kuud aastas külm ja kõle, mil ei tahagi nagunii väljas olla.

Ja kui me räägime nüüd väljas tegemisest ja konkreetsemalt haljastusest – haljastus on VIIMANE asi, mida me teha saame. Kurb, aga tõsi. Sest praegu soojustame me trepiosa, eksole. Kui see on valmis, siis saame edasi liikuda vundamendisoojustuse juurde. Kui SEE on valmis, siis saab soojustada ära maja seinad ja kui SEE on valmis, siis saab tegeleda maja fassaadiga, ehk siis katta maja kas laudise või krohviga. Oleneb, kuidas me Nõmme LOV’iga jutule saame. Viimases astmes saame siis katta ka saunamaja uue fassaadiga.

Kui maja valmis on, siis saame edasi liikuda terrasside juurde. Ehk siis uued terrassid saunamajale ja meie elumajale. Ja kui me kunagi NEED KA valmis saame, vot siis. Siis on järgmine samm maja ette uue kiviparketi panemine, et tekiks nn sissesõit ja ilusam kõnnitee. Ja no kui SEE ka lõpuks valmis on. Siis me saame haljastada. Saame mõelda, et kuhu rajada ilusaid peenraid, kuhu istudada marjapõõsaid, või mingisuguguseid sirelipõõsaid või tublipeenraid või ma ei tea. Et no oleks see maja, et kõnnid mööda ja vaatad, et ooooo, nii ilus maja ja aed! See oleks tõesti, päris ausalt minu unistus ka.

Aga praegu on mul täpselt selline aed, nagu Eveliis ükskord kirjutas. Et vaatad sisse ja mõtled, et kas siin elab mingi pime või, et miks ta oma aeda korda ei tee. Täitsa ausalt ma võiks ju iga päev seal pühkida ja õunu korjata ja laste stuffi kokku kraamida, aga ausalt ma lihtsalt… ei viitsi. See on umbes see, et kui sul on mingi eriti rõve ja remontimata tuba, et sa vaatad seda ja mõtled, et ah kunagi saaab ehk selle ka korda ja küllap ma siis tegelen, las ta siis nii kaua olla selline nagu ta on. Ma mõtlen meie aiaga samamoodi :D St maja tagant on ju päris ilus isegi, muidugi võiks parem olla, aga no see pole niiöelda “pakiline”.

Kuigi ma tookord muuseas, selle postituse lugemise järgselt, koristasin mingi 6h aias ja tõesti sai tulemus veitsa parem, aga praeguseks on see jälle selline nagu see on ja tõesti, mul on nii palju muid asju ka teha vaja, et see ei ole mu prioriteetide seas esimene. Seega ma lihtsalt lepin siis praegu selle faktiga, et inimesed lähevad minu majast mööda, võdistavad õlgu ja mõtlevad, et ahaaa, siin urruaugus see Mallukas ennast peidabki.

Eks me oleme üritanud ka natukene paremaks olukorda teha, enamasti lilledega, aga nende maha panemisega on ka see häda, et kogu aeg mõtleme, et pole ju mõtet püsililli panna, kui “kunagi” läheb siin ka tööks ja vaja kõik üles kaevata. Kuhu mida üldse panna ja teha? Seega ongi maja ees kõik praegu sellised ajutised lahendused. Siia-sinna olen lilli pannud, kus tundub, et nad väga ette ei jää. Aeg-ajalt midagi rohin, ämm teeb seda muidugi tunduvalt rohkem. Ahjaa, mu väikevend pidi koolis suve jooksul loovtöö tegema ja tema ehitas mulle sellise asja, ilus ju!

Samas kirjeldab see pilt elavalt majaesist seisu. Suvalt tuleb “maa seest” välja mingi kulunud kiviparkett. Pinnas on mega ebatasane, suur kuivus loob sellise kuiva ja koletunud maapinna välimuse. Pruun ja tuim. Kuigi ma alles rohisin, siis niidetud pole jupp aega (Kardo täna lubas vist niita) ja see kole ja pragunev krohvifassaad majal ei anna ka just mingit erilist ilu juurde. Oeh. Ühesõnaga, te ei pea mulle meelde tuletama, mis mul siin majas veel teha on, ma olen ka ise sellest üsna teadlik. Päris ausalt. Ja tegelen sellega :)

Teine kommentaar eilsest, mis kriipima jäi, oli see:

Mariann, kui sa nüüd käe südamele paned ja ausalt tunnistad, kui palju tarbetuid või ehk mitte tarbetuid, vaid antud ajahetkes väheolulisi asju, oled viimasel ajal ostnud ( nt. need riidest mähkmed, ehted, igasugused muud vidinad, ilma milledeta oleks sa saanud vabalt olla, kuni remondid ükskord läbi on), poleks sul mingit rahapuudust remondi tegemiseks. Tavaliselt ju nii tehaksegi, et on mingi eelarve, kui palju midagi maksab ja kui seda raha lihtsalt ei ole, siis mõtled ja kalkuleerid, kuidas saaks odavamalt ja ehk saaks mõne asja hoopis ära jätta. Kahjuks on sinu kreedo kohe prauhti ära otsustada ja siis mõelda. Alati see ei toimi! Ja ma ei kujuta ette, mis näoga sa emalt laenama läheksid, tema on ju kursis sinu pillava eluviisiga. Kahju, et Kardo on sinust niipalju sõltuv, et ta ei saa või ei taha ise neid remondiasju otsustada. Sa ütled ju muidugi selle peale, et ta ei oska, aga sina ju ka ei oska. Ja paraku võib tulla aeg, kus sinu sissetulekud ei ole ka sellised, nagu praegu – mis siis saab?

Esiteks, ma olen esimene tunnistamaks, et ma ei ole rahadega kõige arukamalt ümber käija. Pole kunagi olnud. Mulle on tõesõna lihtsam lihtsalt rohkem tööd teha ja juurde teenida, kui raha kõrvale panna, ma ei tea miks see nii on. Ja kohe kindlasti on tõsi see, et kui ma oleksin viimased neli aastat, mis ma siin elanud olen, rahaga paremini ümber käinud, siis oleks midagi nendest tegemata asjadest kindlasti tehtud olnud, ma ei kahtlegi selles.

Samas meeldib mulle elada nii, nagu ma praegu elan. Et kui tahan minna välja sööma, siis lähen. Ja kui tahan osta endale mõned ehted või koti, siis ostan. Ja kui tahan lapsele tellida sünnipäevaks niii võrratu printsessikleidi, mille kohta iga loogikaraas küsib, et kas SEE on siis nüüd mõttekas väljaminek, siis vot tellin kui saan, kui ma tean, et see teeb pikas perspektiivis kõik mu kolm tüdrukut kunagi õnnelikuks. Oleneb, millega ma võrdlen eks. Et kas see kleit maksab 6x restoranis käimist või kolm siseust…

Pilt: Nele Suurna

Pilt: Nele Suurna

Raha on ainult vahend. Ma ei ela nii, et käin restos söömas ja siis palun emalt iga kuu lõpp laenu. Kunagi ma küsisin tõesti kogu aeg emalt raha, aga aastaid ei ole ma seda juba teinud. Lihtsalt selle fassaadipuidu eest tuli korraga nii mitu tonni maksta, mida mul just SEE hetk täies summas ei olnud, mistõttu ta ostis selle ära ja ma andsin talle raha tagasi. Nii lihtne see oligi, ei maksa sellest välja lugeda midagi rohkemat.

Kui mul ei oleks võimalik hetkel teha remonti, siis ma ju ei teeks. Lihtsalt ma tahtsin korraks halada, et kõik läheb kallimaks nagu alati ja… No kurat võtku, minu blogi ja nüüd ei või inimene korraks mokaotsast halagi välja lasta, ilma, et kohe sõnu peale lugema ei tuldaks.

Ma ei ole üldse aru saanud sellest parastamisest, et “aga mismoodi sa siis elad, kui sul hakkavad väiksemad sissetulekud olema, või kui pead lastega üksi hakkama saama, ah?”. Nagu… Kui mul on väiksemad sissetulekud, siis ma ei kingi enam neile sünnaks selliseid printsessikleite, et silmadest hakkab südameid pudenema ja siis ma ei osta endale uut söögilauda, sest “tahaks nüüd ümmargust” ja siis ma ei mõtleks uue pesumasina ostmisest, kui eelmine veel töötab. Siis ma mõtleksin vastavalt oma vahenditele. Aga ma ei saa aru sellest loogikast, et miks ma peaks juba praegu nii elama, sest äkki ma kunagi pean? Et ei luba oma lastele midagi, sest äkki ma kunagi pole enam Mallukas ja blogi ei too mulle enam essugi sisse ja siis ma ei saaks ju nagunii lubada, et alustame siis parem kohe?

Nagu öeldud, ma saan aru säästude korjamise mõttest ja vajalikkusest, aga säästude mõte ongi ju osta midagi suuremat. Iga aasta ongi midagi suuremat ka tehtud, et noh, sellega võiks ju siis okei olla selle parastamise koha pealt? Ja kui keegi mult veel kunagi küsima peaks, et mis moodi ma üksi hakkama saaks, kui Kardot “ei oleks”, siis no ma ei tea. Me oleme juba pool aastat minu sissetulekutega elanud, st mina maksan kõik tema rahalised kohustused ka praegu kinni ja annan talle raha, et ta ka nagu inimene elada saaks :D Seega kui ma peaksin üksi jääma, siis mulle jääks rohkem raha kätte.

(Ok, Kardo kõrvalt ütles, et mul tegelt läheks sama palju, sest ta ei kuluta enda peale üldse, nii et okei, ma pean nõustuma temaga, sest ta eriti tõesti endale midagi soetanud ei ole).

Igatahes on mul tunne, et ma peaksi terve elu elama eluviisi, nagu ma oleks miinimumpalgaga üksikema, kellel on kolm last toita ja üleval pidada. Et JUHUKS, kui see lõpuks juhtuks, siis oleks mul võimalikult valutu üleminek reaalsusesse ja ei peaks mõtlema, et kus restoranis parimad kammkarbid või austrid on, sest minu menüü on sellest ajast makaronid ja jahukaste.

Ühesõnaga ei arva ma tegelikult, et mu probleemiks oleks “mõttetud” väljaminekud riidest mähkmete näol, sest need on nagunii tunduvalt odavamad, kui tavalised mähkmed. Või et kui ma ühe korra endale paar ehet lubasin, et siis see mu “eelarve” jube sassi lööks. Minu viga on siiani olnud pigem see, et ma olen mõelnud, et suva, võtan kõige odavama, peaasi, et uus ja korralik on. Aga need kõige odavamad ei ole kuigi vastupidavad ja pikaajalised, mistõttu vajavad üsna ruttu välja vahetamist. Seega proovin ma nüüd teistpidi targem olla. Et kui see kõige odavam välisuks + lukk tõesti on ju väga nadid (plz ärge paljaks röövige), et siis ma ju VÕIKS selle uksega edasi elada, sest ees ta ju püsib, aga mõttekam oleks osta uus ja kvaliteetne uks, mis tõepoolest pikalt meid teenib. Eks? Mõelgem seda siis nii, et noh, juhuks kui ma lõpuks olen siis miinimumpalgal Valdeku Maxima kassapidaja, kes üksinda kolme last ülal peab, et siis on mul vähemalt hea ukski olemas.

Vot, selline pikk jutt siis sellest, et miks ma ometi maja väljast korda ei tee ja ei haljasta. Loodan, et sobisid mu alandlikud vastused ja ma võin nüüd edasi elada :D

Appi, ma kõlan nagu mingi kahtlane kommionu, kes pahaaimamatuid lapsi enda keldrisse meelitab, aga pole miskit teha – ma olen paandunud magusasõber. Ma ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et mulle ei meeldi maiustused. Nagu… Kuidas? Kas sa valetad? Mida sa siis ometi sööd? Maiustused on ju PARIMAD!

Okei, mu hambaarst ilmselt loeb seda ja vangutab pead, sest hammastele ei ole kommid sugugi mitte kõige paremad, aga ma lohutan ennast tüüpilise vabandusega, et ma olen ju rase ja mul on isud ja vähemalt ma valin maiustusi, mis on vähe paremad, kui need suvalised magusapommid toidupoeletil. Ehk siis enamik komme üritan soetada Yummikommidest (LINK). Nii koju kui ka stuudiosse. Ikka hea ju lastele midagi pakkuda, kui nad kenasti pildistamisega hakkama saavad.

Laste lemmikud on loomulikult erinevad pulgakommid. Huvitav, mis võlu lastel pulgakommide vastu on? Lihtsalt komm pulga otsas, aga laste silmad säravad, nagu oleks miljon eurot saanud. Muidugi ma pean tunnistama, et Yummikommide pulgakad on tõeliselt palju paremad kui need chupachupsid. Päris puuviljamahla vastu ei saa ükski keemiapomm :) Sada (!!!) kommi saab 19.50€ eest ja nendest jätkub pikaks ajaks! Osta saab SIIT.

Mul endal on kotipõhja alati visatud peotäis väiksed klaaskomme, nagu vanaemadel. Lihtsalt mõnikord on selline tunne, et tahaks KOHE midagi magusat, siis on hea varnast võtta väike kommike ja see nahka panna. Maitsevad sama hästi nagu pulgakommid, aga noh, miinus pulk.

Minu enda lemmikud on Yummikate kummikommid ja jelly beansid. Nii mõnusalt hapukad, mahedad ja noh, ikka veel päris mahlast, 100% vegan (et siis pole kasutatud keedusiga) ja niiiiiiii head. Kes pole proovinud, proovige kindlasti.

• Sisaldab vähem suhkrut ja rohkem looduslikke koostisosi.
• Sobivam kaalujälgijatele ja lastele (ikka piiri pidades!)
• MAITSEVAD NII HEAD!

Minu kodune kommikauss.

Magusasõbrad, kogunege! Mul on teile anda sooduskood “mallukas”, millega saab Yummikommide lehelt tellides lausa 20% allahindlust. Need hinnad on niigi head, aga sooduskoodiga veel paremad. Seega, kes maitsnud pole, proovige ära. Ja kes on maitsnud, siis tahate raudselt hea hinnaga varuks ette osta, eks? Kõik ostud saate teha SIIN. Muuseas, kui ostukorv ületab 30€, siis on transport täitsa tasuta!

Ps! Kõik, kes selle nädala jooksul sealt tellimuse teevad ja minu koodi “mallukas” kasutab, nende vahel loosin välja suure kasti erinevat kommi Yummikommidest :) No nii tänutäheks, et minu koodi kasutasite ja muidu ägedad olete. 

No nagu mul vähe teha oleks, ikka ma pean endale tegemisi juurde võtma, eksole.

Autokooliga on augustis nadisti olnud, teooriat küll õppisin, aga kuna üks kahest automaadist oli katki, siis sai esimese sõidu alles 15daks, kuid see kellaaeg klappis täpselt mu ühe kohtumisega. Järgmise aja oleks saanud 16daks, aga siis ka ei saa minna, sest me sõidame Jurmalasse. Ühesõnaga, olen vähemalt sellega rahul et teooriatki õppisin, aga ikka on kuidagi selline tunne sees, et krt, oleks võinud ju rohkem tehtud saada.

Raamatut pole ka essugi kirjutanud. Kogu aeg mõtlen, et nüüd võtan selle vaba aja, aga siis selgub, et mul…kas pole vaba aega, või olen ma vähese mittemidagitegemise ajal nii väsinud, et tahaks lihtsalt olla. Muidugi ma õnneks tean ennast, et ma olen väga kiire ja töötan pinge all hästi, aga no 3 kuud tähtajani võiks nagu piisavalt pingeline olla, või mis? Aga mina ei tunne praegu, et tahaks kirjutada, tahaks lihtsalt mitte midagi teha ja vegeteerida.

Kas ma seda teen? Noh, kas remondi tegemine ja planeerimine ja orgunnimine on mitte midagi? Kui jah, siis ma teen imelist tööd. Jooksen siin mööda ehituspoode ja uksefirmasid ja üritan ära otsustada, millist välisust tellida ja kuida leida endale elutuppa 90×200 suuruses klaasiga siseust, mis ei oleks eritellimus ja mille ma saaks lihtsalt kohe kätte. Tundub mission impossible, aga kuskilt tellida on a) kallis, b) aeganõudev. Nüüd lähipäevil peaks tulema “uksemees” vaatama, kas ehk annaks elutoa ukseauku 10 cm kõrgemaks teha, sest 90×21 suurusele on uksi palju rohkem. Lausa jalaga segada!

Kui ma peaks oma tundeid kirjeldama, siis on vist nii, et mul on nii palju kohustusi ja tegemisi, et kõige lihtsam tundub taanduda oma urgu ja siin pesa punuda. Sest SEE saab vähemalt valmis ja ma näen, kuidas asi edeneb. Et kui ma raamatut kirjutan, siis on mul seda valmis 30 000 või 50 0000 tähemärki, kas seal vahet on? Ei tundu väga. Aga hakka sina trepikäsipuud värvima, kui näed kohe, kuidas asi edeneb. Mõnus.

Üldse võiks ma hoopis jälle suure kodupostituse kirjutada. Et kuidas trepiga edeneb ja näidata uusi mõtteid esiku koha pealt. Ja uurida teie käest, et kuhu mis värve panna. Ja et te aitaks mind välisuste valikul, mul on 3tk sõelal. Ja tänada seda inimest, kes soovitas vaheesiku ukse ära võtta, tõesti on kõik palju valgem. Ja näidata, kuidas ma ise kööki väga “artsy” seebidosaatori tegin. Ma ütlen – pesa. faking. punumine täiel rinnal. Ma ei tea miks, aga see on kuidagi nii lõõgastav.

Palju lõõgastavam, kui mõelda, et jälle tuleb üks Riia tripp, mis on raudselt üli tore, aga samas niii-hiii-hiiii väsitav. Oleme ju terve tripi nii planeerinud, et lastel tore oleks, aga see tähendab muidugi veeparke ja muid seiklusi. Ja kui sealt koju jõuan, siis pole aega ei iid ega aad öelda, sest ma lähen ju MATKALE! 7 km matkale, saate aru jah?! Kui ma selle käigus maha suren, siis võtke keegi Kardo endale meheks palun, ta on hea mees ja vähekasutatud, kindlasti saab veel piki aastaid kasutada.

Mitte, et ma arvaks, et 7km oleks jube pikk vahemaa, aga ma ei saa aru, miks mu kõht kogu aeg nii toonustesse läheb. Täna läks umbes 10 meetri kõndimise peale, nii ebamugav! Tahaks elada nagu normaalne inimene, võtan vitamiine ja magneesiumi, aga no ei lähe selle suhtes nagu paremaks. Ei tea, homme on ämmakas, eks siis uurin ta käest, et mida teha, või kuidas talitada.

Issand, mul tuli meelde, et ma tulin siia ju üldse rääkima oma imelisest ööst. Nimelt ma pidin kodust jeehat laskma, sest Kardo ja Veiko pidid trepi lakkimise ja värvimisega jätkama, mistõttu me lastega siin ööbida ei saanud. Esimese kihi ajal jäime ööseks koju, et noh kui hullult see ikka haiseda saaks eks…Ütleme nii, et ma ei olnud kindel, kas meid lastega ülakorruselt üldse elusana leitakse või mis, aga noh, see selleks. Läksime omadega mu sõbranna juurde.

Pikk jutt, seeasammmune jutt, ühesõnaga suutis nende kass keset ööd meid kõiki üles ajada, kraapis ukse taga ja kräunus kuni ma hakkasin teist korda elus unistama kassi mõrvamisest… Nimelt ma rääkisin ju, et Lendel on see unepaanika ja ma tõesti ei soovinud, et see seal juhtuks. Neil ka ju lapsed teises toas magamas ja suht nadi oleks olnud, kui mina oma tittedega nende kodurahu veelgi rohkem rikun. Samas, ega ma ei soovinud, et Lende nende voodi täis ka pissiks, aga ometi just sellel ööl suutis Lende mähe lekkida ja Kätu voodi pissiseks teha. GREAT!

Nii ma siis seal lamasin. Kõrvetised tapmas, aga rohi kotiga elutoas, kus pererahvas magas. Kuseloigus. Ukse taga kraapis kass ja mul lihtsalt niiii palav. Kell oli mingi… neli? Ühel hetkel kargas Mari püsti ja rääkis midagi suurest ämblikust, ajas Lende ka üles, nii et viimane nutma hakkas ja jäi ise magama.

Jumal tänatud, et Kätlin mu köögi põlema pannud on, ma tundsin, et kuskil mujal oleks mul palju rohkem piinlik olnud :D Mõni ime, et mul eriti sõpru pole eksole. Tule mulle vastu, paku öömaja. Anna oma voodigi käest ära ja mis vastu saad? Täislastud voodi ja öise lapsekisa. Suure süümekaga lubasin täna ta last hoida, õnneks mul endal nii palju tegemist, et ma eriti kodus pole, peaks Kardole ka mainima :D

Ja et see post veel eriti sajast asjast räägiks, siis mainin ära, et Lendel hakkas eile lasteaed, aga ma unustasin ja seega ei viinud teda sinna. Homme nagu ei jõua, siis lähme Jurmalasse, ehk siis uuel nädalal alustab Lendrootin lasteaiateed. Mari rühm avatakse alles 21. sinna on veel veits aega.

Shit, kuidas aeg lendab…

Aga ok, ma nüüd voodisse ja palun Kardolt jumalakeeli jalamassaaži, mu jalad on nii valusad! Ving ja hala, eksole.

Et siis… mis ise.. :D

Ma elasin mingisuguses illusioonis, et välisukse valimine näeb välja selline, et astud poodi sisse, ütled: “Tere, palun üks seda ja toda värvi välisuks.” Müüja vastab, et jah, palun, siin on meie valikud, millist tahate. Mina valin ukse, ta ütleb, et aitäh, see teeb 100€ ja ulatab mulle ukse.

Selgus, et kõige odavamad välisuksed hakkavad sealt 400€ piirimailt ja need on suht kehvad. Ma tean, sest selgub, et ma eelmise välisukse valisin ehituspoest, kategooriast “andke kõige odavam, mis pakkuda on”. Nii sain ma kõige odavama uksega kaasa ka kõige odavama lingi ja kõige odavama luku. Tulemus – uks pole aasta aega korralikult lukku käinud ja ukse vahelt tuleb täiega külma sisse. Link on ligadi-logadi ja no… tulemus – vaja uut ust.

Seega mõtlesin, et olen suur tüdruk ja valin endale nüüd korraliku ukse. Eelmine sai ostetud 4a tagasi ja tegelikult oleks ma kohe korraliku väljamineku teinud, ei oleks mingit probleemi olnud. Nüüd on aga nii, et ikkagi uut ust on vaja. Nimelt ma ju võtsin esikust vaheukse ära, seega peab uks olema VÄGA korralik, hoidma sooja ja olema korralikult ekspertide poolt paigaldatud. Seega võtsingi ühendust konkreetselt oma ala eksperdiga, mitte ei sadanud kuskile suvalisse ehituspoodi sisse. Uksetehas.ee salong oli muuseas täpselt mu küünesalongi kõrval, seega panin endale aja kinni ja astusin läbi. Mul veel kerge lootus oli sees, et toimub see, tere, palun, võtke see hea uks ja andke 100€ vastu, aga ei läinud nii. Läks hoopis nii, et hakati uurima, millist ust ma tahan, näidati katalooge ja lisaks oli seal sein ka uksi täis, mida näppida.

Mul oli ainult välja mõeldud, et uks peab olema pruun. Alguses tahtsin valget, aga siis sai loogiline mõistus võitu, et pruun uks sobib kollase seinaga ju ideaalselt. Lisaks on ka aed ja katus pruunid, seega jah, tumepruun. Näidised olid kõik suvalistes värvides, aga tellida saab neid seda värvi, mida tahab. Mul oli räme kiusatus erkpunast või kollast tellida, aga EIII, pruun! Veel üks nõue – natsa võiks ikka klaasi ka olla, et esikusse valgust tuleks. Kuigi meil on välisukse kõrval seinas suur laeni aken, aga no ega küll küllale liiga tee. Seega:

Kandidaat nr 1 (LINK) armastab jalutuskäike rannal, päikseloojanguid ja kodu varaste eest kaitsmist. Välimuselt vist kõige haardkoorim, metallist ja ühe pika pikliku klaasiga. Turvahinged, värgid-särgid. Hinnaks 859€.

Kandidaat number 2 (LINK) armastab rutiini, istuda ühe koha peal ukseaugus ja inimesi enda kaheksa silmaga passida. Kahekordne tihendus, et külmapoiss sisse ei pääseks ja piisavalt klaasiosa, mis valgust tuppa laseks. Minu meelest päris nägus kandidaat. Hind 946€.

Poissmees number 3 (LINK) armastab lapsi, loomi ja stabiilsust. On väga lahtine ja avatud, kuid suudab vajadusel “suu” kinni hoida. Minu silmis kõige klassikalisem välisuks. Piisavalt klaasi, piisavalt ust. Samuti topelttihendused sooja hoidmiseks, turvahinged. Mida sul eluks veel vaja? Näppisin teda ka kohapeal – oli teine selline jõuline ja tihke. Ainult kahjuks ei suuda teda praegu vaimusilmas pruunina ette kujutada, aga no valgena ka väga kabe. Minu lemmik uks vist… Hind 836€.

Muidugi tuleb lisaks uksele valida veel link (miks see ei võiks uksega kaasa tulla? keda huvitaks jumala eest mingi lingivalik :D?) ja lukusüsteem. Veel üks suur lisakulu on see paigalduse tellimine, aga no see on minu puhul hädavajlik, sest ma tõesti tahan, et see nüüd KORRALIKULT sinna külge saaks ja peaks kaua-kaua aastaid vastu. Muidugi on tore raha säästa, aga on mingid asjad, mille pealt vist ei peaks kokku hoidma.

Ahjaa, kas ma ikka mainisin, et mul tegelt oli kaht ust vaja? Meil on välisukse kõrval trepialune “konku” ka, aga no sinna mingit uhket ust nagunii ei vali. Tavaline valge käib kah, näete, selline (LINK).

Ja MUIDUGI pole kubmki nendest ustest standartmõõtu, seega lisandub ukse hinnale veel umbes pool tema hinda. Halleluuja…

Ütleme nii, et läheb vist rohkem kui 100€…Ja ega kohe kättegi saa. Öeldi, et kui ära valin nüüd, siis u sept lõpuks on käes.

Aga milline uks teile kõige rohkem meeldib? Milline välisuks teil kodus on? Kas karjusite appi ja nutsite, kui ukse eest tasusite? Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid.

Kui kellelgi on päev läbi tunne olnud, et krt tahaks kellestki parem olla, siis ma pakun enda näol imelise võimaluse. Nimelt teen ma puhtsüdamliku ülestunnistuse, et ma o-len-gi vist siin ühiskonnas suur räpakoll. Vähemalt selline tunne on jäänud küll, kui vaatan erinevaid arutelusid, mis netis silma jäävad. Täna siis #kogumispäeviku arutelu teemal, et kas inimesed kannavad koduriideid.

Laias laastus mul vahet pole, mida teised kodus kannavad või ei kanna, aga ma lugesin sealset arutelu ja hoidsin peast kinni. Ma olen vist tõesti valedes elanud, aga põhimõtteliselt sain ma alles täna teada, et koduuksest sisse astudes tuleb koduriided selga panna. Miks?

“Sest ma tahan ennast kodus mugavalt tunda!” tundub mulle lamp argument, sest ma tahan ennast igal pool mugavalt tunda, seega ma jube ebamugavaid riideid ei kanna. Seega kõiki neid, kes veendunult rääkisid, kuidas koju jõudes kohe MUGAVAD riided selga saada, siis neid kujutan ma koduväliselt sellisena:

Veel naljakam tundus mulle see oih ja aih: “Kujutate ette, et ma istun KOHVIKUS ja kõik riided lähevad räpaseks ja siis tulen nende räpaste kohvikuste riietega ja istun oma puhtal kodudiivanil?”. Nagu ma ei tea, mis kohvikus inimesed käivad, et nad seal maru räpaseks lähevad. Lapsed muidugi võivad minna räpaseks, minu omad läbustavad veel toiduga korralikult, aga kui mul on nt kleit seljas, siis mina üldiselt kuskil kohvikupõrandal ei püherda ja ma pole enne tänast isegi mõelnud, et ma võiks peale kohvukus istumist nii must olla, et peaks riideid vahetama tormama. Kohviku-bakterid mu riietel!

Ärge nüüd valesti aru saage, et ega ma nüüd mingi nädal aega ka samade riietega ringi ei lase ja kui on VAJA, ehk siis riided lähevad mustaks või katki või ma ei tea… midagi juhtub nendega, siis ikka vahetan välja. Ja ma saan väga hästi aru, et kui ma käiks kuskil tööl, kus ma hästi ametlikult peaks riietuma, siis ma ka vahetaks kodus kohe riideid. Ja kui mul ebamugav hakkab, siis ma ka ikka vahetan riideid ja üldse ON olukordi, kus vahetan, aga kui ma räägin üldiselt, siis ei, koduriiete selga ajamist ma ei harrasta igapäevaselt. Kannangi lihtsalt selliseid riideid, mida sünnib kanda nii kodus kui küla peal ja elan nõnda, et nende riietega, mis hommikul panen, olen õhtuni, kuni pessu ja magama lähen.

Ehk võtan ma seda kogu teemat seal praegu nii isiklikult, sest konkreetselt tekib tunne, et olen kohutav ema, kes juba eos oma laste elud ära rikub, sest ei harjuta neid koduriideid kandma. Kõik need bakterid ja uuh kui ebasanitaarne ja raudselt sellised lapsed haisevad ka veel ja ei vaheta KUNAGI riideid ja… No ma ei tea…

Muidugi on see värk ka, et kui MINA midagi ütlen, siis need, kellele ma ei meeldi või kes minust mingi maru negatiivse kuvandi loonud on, need võtavad iga asja rünnakuna või mõnitusena või ma ei tea. Et ma ei tohigi kaasa rääkida või naljatledes midagi öelda, sest kohe “otsin tähelepanu”. Aga ma ei saa ju mitte naerda, kui inimesed maru tõsiselt räägivad, et OBV ma vahetan riideid, et sina Mallukas istu jah siis kalahaisusena kodus :D Nagu ma ööd päevad läbi praeks ballikleidis kala või miskit.

Üks naljakas põhjendus oli veel, et kui lastega väljas käid, et siis istud pingil, kuhu asotsiaalid oksendavad ja pärast ei saa ju nende riietega kodus istuda. Mul on sellele ka ülihea lahendus – proovi MITTE asotsiaali okse sisse istuda või nii…

Arusaadav on ka see, et ma saan ju rääkida vaid enda vaatenurgast ja kui mul oleks mingi megarange riietusega kontoririietus must have igapäevaselt, siis ma muidugi oleks harjunud riideid vahetama koju jõudes jne, aga noh, kuna mul on vaid enda “koduse” inimese vaatenurk (kuigi see oli sama ka siis, kui ma töötasin kontoris) siis halastage mulle ja ärge mind, vana räpakolli, mättasse lööge.

Kuidas teil lood on? Kas teil on spets koduriided? 

Minu ideaalne snäkikott bussireisiks sisaldaks täiesti ausalt kokakoolat, hapusid pudelikujulisi komme, shokolaadiküpsiseid ja võib-olla mingi mõnus saiake ka sinna otsa. Ma usun, et see nägemus klapiks mu laste omaga ka, aga paraku on isegi minus üllataval kombel mingisugune osa, mis tunneb survet ikka lastele tervislikumat kraami pakkuda. Või noh, ma vähemalt üritan – eks nad tegelikult saavad ju ikka aeg-ajalt kõike, ei saa salata.

Ühesõnaga sõidame meie täna Luxexpressiga Riiga ja sealt edasi Jurmalasse. Bussireis tuleb ikka omajagu pikk ja selles suhtes nadil ajal, et lõunauni on selleks ajaks ammu ära magatud ja seega tuleb kõik need viis tundi sihtpunktini lapsi rõõmsana hoida. Ma olen kotti pakkinud mänguasju, raamatuid ja tegevuskaarte, aga no sööma peab ju inimene ka. Lisaks on Luxexpress bussides ka need tahvlid, millest saavad nad multikaid vaadata ja snäkkida. Nagu öeldud, ikka HEA emana hakkasin siin vaatama, et mida ma siis snäkkimiseks kaasa suskan.

Hiljaaegu tõi Maped meile kingituseks “piknikukomplekti”. Ma olin neid muuseas just enne seda Selveris näppimas ka käinud, hakkas lihtsalt silma mingi väjapanek värviliste karpide ja pudelitega. Maped firma oli mulle enne meelde jäänud rohkem joonistustarvete müügiga, seega uudistasin seal veits, et mis nad siis nüüd pakuvad. Ühesõnaga, nad pakuvadki joogipudeleid ja toidukarpe. Eks see vist rohkem väljamaale suunatud ole, kus enamik koole ja lasteaedasid sooja toitu ei paku ja lapsed ise oma söögi kaasa võtma peavad. Selle jaoks on need karbid/pudelid küll tõesõna ideaalsed.

Meie maal saavad lapsed lasteaias sooja toitu ja sinna sööki kaasa vaja pole panna, küll aga on kodus kogu aeg selliseid karpe vaja, et ülejäänud toit külmkappi panna ja jalutama minnes vett kaasa võtta. Ja noh, täna snäkkide pakkimiseks kah.

Terve komplekt oli pakendatud säärasesse termoskotti, mis mahutab kenasti kaheosalise karbi, joogipudeli ja paar puuviljagi lisaks. Nagu näha, hoiab kott ka sooja/külma, seega saab karbiga näiteks tööle sooja toidu kaasa võtta ja ta jahtub palju aeglasemalt, et ehk jõuad isegi lõunal soojendamata sooja toitu süüa. Kui ei joppa, siis kõik Mapedi karbid on mikrokakindlad, seega saab neid rahumeeli ka mikrokas soojendada, kui vaja on.

Suure karbi sees on väiksem karp, mis on muuseas lekkekindel. Et saad omale sellise lõuna kaasa pakkida, niiet hoia ja keela. Karpi supp, karbi all on veel ruumi, sinna saad oma leiva-saia panna. Kõrval veel ruum puuviljadele või jogurtile. Jep, sinna mahub terve jogurtitops külili. Või no see väike ikka, mitte suur, eksole.

Mina panin karpi viilutatud vilju, karbi alla puuviljasnäkke ja tühja koha peale ühe smuuti.

Tundub juba päris asjalik snäkikott, eks?

Mida ma veel kiita tahan, on see pudel! Neid on tegelikult kaht sorti müügil. Suuruselt on nad samad, aga see konkreetne isend käib kerge nupuvajutusega lahti ja on ka alt lahtikeeratav, et saab selle kenasti ära pesta, mitte ei pea seal pärast mingi pudeliharjaga udjama. Kõik tükid pudelist käivad lahti ja on väga kergesti pestavad. Lisaks on pudel 100% lekkekindel, sest joomiseks tuleb sinna peale natukene huultega suruda. Lendel võttis tsutt aega, et see ära õppida, aga nüüd saavad mõlemad hakkama. Pudeleid saab Apollost näiteks :)

Leidsin enda instast selle teise pudeli pildi ka. Kork käib tõmmates lahti, mitte nupust. Põhi pole ka avatav, aga sellegipoolest aus veepudel!

Ühesõnaga said kaasa võetud Pombeli smuutid, sest neid läheb meil küll päevas mingi kolm tükki vähemalt. Alles oli külmik neid täis, nüüd juba jälle võtsin viimased kaks pakki panemiseks välja. Siis veel paar pakki Mysnack puuviljamaiuseid niisama snäkiks ja lisaks koorisin õunu ja tükeldasin paar minipaprikat. Tundub, nagu ideaalne snäkikott eks? Ok-ok, mul on endal seljakotis veel Yummikommide pulgakomme ja pakk kummikaid ka, et päris kommivaba see reis olema ikka ei saa. Ega ma mingi loom ei ole!

NALI. Mari leidis mu koti üles, rüüstas karbi enda kätte ja sõi rahulikult selle tühjaks. No mis seal ikka, pean nagunii poest läbi käima, toon siis seekord rohkem puuvilju. Hea, et mul kaks komplekti karpe on, saan lastele eraldi moonakotid teha, muidu istu seal bussis ja kuula seda kiunu, et kes mida rohkem sai ja kes mida kellelt ära võttis. Tüüpiline…

Mari väitmas, et ta “ei söönud kõike ära”. Jajajah, isegi vee kulistas sisse, sindrinahk!

Ühesõnaga, minu meelest on väärt komplekt ja poodides müüakse neid kuni sügiseni soodushinnaga, seega soovitan pilgu peale visata. Ma ei tea, kus neid veel on, aga kindlasti on Selverites, sest seal mina neid nägin. Ja kes minu seletustest ja piltidest aru ei saanud, siis näete, siin on üks komplekti tutvustav videokene kah:

Kas tahaksid endale ka sellist Maped Piknic kombot võita? Ma lilla võtsin endale, aga samasugune helesinine on veel teile ära kinkimiseks. Ehk siis termokott, suur karp ja see uhkem pudel. Tahad? No ikka tahaaaa-aaaad, eks? No selle jaoks polegi vaja mitte midagi muud teha, kui jäta kommentaar, et soovid ka komplekti loosimises osaleda ja juba esmaspäeval loosin ma võitja välja :) Võite ka öelda, et mis on teie lemmik reisisnäkk, ma lähen just poodi, äkki tuleb millegi hea isu!

*Postitus sündis koostöös www.skizze.ee poega